style="font-size:15px;"> Eeslinnu kui selliseid Iquitoses muidugi ei ole. Linn on nagu saar, ja seda kahes mõttes. Esiteks asub ta kolme jõe vahel – ühelt poolt piirneb ta Nanay jõe, teiselt Itaya ja kolmandalt suure Amazonase endaga. Teiseks ei ühenda Iquitost muu maailmaga ükski füüsiline kommunikatsioon – ei ole ei teed ega elektrijuhtmeid. Lähim maismaatee asub ülesjõge mööda Marañoni jõge Yurimaguases või mööda Ucayali jõge Pucallpas. Mõlemasse saamiseks tuleb sõita mitu päeva laevaga, ning sealt omakorda ületada bussiga Andid. See on jällegi vähemalt paaripäevane seiklus mööda mägiteid, olenevalt teeoludest ja muudest eespool kirjeldatud vahejuhtumitest. Õnneks tuleb Iquitosesse pealinnast muidugi ka lennuk, mis lisaks kiirusele, mugavusele ja ohutusele on tihti ka odavam kui nädalane seiklus üle mägede ja jõgede. Ning iga hetk, mil lendame üle mägede ning seejärel lõputuna kulgeva metsa, paneb mind mõtlema sellele teekonnale, mille nüüd lihtsalt kahe tunniga otseks lõikame.
Kõige vaesem, suurem ja ühtlasi ka kõige põnevam linnaossa Iquitoses on Belén. Kuiva maad on vähe ja pool aastat on terve linnaosa Amazonase jõe korrapärase tõusu tõttu mitmemeetrise vee all. Või õigem oleks öelda vee peal, sest enamik maju on ehitatud balsapuust parvedele, mis vee taktis tõusevad ja langevad – suurvee ajal ujuvad ning kuival ajal vajuvad vastu maad. Tänavate kõige tagumisse tühja serva ei maksa oma elamise ülesseadmine midagi. Keegi ei keela oma kodukülas valmistatud balsaparvega, banaanikoorem peal, alla linna parvetada ning siis sellele alusele maja ehitada. Tuleb vaid parvemaja haakida naabri oma külge ja kui soovi, vedada sisse ka elektrijuhtmed. Sellistest ridamisi parvemajadest moodustuvad tänavad ja terved kvartalid. Teinekord pääseb mõni maja teiste küljest ka lahti: nägin kord oma kohalikus mõistes veidi popimas linnaosas asuva üürikorteri rõdult, kuidas kahekorruseline maja suure tormi ajal kiire hooga allatuult ja – voolu mööda tuiskas.
Beléni ujuvate majade vahel kanuuga ringi sõites võib näha inimesi nagu saarmaid tundide kaupa kaelast saadik vees istumas ja juttu rääkimas. Kõrge vesi teeb elu mugavaks: kala püüda ja pesu pesta saab otse koduukse ees. Muidugi õiendatakse sinnasamasse üle serva ka kõik ihuhädad, kuid jõevool viib kogu mustuse minema – ujutuste ajal on Belén ütlemata puhas, seda aga ei saa kahjuks öelda siis, kui linn kuival on. Kõige võikam pilt avaneb õhtupoolikul Beléni turul, pärast kauplejate lahkumist, kui leitsakus tänavatele visatud auravate kalajäänuste üle võtavad võimust suured ja uskumatult nahaalsed raisakotkad.
Seesama turg, mis moodustab arvestatava osa nii maa- kui veepealsest Belénist, on päeval ka kogu Iquitose tuiksoon – sealtkaudu liiguvad kaubad nii linna sisse kui ka linnast välja. Nii puutüvekanuudes kui ka suurematel laevadel jõuavad varajastel hommikutundidel turule kõikvõimalikud saadused, mida mets pakub: avokaadod ja banaanid, magusad ananassid, aga ka kibedad nõiarohud. Samuti kala ja muidugi mitmesugused loomad, kellest paljud on ohustatud: Iquitoses armastatakse väga süüa kaimanite puhast valget liha, aga ka näiteks suured jõekilpkonnad ja nende munad panevad paljudel süljenäärmed tööle.
Veetaseme kõikumise tõttu ei ole linna võimalik teha korralikke sadamakaisid. Paljud tehingud saavad tehtud juba paatides, kuid kõik, mis maale peab jõudma, tuleb tassida mööda majadevahelisi laudteid ning kaldast üles seljas või pea peal. Väärispuit ja toidukraam liigub metsast linna, teises suunas aga läheb miskipärast peamiselt kastide kaupa gaseeritud limonaade, millest metsarahvas on õppinud lugu pidama sama ebatervelt kui läänemaailm. Koos plastist plätude ja odavate jalgpallisärkidega on metsa poole tassitav kaup ebaõiglaselt ühekülgne võrreldes sellega, mida sealt vastu saadakse.
Veetaseme kõikumine on aga üks hämmastavamaid nähtusi, mis mõjutab tohutult nii sealset loodust kui ka inimesi. Mitte ujutus kui selline, vaid just tema korrapärasus ja see, et nii taimed, loomad kui ka inimesed oskavad seda oodata, on sellega arvestanud. Kohati on see lausa hädavajalik. Jõgi tõuseb igal aastal mitmeks kuuks kuni 13 meetrit üle oma madalaima veetaseme, tõuseb üle kallaste ning ujutab üle sadu tuhandeid ruutkilomeetreid metsa. See tähendab, et kõik taimed ning loomad, kes üleujutatud alal elavad, on sellega harjunud. Kanuuga võib sõita mitmekümne kilomeetri sügavusele metsa, kohtamata ainsatki lapikest maad, ning vesi paadi kiilu all on igal pool mitu meetrit sügav. Sipelgad kolivad puude otsa, kaimanid ja röövkalad otsivad saaki jõe asemel metsas. Ning inimesedki ehitavad oma palmikatusega majad kõrgetele vaiadele ja igal aastal on mitu kuud nende ainus liikumisvahend kanuu, millega saab sõita otse treppi.
Vihmaperiood algab Andides detsembris ning siis hakkab ka Amazonase jõe veetase tasapisi tõusma. Vesi saavutab seal oma kõrgeima taseme tavaliselt aprilli lõpuks. Juuni keskel hakkab see taas aeglaselt, paar-kolm sentimeetrit päevas langema. Novembri keskpaigaks on vesi päris alla vajunud, mõned mudased ojad jäävad peaaegu kuivale. Need ongi ainukesed aastaajad Amazonases – kõrge vesi ja madal vesi. Paljud on neilegi nimeks pannud suvi ja talv, kuigi õhutemperatuuri poolest nad ei erine. Mul oli alguses raske eristada, kumb siis on suvi ja kumb talv – peamiselt olen kuulnud, et talveks nimetatakse kõrget ning suveks madalat vett, aga teinekord ka vastupidi. Need mõisted on sealse rahvani jõudnud väljastpoolt ja ilmselt inimesed tunnevad, et peavad neid ka oma ilmade puhul kasutama, kuid täpsetes terminites ei ole suudetud kokku leppida.
Aga nagu ei ole suurt lugu sellest, mitu inimest Iquitoses elab, ei ole ka vahet, kumb on suvi, kumb talv – niikuinii on selge, mida üks või teine veetase endaga kaasa toob. Samamoodi ei ütle ka õhusoojuse number troopikainimesele just palju – tal lihtsalt puudub kogemus ja ettekujutus näiteks Eesti talvest. Ma võin ju rääkida, et meil kukub temperatuur 30 kraadi alla nulli, ja näiteks Darwin võib kergitada kulme, et oo, see on vist väga-väga külm. Aga tema silmadest on näha, et ega ta tegelikult ei saa hästi aru, mis see tähendab. Ja ei peagi saama – tal lihtsalt pole tunnetuslikku ettekujutust, nii nagu üks number ei ütle talle ka, kui suur peaks linn nüüd sellest olenevalt olema. Iquitoses peab see veel eriti paika – kui ei teaks, siis esmapilgul ütleks isegi, et õigus on hoopis neil, kelle jutu kohaselt on Iquitoses 30 000 elanikku – kõige rohkem kahekorruseliste majadega ei jäta ta ühestki kandist muljet, et seal elab pea sama palju inimesi kui Tallinnas.
NOH, LÕPUKS OMETI METSAS VÕI?
RÍO NAPO, PERUU
Käimas oli minu kolmas reis Amazonasesse ning debüüt reisikorraldajana – esimene džungliretk, mille olin ka avalikult välja hõiganud. Julgelt kaasa tulla otsustas tervelt tosinkond eestlast.
Sel päeval otsisime ööbimiseks kohta, mis ei oleks otseselt ei külas ega ka küla külje all. Sõitsime oma suure puust „ekspeditsioonipaadiga” paremale mööda üht Napo jõe haru, mille lõpus pidi Walteri mäletamist mööda asuma järv. Jõgi oli puurisu täis – mitu korda tuli läbipääsemiseks raiuda matšeetega katki mõni jõkke kukkunud ning teed blokeeriv palk. Ilmselt ei olnud ka kohalikud kalamehed oma väikeste kanuudega mööda seda jõge juba tükk aega sõitnud. Mitmel korral ragistasid õhust alla rippuvad oksad meie paadi palmilehtedest katusesse pikki lõhesid, mõne tunni rabistamise tulemusena aga õnnestus meil siiski ennast järvele murda. Järv ise oli nagu muinasjutus – tume ja peegelsile vesi, millelt peegeldus kaldaid palistav mets ideaalse tagurpidi koopiana.
Otsisime pisut vähem tiheda koha, randusime ning asusime laagrit püsti panema. Darwin ja Walter raiusid alusvõsa matšeetedega paljaks ning kogu meie reisiseltskonna võrkkiiged riputati ilusasti puude vahele. Nende kohale tõmmati peenikesed liaanid pingule nagu pesunöörid, millele omakorda laotati plastikaadist vihmakatted. Samade peenikeste liaanidega kinnitati võrkkiikede ümber ka moskiitovõrgud. Kogu operatsioon ei võtnud aega rohkem kui tunni, sealhulgas ehitati lõkkeaseme kohale ka palmiokstest kerge katus, kust suits vabalt läbi pääses ning mis samas kaitses lõket ning valmistatavat sööki vihma eest.
Šamaan Pepe keeras ühel kanal kaela kahekorra ning asus seda kitkuma, meie aga läksime viiekesi Walteri juhatusel sügavamale metsa matkama. Kuna plaanis oli teha kuni kahetunnine ring, võtsin kaasa pooleliitrise veepudeli, tõmbasin
