putukast või lehest makrofotot tehes kogemata rühmast maha ei jääks. Põlismets ei ole nii läbimatu, et peaks kogu aeg rada matšeetega sisse raiuma – võsaseks ja kinni kasvab vaid see osa, mis on korra maha raiutud. Muidugi eeldusel, et metsa pole maha võetud tervete ruutkilomeetrite kaupa – sellisel juhul jääb järele ainult lage maa ning sinna ei kasva iseenesest tagasi mitte midagi. Puutumata mets on aga enamalt jaolt üsna läbitav. Aluspõhi on pruun ja lehekõdune ning võiks isegi öelda, et visuaalselt mitte kõige lopsakam ja atraktiivsem. Ka päikesevalgus ei paista sinna, üleval kõrguvad puuvõrad on selleks liiga tihedad.
Aeg-ajalt lõi Walter möödaminnes ka puude sisse väikeseid sälke. Ma teadsin, et see on teeraja märgistamiseks. Kohalikel ei ole siiski kombeks teha seda sellise tihedusega, mis lubaks näiteks minusugusel ära eksides õige raja üles leida või isegi juba leitud raja peal püsida. Tihti olen juba lihtsalt selja taha vaadates segaduses, kustpoolt just hetk tagasi täpsemalt tuldud sai. Ja laagripaigast kasvõi 50 meetrit metsa minnes võin avastada, et tagasitee asemel olen laagripaigast nüüd juba vähemalt 150 meetrit eemal. Seega tuleb orienteerumisega olla äärmiselt ettevaatlik ja mitte mingil juhul ei tohi alahinnata metsa tihedust ega ülehinnata oma võimeid. Kohalikel aga on metsas ära eksides kombeks taguda puuroika või matšeete tagumise küljega vastu mõne hiiglasliku viigipuu harali ja kõrgeid juuri. See kajab üle metsa vaat et kilomeetrite kaugusele. See on ka vaikimisi kokkulepitud signaal, et kaaslane on metsas eksinud või vajab muidu abi. Sellise kolkimise juhuslikke kuuljaid tavaliselt muidugi ei ole.
Umbes tunni möödudes saabus vihm. Tõsine Amazonase troopiline vihm. Mitte miski seda ei ennustanud – sinine taevas võib kümne minutiga tundmatuseni muutuda, pilved ei saabu mitte kusagilt silmapiiri juurest, vaid taevas lihtsalt värvub sinisest halliks ja kohe ongi kohal ka vihm, vahel ka äike ning tihti ka tugevad tuuleiilid. Viie minutiga olime kõik põlvini vees ning teerajast, mida mööda tulime, ei olnud jälgegi. Hakkasime tagasi laagri poole minema, Walter jälle ees ja mina kõigi järel. Tee ei tundunud enam tuttav, ning kindlasti ei olnudki meie marsruut enam sama, sest mõne koha peal ulatus vesi meile juba pea rinnuni ning pidime ringe tegema, otsides madalamate kohtade läbimiseks abi mahakukkunud puutüvedelt.
Järsku hakkas Walter aga närviliselt ringi vaatama – kahlas natuke ühte suunda, tuli tagasi, jooksis teise suunda.
„Mida sa otsid?” küsisin.
„Rada!” vastas Walter minulegi ootamatu siirusega. „Kusagil siin ta peaks olema!”
Maastik oli tundmatuseni muutunud. Ka puude sisse löödud sälke ei olnud ma juba ammu näinud. Võimalik, et osa neist oli juba vee all.
„Tead mis,” ütles Walter mulle, „ole sina natuke teistega siin, ma lähen kiirelt otsin õige suuna üles. Meil ei ole mõtet kõik koos edasi-tagasi joosta, ma vaatan, et osa inimesi on väsinud.” See oli muidugi tõsi – kui peab kõhuni vees üle nähtamatute roigaste ja tüvede ronima, ja seda kõike võpsikus, mis alles pool tundi tagasi tundus mõnus ja hõre, siis loomulikult väsitab see kiiresti.
„Hea küll, aga tee kähku – inimesed lähevad närvi, kui nad aru saavad, et me eksinud oleme.”
„Viis minutit, ei rohkem,” ütles Walter ja kadus võssa.
Vihm pladises kõvasti, ega palju rääkida ei kuulnud. Vesi oli õnneks soe. Viis minutit sai täis – ning siis jäi aeg seisma.
Vaatasin uuesti kella, kui möödunud oli veel kümme minutit. Peruu viis minutit kestab alati vähemalt veerand tundi, lohutasin ennast. Aga samal ajal kihutas mõistus juba stsenaariume läbi – mida teha? Walter võis vabalt uuesti eksida – või ka leida õige raja, kuid meid enam mitte. Hüüdmine ei aita – vihma pladin on liiga vali. Millal jõuab kätte see hetk, kui peame vastu võtma otsuse liikuma hakata? Veerandtunni, pooltunni, tunni pärast? Liikuma hakata – aga kuhu? Õudusega kujutasin endale ette, mis peaks juhtuma, kui peaksime jääma pimeda peale – ei taskulampe, ei varustust, peale ühe matšeete. Kompass näitas teibaid – me olime kaldunud kõrvale, tegime mingit tiiru. Ähmaselt aimasin, kuspool võiks olla jõgi – kui jõuame selle äärde, leiame kiiresti ka laagripaiga. Metsas kehtib ka selline üldine reegel – kui oled eksinud, otsi üles lähim jõgi ja liigu mööda selle kallast allavoolu. Siis leiab mingil hetkel ka asustuse. Aga hea öelda – teise suunda minnes võime käia ka mitukümmend kilomeetrit ilma ühtegi jõge nägemata. Ei ole vähe olnud juhuseid, kus inimesed on Amazonasesse jäädavalt ära eksinud.
Vihm jäi järele, kuid vesi oli endiselt nabani või isegi natuke kõrgemal. Asusime ilmselt mingi eriliselt suure madala koha peal. Mitte mõnes augus, nii palju oli meil mõistust omalgi, kuid troopiline vihm ujutab madalas metsas tihti üle ka kilomeetritesuuruseid madalikke.
„Uuuuuuuuu!” kostis järsku kusagilt kaugelt. Jumal tänatud, mõtlesin. Õnneks ei olnud keegi aru saanud, et midagi on valesti, ja kõik olid rahulikud.
„Uuuuuuuuu!” vastasin metsa ning tagusin matšeetega vastu puud. Walteri hääl oli liiga kaugel, et sõnu eristada, kuid olin kindel, et nüüd leiab ta meid õige pea. Varsti pistiski ta pea võsast välja.
„Leidsid raja?” küsisin õhinaga.
„Ei leidnud. Aga ma tean üldiselt, millises suunas jõgi on, ära muretse. Lähme.”
Hakkasime liikuma. Ka veetase alanes, ulatudes nüüd ainult pisut üle põlve. Kuigi olime kõik läbimärjad, ei kurtnud keegi külma. Natukese aja pärast oli vesi juba vaid pahkluuni – tegime väikese peatuse ning valasime kummikutest vee ja muda välja, et kergem käia oleks. Vähehaaval tundus mulle, et võsa läheb pisut harvemaks – ilmselt olime jälle raja peal. Ja siis paistiski ees tuttav järv.
See lugu juhtus kaks aastat enne seda, kui ma Iquitosesse elama jõudsin. Pärast kaht kuuajalist reisi, üks Peruusse ja teine Kolumbiasse, arvasin sinisilmselt, et mul on piisavalt kogemusi, tahet ja väge, et korraldada esimene seiklusreis Amazonasesse. Walter oli minu kõige esimese metsamatka juhiks Yarapa jõel Iquitose lähedal ja temale usaldasin ka selle ekspeditsiooni detailid. Kuna ise jõudsin kohale alles koos rühmaga, käis kogu ettevalmistus telefoni teel. Meie plaan oli liikuda mööda Napo jõge ülesvoolu. Napo jõgi suubub Amazonasesse veidi maad pärast Iquitost, ning ülesvoolu kulgeb ta kuni Ecuadorini. Walter teadis surmkindlalt rääkida, et mõne päeva jagu mööda jõge üles sõites jõuame sekoia indiaanlasteni, kes ühena vähestest kannavad veel tänapäevalgi traditsioonilisi riideid ning peavad lugu vanadest kommetest. Nende külastamine oli üks meie eesmärke.
Walter oli mulle kümneid kordi kinnitanud, et kõik ettevalmistused on tehtud ning ekspeditsiooni pisiasjad meie tulekuks valmis. Ma saatsin talle isegi kõikide osalejate jalanumbrid, et ta saaks vajaliku suurusega kummisäärikud osta. Igaühel oli kaasas ka magamiskott, taskulamp, sääsetõrjevahendid, vihmakeep ning kotis hunnik väiksemaid kilekotte, millesse olid mähitud kuivad riided. Kõik riideesemed, mida džunglisse veetakse, lähevad peaaegu kohe suurest niiskusest kopitama, seega on kasulik pakkida sokid ja särgid erinevatesse kilekottidesse, et vajaduse korral oleks kuiv riie selga panna. Troopika troopikaks, kuid vihma ja tuulega ning eriti öösel võib sealgi teinekord päris jahe hakata.
Walteri tädi oli valmis õmmelnud vajaliku koguse moskiitovõrke: magama pidime kõik võrkkiikedes, kuid selliseid häid moskiitovõrke, mis kusagilt vastu võrkkiike ei puutu ning kust sääsk hammustama ei pääse, poes ei müüda. Lisaks oli meil kaasas paarkümmend 15liitrist tünni joogiveega, kottidega riisi ja puuvilju ning kastitäis elusaid kanu. Esialgu pidime sõitma kahe mootorpaadiga ülesjõge kuni Santa Clotilde külani, sealt või lähikondsetest väiksematest kohtadest plaanisime otsida kanuud ning nendega jätkata teekonda mööda pisemaid harusid kuni sekoiade küladeni. Turiste selles piirkonnas ei käi,
