hutong’e sama armutult nagu kunagi põhjast tulnud metsikud mongolite hordid. Kasvajana tuuakse maapiirkondadest kaasa laviinina kaela sadav mõõtmatu inim-vool, ujutades sedasi üle kõik su mõtted ja kogu su oma maailm. Ja lõpuks maetakse see elavalt surnute alla.
Ilmade soojenedes olen ma väga aktiivselt hakanud otsima võimalusi avastada Pekingi saladusi, sest siin oldud ajast hoolimata ei ole ma just kõige edukamalt suutnud läbi murda Wudaokou-kesksest maailmapildist. Kogu mu elu on siin keerelnud vaid üliõpilastest tulvil „viie tee suudmes”, mida Wudaokou tõlkes tähendab ning mille tähendus polegi ju tegelikult vale – rahvaste sulatuskatel, viiest maailmajaost kokkujooksnute must auk.
Sellest väljuda on peaaegu võimatu, sest iga katse on kõigile kohe nähtav. Näiteks helistas Mirjam mulle täna lõuna ajal pärast tunde ja tundis huvi, kas ma rõbekasse ehk Jaapani restorani (Riben on hiina keeles Jaapan) ei taha minna. „Täna vast mitte. Ma lähen rattaga Wangfujingi,” vastasin. Ma tegelikult juba olengi teel, suunaga Wudaokoust ida poole, võideldes tolmuterroriga neljandal, autosid tulvil kaheksarealisel põhjaringteel.
Pekingi tänavatel liikudes on märgatavalt erinev sõita väikestel kõrvaltänavatel või liikuda mööda kiirteeäärseid tugitänavaid (fulu). Seda viimast ma praegu teengi. Siin on bronhidesse tungiv saasteaste tuntavalt suurem ning nahale kuhjuv tolmukiht sobib ideaalselt tsemendikotti valada. Ninasõõrmed täituvad tolmuga ning ninakollid muutuvad päris kollideks. Seda eriti siis, kui läbida pikem trajektoor, nagu mina täna: 30 kilomeetrit marsruudil Wudaokou–Wangfujing–Nanshatan.
See on tundmatu ala, kus ma pole varem kordagi käinud, kaugel Wudaokoust. Terra incognita, mille ees kahvatub isegi inimsööjatest pungil Asmati soo Uus-Guinea saare edelaosas. Mirjam ei taha sellest midagi teada. Ja Wudaokou jääb üha kaugemale, punase tule taga seisvate ristmike taha. Kuskile sinna, kus Mirjam istub üksinda rõbekas ning tellib neljakeelsest menüüst teriyaki-kana ja miso-supi.
Mirjam ei leiaks mind siit ka kõige parema tahtmise korral kunagi üles. See tee, mida ma Wangfujingile minekuks kasutan, on tume ja tundmatu maa, mis jääb Wudaokou päikesesüsteemist kaugele välja. Mul tuleks Mirjamile vaid öelda „Huixini idasild” ning ma oleksin kohe tundmatus kohas, kadunud maailmade varemete taga, kuhu Mirjam ei julgeks kunagi tulla. Aga ta muretseks siiski. Ta loodaks, et siin varemete taga heliseb mu telefon ning ma vastaksin sellele, sest ma olen ta korterikaaslane, tema teine eestlane, kellega ta sõidab hommikuti rattaga koos kooli. Teinekord ka tagasi.
Ma väntan seda innukamalt pedaale, mida vähem Mirjam siia julgeb tulla. See on nii magus. Peituda Mirjami eest Ta-tarstani – nii kutsus kuulus Rootsi maadeuurija Sven Hedin Pekingi linnamüürist väljapoole jäävat ala – tühermaale kerkinud kõrghoonete vahele nagu kartulipõllul vagude vahel peitust mängides. Öelda Mirjamile telefoni kaudu võidukalt tundmatuid kohanimesid, kaduda seejärel hiinlaste keskele ning vändata veelgi kiiremini. Ikka selleks, et lõhkuda maakaartide tühi pilk, mida ma üldse ei salli.
Vagudes ma just praegu sõidangi, kõrghoonete vahele küntud asfalteeritud vagudes. Uute lugude ootel keeran reisiraamatus Pekingi kaardi juures lehekülge ning lahkun järgmise ristmiku järel seni teadaolevast maailmast. Reisiraamatu juba päevinäinud ja kulunud leheküljed vahetuvad uute, süütute lehekülgede vastu, millelt sõrmedega üle libistades on tunda ehedat neitsilikkust. See on puhaste linade lõhn, mis uutelt lehekülgedelt vastu tuleb ning mis veelgi enam võimendab seda tungi minna itta – drang nach osten. Liikuda nagu ristirüütel, kelle ees veereb rattaraamist ja lenkstangist moodustuv rist, käed sellele naelutatud. Uute lehekülgede avanemine on kui sisenemine neitsihoovi, aeglane hävitustöö, mida ma rattaga ringi liikudes laiali külvan. Hävitada jumala eest need puhtad raamatulehed, mida ma üldse ei talu, sest need on kui alasti naisekeha, mille ma pean barbari moodi rüvetama. Neitsivaluga. Et saaks kirikuraamatusse kirjutada käidud kohtade peale „näinud” ja panna lemmikkohta risti. Näiteks Wangfujing – „käidud”, Keelatud Linn – „käidud”.
Huixini idasild. See asub seni kõige idapoolsemas kohas, kus ma käinud olen, kus inimesed ei pruugigi enam olla inimesed, vaid konstruktsioonid. Millegi kehastused, järeletehtud kujutised, mille kehastuseks on ühest kohast teise lendav Gobi kõrbeliiv.
Võtame näiteks need kolmerattalistel (sanlunche) liikuvad hiinlased. Nad seisavad minu vastas ristmikul üleminekut oodates nagu teod, kes oma varandust seljas kannavad. Nad veavad kaupa Pekingi kesklinna ja äärelinna vahel, hommikust õhtuni mao2 kaupa rikkust kogudes. See on inimkeeles väljenduv rändtööliste agoonia, millel on sajanditevanune karavanide hõng. Nad on põhjast pärinevad rändtirtsud, kes õhtuks lahkuvad põhjarahvaste asumaale. Kuhugi sinna, kuhu ükski inimene kunagi ei lähe. Kaugele unistuste maailmast, mis on siia keisrilinna lähedale kõrghoonete vahele istutatud. See kõik on mürgiselt petlik nagu kolmerattaliste kaupmeeste näpuotsas rippuvad isetehtud kaalud, millelt pakutakse kiirete liigutuste ja tehingutega litšisid, Xinjiangi pirne, viinamarju ja palju muud. See on tõeline orient, idaliha, mida ma jin’ide kaupa iga päev koju vean.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
