söör, ma tõepoolest ei tea kedagi, kes sellisest vabatahtlikust tööst võiks huvitatud olla.” Vaatasin talle otsa, et kas ta äkki teeb nalja, kuid tema näoilme oli endistviisi soe ja sõbralik. Võib-olla leidub tõesti inimesi, kes arvavad, et vabatahtlik töö Amazonases võiks olla ka ameeriklase golfiväljaku muru kastmine ja pallide kokkukorjamine.
Suhtlesin kõrval asuvas Amazonase Avastajate Klubis ka hollandlase Joostiga. Selgus, et see klubi ei ole midagi muud kui reisibüroo, mis on peidetud mittetulundusorganisatsiooni või infokeskuse maski taha. Ja Joostil on veel lisahuvidki mängus: tema üks peamine tegevus on valida igakuine iquiteño ehk Iquitose mister, samuti ennast fotograafina reklaamida. Kusjuures lehes ilmuvate reklaamtekstide mõte on umbes selline, et kui kutsuda teda enda juurde pildistama ja ta teeb seksikaid pilte, siis võib neid kasutada portaalides ning saab tüdrukute seas populaarseks.
Ja mis puutub senjoor Billi, siis naised saunas rääkisid, et tema väikese ristluslaeva suur edu pidi põhinema sellel, et naispersonal nendel laevadel on turistide vastu erakordselt… sõbralik. Ma ei tea, kas see jutt vastab tõele või levitab seda lihtsalt kadedus. Sest senjoor Billil on Iquitoses palju sõpru, kuid on ka neid, kellele ta teps mitte ei meeldi. Üks sellistest tegelastest on Iquitose teine legendaarne gringo, senjoor Gerald. Ta on pärit Texasest, on töötanud Iquitose linnavalitsuses nii-öelda turismiministrina, aga nüüd on juba mitu aastat pidanud kuulsat ingliskeelse nimega restorani The Famous Yellow Rose of Texas – Kuulus Texase Kollane Roos. Rahvas kutsub seda Gringo Baariks, sest enamik Iquitose valgeid käib seal aega surnuks löömas. Suur osa neist „põliselanikest” tööl ei käi. Kes veedab seal pensionipõlve, kellel on mõni muu kauge sissetulek, kuid ühel või teisel põhjusel on nad sellesse linna ära armunud ning veeretavad seal rahulikult päevi nädalateks, nädalaid kuudeks ja kuid aastateks. Ning senjoor Gerald on oma suures söögi- ja joogikohas alati ise kohal – viiekümnendates suurt kasvu mees seisab tõsise näoga, käed puusas, uksel ning püüab kõikide välismaalastega jõudumööda sõnakese juttu puhuda.
Kuid tema kohalolek tagabki baari edu – peruulastest ettekandjaid peab pidevalt tagant utsitama. Kas sa selle laua tellimuse võtsid? Kas sa nägid, et õues tagumises lauas istuvad uued inimesed? Mine too salvrätikuid, kas sa ei näe, et proual läks natuke mahla maha! Mul on alati tema ettekandjatüdrukutest hirmus kahju – selline laitmatu teenindus ei ole väga peruulik. Kuid põhjaameeriklastest rantjeedele näib see meeldivat – lisaks kohalikule püsiklientidest „baarimööblile” käib Texases ka turiste. Äri mõistab senjoor ajada: lisaks ebatavaliselt kiirele teenindusele on Texas ka üks väheseid baare Iquitoses, mis on otsast otsani täis eksootilist ning autentset džunglinänni. Vanad trummid, maskid ja tseremooniakostüümid; suured topised, kümnemeetrine anakondanahk, meetrine kaimani pealuu, mis pärineb kindlasti vähemalt seitsmemeetrise kaimani küljest, kahe meetri pikkused torukujulised herilasepesad. Need esemed on kõik ehtsad, mitte papier-mâché’st tehtud, nagu ma mõnel pool mujal olen näinud. Nende üleküllus jätab baarist siiski hästi põhjaameerikaliku mulje.
Juhtusin nägema pealt ühe vanema proua vaidlust peruulannast ettekandjaga. Proua oli tellinud mingi keerulise kombinatsiooni toitudest, mida menüüs otseselt kirjas ei olnud. Loomulikult toodi talle siis natuke teistmoodi roog, kui ta oli ette kujutanud – oli seal siis üks muna rohkem või vähem, kuid arve tasumisel tekkis tüli. Gerald on leidnud oma baari kõige tublimad ja parima inglise keele oskusega neiud, keda Iquitoses üldse sellele tööle saada, kuid prouale ilmselt tundus, et teda koheldakse halvasti.
„Sa ei saa mitte midagi aru. Palun mine kutsu Gerald siia. Ma ei taha sinuga rääkida,” sõimas proua.
„Aga senjoora, palun väga, siin arve peal on ju kõik ilusasti kirjas, mis te tellisite? Palun öelge, mis valesti on ja millest te aru ei saa, ja kindlasti saan ma midagi teha,” proovis tüdruk viisakalt skandaali vältida.
„Ei. Ma ei maksa seda arvet ega ütle ühtegi sõna enne, kui sa Geraldi siia kutsud. Ma räägin ainult temaga,” jonnis proua edasi. Ei ole tarvis mainidagi, et kui Gerald lõpuks tuli, sai vaene ettekandja sõimata nagu tuppa sittunud kass.
No miks inimesed tulevad siia, kui nad ei ole valmis mitte mingisugusteks kompromissideks ei toidu, keele ega inimestega suhtlemise küsimustes? Ma saan suurepäraselt läbi kõikide Gringo Baari ettekandjatega, kuid senjoor Geraldit, kes otsib isegi oma töötajate käekotid alati enne viimaste kojuminekut läbi, et kindlaks teha, ega nood ühtegi kahvlit köögist pihta ei ole pannud, proovin ma vältida. Tema kuri pilk teeb mu tuju halvaks. Samas aga olen harjunud selles baaris mõnikord hommikust sööma. Kusagil mujal linnas ei saa nii head klassikalist munade ja peekoniga hommikusööki kui Texases ning mis seal salata – kui on kiire ja ees näiteks kella peale metsaminek, siis on see ainuke koht peale turu, kus toidu enam-vähem kiiresti kätte saab. Lisaks tuleb ju tihti ka tahtmine millegi koduse järele – ei jaksa iga päev ainult kala või kilpkonnamaksa vitsutada.
Iquitose restoranides juhtub tavaliselt nii, et küsin ettekandja käest:
„Kas teil on kõike, mis menüüs kirjas on?”
„Jaa, kõike on.”
„Ma sellepärast lihtsalt küsin, et mul on veidi kiire, et kui midagi ei ole, siis palun öelge ja ma seda ei telli.”
„Ei-ei, kõike on, ei ole probleemi,” kinnitab ettekandja. Siis tellin ma kõige lihtsama ja lollikindlama söögi, millega ei lähe ettekandja sõnade kohaselt rohkem kui kümme minutit. Seejärel aga näen, kuidas köögipoiss mööda lippab ning paarikümne minuti pärast toidu valmistamiseks vajalike produktidega turult naaseb. Sellega tuleb lihtsalt arvestada ja veidi aja möödudes leiad, et oled ise imelik, kui sellist asja pahaks paned. Ajaga on muidugi seal sama lugu nagu muudegi numbritega – mitte et inimesed Iquitoses just päikese järgi elaks, aga kella tunneb seal linnas ainult see lehemüüja, härra Periooodicooos, kes igal hommikul punktipealt platsis on.
Texase baarist üle tee aga asub veel ühe valge mehe ettevõtmine. See on „Hullu Micki koikukamber ja kauplemispost”. Ehk siis kahe suure toa ja naridega hostel ning kauplus, kus müüakse nurga taga asuvast suurest rauapoest umbes neli korda kallima hinnaga kummikuid, moskiitovõrke, taskulampe ja muud kraami, mida turistil metsas vaja võib minna. Lisaks sellele annab Hull Mick välja ka Iquitose ainukest ingliskeelset ajalehte – fantaasiarikka pealkirjaga Iquitos Times.
Hull Mick Gringo Baaris ei käi – tema on rohkem senjoor Billi pundis ning seetõttu istuvad nad teise baari, La Noche ees, mis asub pisut eemal. Iquitos Times ilmub kord kuus ja siis käib Hull Mick õhtul lehepakiga baarist baari ning jagab seda tasuta kõikidele soovijatele. Kuigi leht ilmub harva, tundub, et Mickil on täitega raskusi: kuust kuusse ilmuvad täpselt samad pildid ja lood Pilpintuwasi liblikafarmist ja Quistococha loomaaiast. Igasse numbrisse kirjutab senjoor Bill ka pika loo mõnest oma seiklusest Iquitose lähedal metsas. Selle iga teine lause reklaamib tema paadifirma ettevõtmisi ning ekskursioone. Kõige naljakam ekskursioon on Quistococha loomaaeda, mis asub Iquitosest umbes 10 kilomeetrit väljas ja kuhu sõitmine maksab mototaksoga 10 soli ning puust colectivo’ga alla kahe soli. Senjoor Billi ekskursioon maksab 200 soli, aga sisaldab vaid edasi-tagasi motorikšatransporti ning sissepääsu. Giidi nii vähese raha eest kaasa ei saa.
Lisaks sellele reklaamitakse lehes järjekindlalt Amazonase kruntidesse investeerimisvõimalusi. „Meil on andmeid, et just nüüd on õige aeg investeerida kinnisvarasse Iquitose lähedal, kuna varsti hakkavad maa hinnad tõusma,” kõlab aastast aastasse. Selle kinnituseks pakutakse mitmekümne tuhande dollari eest krunte Iquitose–Nauta tee ääres, kus talumehed elavad vaiade otsa ehitatud pilbasonnides ja kasvatavad maja taga väikestel põllulappidel plátano’t ehk jahubanaani ning yuca’t ehk maniokki. Investeering missugune – osta imepisike tükk kõrkjapuhmast, millelt on mets maha raiutud, kusagil tee ääres. Kui keegi soovib seal minna maale või metsa elama, siis on selleks musttuhat muud,
