kes see on?”
„Ei, ilmselt mitte…”
„Shapshico on džungli kaitsevaim – ta kondab mööda metsi ja eksitab inimesi metsa ära. Ta võib võtta ükskõik kelle kuju, näiteks sinu sõbra oma, ja siis kutsub ta sind endale järgnema. Ja nii kui sa sammu astud, oled silmapilkselt mitusada kilomeetrit metsa sees ja ihuüksi. Väga vähesed on seejärel metsast välja tulnud.”
„Kas shapshico on siis paha vaim?”
„Ma ei tea, kas ta on paha või hea vaim. Aga inimesi eksitab ta valimatult, see tähendab, mitte ainult halbu inimesi. Seega, jah, ta on ikka pigem halb vaim. Aga ta kaitseb metsa.”
„Kas sina usud, et shapshico on olemas?”
„Usun. Sest ma olen teda näinud.” Darwin ajab küll muidu palju kägu suust välja, kuid hetkel oli ta üllatavalt tõsine.
„Ole hea, anna veel üks suits,” ütles Darwin.
Me panime uued suitsud põlema ja võtsime juba ei tea mitmenda lonksu pisco’t.
„Ma nägin shapshico’t Brasiilias. See oli siit ikka päris kaugel. Me läksime kahe sõbraga metsa. Avastusretkele, päris kaugele linnadest. Ja siis õhtul läks Natalio paadiga pisut ülesjõge kalavõrku välja võtma ja meie jäime Bastiga kahekesi. See oli päevavalges, aga õhtupoolikul. Me tegime lõket ja muid ettevalmistusi õhtusöögi küpsetamiseks, kui järsku ilmus põõsa juurde Natalio ja näitas käega, et tule, tule siiapoole. Ma ei mõelnud üldse selle peale ja tõstsin jala, et põõsa juurde minna. Ta seisis seitsme-kaheksa meetri kaugusel. Aga Basti pani mulle käe ette ja ütles, et loll oled või, see ei ole Natalio. Samal hetkel see kuju kadus.”
„Ja te mõlemad nägite teda?”
„Me mõlemad nägime teda. Ja me ei vahetanud enne omavahel ainsatki sõna – mina hakkasin astuma ja Basti pani mulle käe ette ja keelas mind, ja siis ta kadus. Kogu olukord kestis võib-olla viis sekundit. Aga me jõudsime näha, et tema jalad olid risti.”
„Mismoodi risti?”
„Shapshico’l on alati üks jalg tagurpidi – kand ees ja varbad taga. Selle järgi tunnebki ta ära.”
Istusime tükk aega vaikides. Mulle lõi kõik pisut pähe – küla tagant kostvad öised džunglihääled, suured lonksud pisco’t, kange kohalik tubakas, õhtused teravad elamused, see kuuvalge öö ja kogu meie käimasolev seiklus. Kuhu ma need inimesed olin toonud? Õhtul indiaanlasega vastastikku karjudes lähtusin ma lihtsalt hetkeolukorrast. Ei näinud suuremat pilti ega mõelnud muule kui sellele, mismoodi nüüd talle ära seletada, et meid ei ole vaja purjus külaelanike kivirahe saatel jõekaldast alla kihutada. Siis mingil hetkel tuli mulle peale äng. Mul ei olnud õrna aimugi sellest piirkonnast, sellest kultuurist, olin pimesi usaldanud paari kohalikku, kellega vaid kord elus kokku olin puutunud. Ja seetõttu meelitasin Eestist terve pundi inimesi sinna. Neil oli nii retke korralduse kui kõigi nende paikade suhtes omad ootused. Ootused, mille mina olin põhiliselt tekitanud. Ning nüüd magasid nad kõik minu selja taga võrkkiikedes. Reisil, millest nad olid võib-olla pikalt unistanud, rohkem või vähem kuulnud ja lugenud, kindlasti tükk aega raha ja vaba aega kogunud ning oma ootused üles kruvinud. Ja nüüd olin ma nad sellel rännakul viinud sinna. Negro Urcosse. Ja mul puudus igasugune ettekujutus, mis hakkab saama järgmisel päeval – kuhu me välja jõuame, mida teel näeme, kuhu õhtuks pesa seame. Mida nad kõik sellest võivad arvata? Ma olin vaid ühe Darwini ja Walteriga koos oldud neljapäevase metsaretke najal otsustanud, et ma usaldan neid korraldama tosinale inimesele ekspeditsiooni metsasügavustesse, millest mul endal absoluutselt aimu ei olnud. Me olime meldinud ennast küladesse, lükanud keset jõge paati madalikult välja, ikka edasi rühkinud, teadmata ise, kas järgmisel ööl magame kellegi kodus või lihtsalt põõsas. Ning nüüdseks ei olnud mul enam mingeid illusioone selle kohta, et ka meie teejuhtidel oleks meie retkest mingisugune ettekujutus – nemadki vaid lasid ennast voolul kanda.
Aga vaadates Darwinit enda kõrval nii rahulikult istumas ja suitsetamas, sain ma oma rahu tagasi. Ma ei kahelnud hetkekski Darwini siiruses. Kuidas saabki seda küsimärgi alla seada? Piisab ainult pilgust enda ümber, teha kõrvad metsa sirinale ja huigetele lahti ning ei ole mingit kahtlust, et seal sügaval kõnnib ringi terve hulk shapshico’sid ja muid kummalisi olendeid, keda meie maailm veel avastanud ei ole. Ja see mets räägib ise enda eest, minu roll on siin tühine. Mis siis, et me ei ole näinud anakondat vette libisemas või ahve puu otsas sabapidi kõõlumas. Nad kõik on seal olemas, ja mitte keegi ei saa selles kahelda.
Hiljem olen paljudelt kohalikelt shapshico kohta küsinud ning ehkki ma ei ole otsese kogemuse kohta rohkem kuulnud, teavad sellest tegelasest ometi pea kõik. Ja ilmselt ka usuvad tema olemasolu rohkemal või vähemal määral. Ja heal lapsel mitu nime: teda tuntakse ka tunchi või chullachaqui nime all, vahel on tal tagurpidi jala asemel hoopis kabi või lest, kuid tema olemus ja tahe metsa kaitsta ning inimesi sinna eksitada on ikkagi sama. Ning nagu Eestis on kombeks näiteks sõbraga koos sularahaautomaadist raha välja võttes või poes kõrvuti kaardiga makstes pea veidi ära pöörata, et mitte jätta muljet, justkui vaataksime teise PIN-koodi, on inimestel Amazonase metsarajal tuttavaga kokku juhtudes ikka alateadlikult kombeks korra pilk ka tema jalgadele heita – on nad ikka mõlemad otse? Vaim, hoolimata kogu oma pahelisusest, on jätnud meile ikkagi väljapääsu – meil on võimalik ta tagurpidi keeratud jala või lesta järgi ära tunda. Kui ta saab niikuinii võtta ükskõik kelle kuju, mis valu oleks tal siis ka see jalaosa ära peita. Aga näed – inimesele on jäetud võimalus oht ära tunda, võimalus piisavalt vanarahvatarkust teades ellu jääda. See harmoneerub tegelikult ka kogu ülejäänud elu ja olelusvõitlusega Amazonase vihmametsas – kui piisavalt loodust tunda, siis on ta meie sõber. Ei ole midagi karta, ta toidab, riietab ja kaitseb.
LINNAVURLEDE SEAS OMA KOHTA OTSIMAS
Iquitose promenaadi ühes servas asub lahmakas kolmekordne maja, mille aknad on vist suurimad kogu linnas. Kuivõrd aknad paistavad üksjagu läbi, on tänavalt näha, et maja kolmanda korruse moodustab tervenisti vaid üks korter.
Mitte et see muidu midagi nii erilist oleks, kuid Iquitosesuguses linnas on paarisajaruutmeetrine suurte akende ja jõevaatega penthouse igatahes märkimisväärne ning hakkab silma. Selles majas elab ameeriklane Bill koos oma peruulannast abikaasaga. Teisel korrusel asuvat kolme väiksemat korterit üürib ta välja ning esimesel korrusel on kontoriruumid.
Senjoor Bill on ettevõtlik mees. Iquitoses elab ta juba aastaid ning peab kahte äri: tal on väike ristluslaev, mis kannab nime Koit Amazonasel, ja koos Hollandist pärit Joostiga ettevõtmine nimega Amazonase Avastajate Klubi. Mõlema kontorid asuvad kõrvuti maja esimesel korrusel. Kuna enamik seni kohatud Iquitose välismaalasi ei tundu tegelevat millegi asjalikumaga kui baaris omasugustega tatikuuli veeretamine, otsustasin senjoor Billiga tuttavaks saada. Astusin ühel hommikul tema kontori uksest sisse.
Puust 65jalane Koit Amazonasel on ristluslaevade mõistes lapsuke. Seal on kolm kajutit ning mõned ühisruumid. Siiski tundub senjoor Billi äri õitsevat: mees on suure kõhu, läikiva laia näo ning rahuloleva ilmega. Paksus on Peruus rikkuse ja võimu sümbol.
Bill võttis mind väga sõbralikult vastu.
„Olen väga rõõmus,” lausus ta mu kätt raputades. „Välismaalased peavad Iquitoses ikka omavahel läbi saama. Kahju, et ma ei saa sulle praegu laeva tutvustada: veetase on madal ja me ei saa seda siia kalda äärde tuua. Aga mõne päeva pärast võiksime seda kindlasti vaatama sõita.”
Ma rääkisin, et ehk suudan tema kruiise oma kontaktidelegi tutvustada ning me võiksime sobivad marsruudid koos
