hüüdiski Walter rõõmsalt:
„Näe, sealt ta tulebki!”
Alus oli oma kakskümmend meetrit pikk ning kitsas. Katus oli valmistatud palmilehtedest. Laeva keskosas oli vaid üks suurem ava, mille tõttu meenutas ta pigem loomavagunit kui inimeste vedamiseks mõeldud alust. Ometi oli vööri kohal katus lamedaks tehtud, moodustades midagi päikeseteki sarnast. Sõidu ajal aga selgus, et seda mugavust üle viie inimese korraga kasutada ei saa – raskuskese läks nii kõrgele, et kitsas laev hakkas hirmuäratavalt suure amplituudiga küljelt küljele kõikuma. Kuigi tagaosa oli ehitatud kinni, asus seal ava päramootori jaoks, mille pööramisega ühtlasi kurssi muudeti. Samas ei näinud motorist-tüürimees üle asjadekoorma ja inimeste mitte kui midagi, mistõttu istus kõige ees, kaksiratsi üle vööri veel üks niinimetatud vahimadrus, kes siis tüürimehele käeviibetega märku andis, kuhupoole ja kui palju tuleb keerata.
Nii möödus esimene päev suurel jõel. Õhtupimeduse saabudes keeras laev nina kaldasse. Minu mõningaseks hämmastuseks toimus see täiesti suvalises kohas kõrkjates. Walter hüppas maale, uuris ümbrust ning ütles mulle tagasi jõudes:
„Pimedas me enam edasi sõita ei saa. Tundub, et peame siin võrkkiiged üles panema ning laagrisse jääma.”
Esialgse plaani kohaselt pidime õhtuks jõudma jõeäärsesse suurde külla nimega Negro Urco, mida Walter väidetavalt tundis ning kus meid pidavat lahkelt vastu võetama. Nii olin lubanud ka meie reisiseltskonnale, nüüd aga olime kusagil suvalises tihnikus jõe ääres. Ma olin üsna nõutu ning ei leidnud esimese hooga sõnu. Teised ilmselt märkasid seda ning fotograaf Kaupo sõnas:
„Ivo, ütle nüüd nii, nagu asi on. Kas me peame siia laagrisse jääma?”
„Ilmselt küll.” Tundsin ennast päris ebamugavalt. Kohe esimesel õhtul niimoodi mööda panna.
„Jätame esialgu asjad laeva ja lähme vaatame korra maale,” sõnasin viimaks.
Vahepeal oli Walter aga sügavamale tihnikusse tunginud ning talle järgnedes avastasin, et tagapool asus pisike hütt, ilmselt mõne üksiku kaluri eluase. Walter tuli joostes tagasi ning teatas rõõmsalt:
„Sõidame edasi. Siit järgmise käänaku taga asub Buen Paso küla, seal saame öömaja.”
See teade võeti rõõmuga vastu. Järgmise käänaku taga ei asunud küll midagi, kuid 20 minutit ja neli käänakut edasi paistis jõe vastaskaldal tõepoolest suurem, umbes viieteistkümne hüti ja paari väikese kivimajaga külake. Astusime maale ning meile tuli vastu trobikond mehi, kes vaatas valgeid külalisi vaikselt, kuid üsnagi võõrastavate pilkudega. Walter selgitas, kes me oleme ning et otsime öömaja. Selle peale kutsus üks mees Walterit ja mind kaasa ning viis ühe tagumise, suurema hüti juurde, kus meil tuli oma selgitusi ning palvet maja peremehele, kes ilmselt oli külavanem, korrata. Meid võeti ilusasti vastu ning meie käsutusse anti laevale kõige lähemal asuv palmilehtedest katusega, vaiadel seisev lahtine majake, mille peremees magas koos oma naisega maja ühte nurka ehitatud kinnises laudadest toas. Hüti katuse alla mahtus rippuma enamik meie võrkkiikedest, neli tükki aga tõmmati diagonaalis meie laeva sisemusse. Üks neist jäi seejuures täpselt elusa kanakoorma kohale, kuid Aivar, kes sellesse magusasse kohta magama sattus, ütles järgmisel päeval, et kanad olid öösel ennast väga viisakalt üleval pidanud: ei kaagutanud üldse ning ainult sahistasid paar korda terve öö jooksul.
Asjaolu, et Walteri selgitusi lõpuni kuulda ei võetud ning ka mina pidin oma siis veel üsnagi konarlikus hispaania keeles seletama, kes me oleme ning mida sealt soovime, tundus mulle pisut kahtlane – see ei tekitanud minus umbusaldust mitte külaelanike, vaid just Walteri vastu. Ilmselt tal ikkagi ei olnud niivõrd aimu sellest piirkonnast ja mingeid tuttavaid tal seal samuti ei paistnud ees olevat. Sellele aimusele sain kinnitust juba järgmisel õhtul, kui lõpuks jõudsime kauaoodatud Negro Urcosse, kus Walteri väitel pidid teda samuti head tuttavad ees ootama.
Aga ega teekond sinnagi viperusteta kulgenud. Selgus, et jõgi on oluliselt madalam kui tavaliselt sel aastaajal, ning meie alus jäi mitu korda keset lagedat veevälja liivamadalikule kinni. Ühel sellisel juhul, kui meie saatemeeskonna jõupingutused umbes poole tunni jooksul vilja ei olnud kandnud, tundus mõistlik ka kõigil eestlastel särk seljast ajada ning vette hüpata. Vesi ulatus umbes rinnuni, kuid vool oli väga tugev. Paadi kõigutamise ning sagimise käigus nägin järsku üsna kogemata, kuidas Urve, vaikne naisterahvas, paadist suure kiirusega eemaldub, kuid samal ajal paadi poole närviliste liigutustega tagasi püüab kroolida. Kõige hämmastavam aga oli, et ta ei teinud seejuures ühtegi häält – oleks võinud arvata, et sellisesse ilmselgelt ohtlikku olukorda sattudes hüüab inimene appi, kuid tema oli haudvaikne, hoolimata sellest, et nii teised eestlased kui ka kohalikud samas paadi kõrval vees hulpisid.
„Aidake, aidake!” hüüdsin kõva häälega Darwinile, kes juhtumisi seisis sealsamas paadi ninas püsti, ning näitasin käega Urve poole. Ta taipas kohe, mis toimus, ning sukeldus pea ees vette. Ta jõudis peaaegu hetkega kohale, haaras Urvel kaenla alt kinni ning ujus paadi juurde tagasi. Kogu intsident kestis võib-olla paarkümmend sekundit ning ega keegi teine eriti ei märganudki, mis oli toimunud. Kuid korraks oli olukord äärmiselt pingeline. Keset jõge tundub lai veemass silma järgi otsustades rahulik, kuid tegelikult voolab ta edasi hämmastava kiirusega. Napo on seal peaaegu sama lai kui Amazonas ise ning jõe keskelt on üsna raske kaldale jõuda – kui see õnnestukski, siis kindlasti mitu kilomeetrit allajõge kohast, kus vette kukuti.
Selgi korral randusime ööpimeduses. Negro Urco oli palju suurem kui Buen Paso: maju paistis olevat kümneid ja kümneid ning kõik ei olnud sugugi vaid lahtised katusealused, nagu enamikus väiksemates külades – nii mõnelgi olid ka laudadest seinad ümber. Tundsime ennast julgemini, astusime maale ning jalutasime vaiksetel, tühjadel majadevahelistel teedel arvatava keskplatsi poole. Walter läks taas kord omasoodu.
Küla keskväljak oli suur rohune majadega palistatud plats. Ühest luugist paistis tuhmi valgust ning lähemale jõudes selgus, et see on midagi poetaolist: riiulitel olid purgid lahustuva kohvi ja kondenspiimaga, nurgas riisikotid. Meie koputamise peale tuli tagantpoolt ka poepidaja, vanem naisterahvas. Ta oli valgeid nähes silmanähtavalt üllatunud, kuid pärima midagi ei hakanud. Ostsime mõned soojad õlled ja istusime poe ette pingile.
Õhtupimedusest hoolimata hakkas küla tasapisi elama – meie ümber tekkis järjest rohkem rahvast ning mõned mehed paistsid olevat üsna purjus. Pisitasa läksid nad julgemaks ning mõned päris nokastanud tegelased hakkasid omavahel midagi kõva häälega seletama. Ma ei saanud päris hästi aru, mida nad tahavad, kuid nad ei paistnud väga sõbralikud. Selgus, et külas olid kolmel või neljal päeval toimunud mingid pidustused, mille tagajärgi me nüüd võisimegi imetleda – see rahvas ei kanna just palju alkoholi ning juues muutuvad nad pigem lödiks, ebameeldivaks ja tõredaks kui energiliseks ja rõõmsameelseks.
Keset väljakut seisis umbes kahe ja poole meetri kõrgune kivist sammas, mille otsas kõrgus pronksist lapsebüst. Kaks umbes neljakümneaastast esihammasteta ja verd täis valgunud silmadega selli, kes üksteist kaenla alt toetasid, et embkumb neist pikali ei kukuks, selgitasid, et see büst kujutabki ühte neist kahest. Ta oli büsti voolinud kujurile väikesena modelliks olnud.
Õnneks tuli Walter tagasi. Ta palus meil endale järgneda. Meie seltskonda saatis nüüd juba mitmekümnepealiseks paisunud naiste, laste ning joobnud meeste jõuk. Üks vanem naine, kes ilmselt oli samuti üksjagu suhkruroopuskarit sisse joonud, räuskas kõva häälega.
„Gringo’d! Pela cara’d!4 Mis nad siit tahavad? Välja!” Mul hakkas täitsa imelik. Oleks tahtnud paati istuda ning ära sõita, kuid oli juba täiesti pimedaks läinud – kottpimedas on meie käsutuses olnud paadiga suurel jõel pisut ohtlik, kuna jões voolab igasugust
