talupojad ja sõdurid –, siis samadel alustel astusid hiinlased ka keelteülikooli. Siin ei lugenud üliõpilase andekus, vaid ideoloogial baseeruv ühiskondlik töövõimekus ja vanemate panus kommunistliku ühiskonnakorralduse rajamisse.
Pärast 1978. aasta reforme hakkas vähehaaval muutuma ka immatrikuleerimissüsteem ning senisest enam sai oluliseks üliõpilase akadeemiline võimekus. Tänapäeval võetakse ülikooli valdavalt eksamitulemuste järgi, kuid näiteks vähemusrahvustele ja kohalikele üliõpilastele (Pekingis pekinglastele, Shanghais shanghailastele ja nii edasi) on sissesaamisnorm madalam kui teistele.
Välismaalased olid alguses hiinlastest rangelt eraldatud. Nad elasid erinevates piirkondades ja käisid tundides erinevates hoonetes. Peale selle olid noormeeste ja tütarlaste ühiselamud karmilt eraldatud ning kogu ülikoolilinnakut piiras klaasikildude ja okastraadiga pealistatud telliskivimüür.
Telliskivimüürid on alles ka nüüd ning mul on senimaani tõsiseid raskusi harjuda telliskivimüüride, klaasikildude ja okastraadiga piiratud elamurajoonide ning ülikoolidega. Olgu-gi et Eestis oli mu kodu juures Nõukogude Liidu ajal Vene baas koos mitmekordse okastraadiga, mille alt me pidevalt läbi ronisime, et raadiosidemasinates ja soomusautodes kolistada, aga nii suure koguse okastraadi, telliskivimüüri ja klaasikildudega nagu Pekingis ei suuda ma mitte kuidagi ära harjuda. See tähendab pidevaid ümbersõite, ajakulu ja sissepääsuväravate otsinguid erinevatelt tänavatelt. Kui inimesed ei ole suutnud kehtestada seaduskuulekust, siis tulevad appi müürid, traadid ja klaasikillud. Nagu liikluses on füüsilised piirded ja muuseumidel lükandväravad.
Räägitakse, et see on vajalik hulguste, varaste ja joodikute eemalepeletamiseks. Kuid ma ei ole täheldanud, et Pekingi tänavad oleksid täis joodikuid, kodutuid või muid pudulojuseid. Neid pole üldse. Võimalik, et telliskivimüüriihalus on seotud traditsioonilise elamukompleksiga ehk siheyuan’iga, kus mitu perekonda elas kompaktses neljahoonelises kompleksis, mille keskele jäi väljak ning äärtesse elamud. Siheyuan’e leidub Pekingis senimaani, hutong’ide saladustes, Keisrite Linna südames.
Sama süsteem tundub olevat käibel ka moodsatest tornmajadest koosnevates uutes elamukompleksides. Kuna hooned on kõrged ja oluliselt suuremad kui vanal ajal või Pekingi geograafilises kesklinnas hutong’ide rägastikus, siis ei oleks mõeldav kõrghooneid kokku ehitada; selle asemel saab ühendavaks faktoriks kõrghooneid ümbritsev telliskivimüür.
Keelteülikooli tänapäevane kord erineb 1970ndatest aga seepoolest, et enam ei ole hiinlastel ja välismaalastel keelatud omavahel suhelda, kuigi samas ühiselamutoas ööbida ei ole lubatud. Samuti ei panda enam ilmtingimata kokku elama ühe riigi kodanikke, vaid välismaalaste segamine tundub teinekord olevat lausa taotluslik. Toakaaslase saamine on Hiinas omaette suur õnnemäng, sest maailmast kokku tulnud inimesed kannavad haigustena kaasas nii palju erinevaid harjumusi, et teinekord vahetatakse toakaaslast iga kahe nädala tagant.
Välismaalaste tulek Hiinasse tähendas ka suuri muutusi. 1970ndatest alates tõid välismaalased endaga kaasa nähtuse, millega Hiina õppejõud ei olnud üldse harjunud – üliõpilasdemonstratsioonid. Nimelt oli lääne üliõpilastel veres iga pretensiooni väljendada meelt avaldades ning nii hakkasidki keelteülikooli õppejõud puutuma kokku seni harjumatu nähtusega – üliõpilaste vastuhakk. Hiinlased ise mõistagi ei läinud alguses kahtlasevõitu väljapressimisvahendiga kaasa – kui nad eraldatuse tõttu üldse teadsidki, mis üle õue hoonetes permanentselt toimumas on –, kuid välismaalaste uut tüüpi survestusvahend on Hiina õppejõududele väga palju õpetanud. See tõi kaasa selle, et üliõpilaskord on välismaalastele palju leebem kui hiinlastele. Tänapäeval kopeerivad ka hiinlased meeleavaldusmudelit ning nende vastuhakud õppejõududele ei ole enam olematud, nagu see oli näiteks 1970ndatel või varem.
Hiinlaste suhtlus välismaalastega oli 1970ndatel kardinaalselt teine kui tänapäeval. Kui korraldati hiinlaste ja välismaalaste kokkusaamisi, siis valis ülikool välja need hiinlased, kes olid ideoloogiliselt kõige usaldusväärsemad. Kõige pinevamateks hetkedeks olid olukorrad, kus hiinlane sattus üksi välismaalaste sekka, sest suletud ühiskonna tõttu ei osanud hiinlased välismaalastega suheldes käituda loomulikult ning väljendasid end väga reserveeritult ja ainult „õigete” vastustega. Loomulikult ei olnud kord alati nii karm, kuid normide kohaselt käis just sedasi 1970ndate keelteülikooli elu.
Tänapäeval on asi teistmoodi. Hiinlased ja välismaalased käivad aktiivselt üksteisega läbi ning pole täheldada kramplikkust reetvaid „õigete” vastuste meeleseisundeid. Hiinlased on avatumad ning palju aktiivsemad välismaalastega kontakti otsides. Kindlasti on Hiina ühiskond tänini üsna kinnine, kuid seda mitte ideoloogilistel, vaid kultuurilistel põhjustel. Liigne aktiivsus ja oma emotsioonide väljendamine on võõraste juuresolekul ebaviisakas.
1970ndatel olid eraldatud ka sööklad. Hiinlastel ei olnud lubatud siseneda välismaalaste sööklasse ning soovitatavalt ka vastupidi – välismaalastel polnud ülikooli territooriumil üldjuhul lubatud hiinlastega koos lõunatada. Välismaalased ei järginud seda reeglit väga rangelt ning läksid hiinlastega kontakti otsides nimme hiinlaste sööklasse.
Hiinlaste söök oli palju kehvem kui välismaalaste oma, kuid see-eest ka odavam. Välismaalased said toitu oma maitse järgi valida, kuid hiinlastele oli ette nähtud kindel menüü. Tänapäeval on reeglid palju paindlikumad, kuid hiinlased eelistavad endiselt oma sööklaid (hinna pärast) ning välismaalased omi (kvaliteedi ja valikuvõimaluse pärast).
Mina osalen siin ühe semestri pikkusel hiina keele kesktaseme kursusel. Tunnid on viis päeva nädalas hommikul kella kaheksast kuni kaheteistkümneni, kokku 20 akadeemilist tundi nädalas. Minu klassis on 24 õpilast ning lisaks mulle on vaid kaks valget: üks ameeriklane ja üks eurooplane. Kõik peale minu on Hiinas juba pool aastat hiina keelt õppinud. Mul jääb vaid üle neile tasemes järele jõuda.
RATAS
Väike ost minu jaoks, kuid suur samm Pekingi avastamise poole – hoidke alt, siit ma tulen!
Kui hiinlastele sümboliseerib ratas vaesuse kammitsaisse lõksu jäämist, ebameeldiva taagana risti kaasaskandmist, siis minule võrdub ratas vabadusega. See on vabadus, mis kannab mind igapäevaselt sildu ületades üle autode ja inimeste kooli, viib mu emotsioonid kiirkullerina ühelt tänavanurgalt teisele ning täidab päevade ja nädalate tühermaad võõramaalase saagaga. See on lugu, kus märgistatud tänavanimi muutub uusasunduse aiaäärseks kodutänavaks, mis on tundmatutelt maadelt saabujale kui rännaku lõpus asuv turvaline emaüsk.
Rattaost on mu elustiili Pekingis väga palju muutnud. Ma olen vabanenud bussisõltuvusest ning saan nüüd päevakava täita tahtefaktoreid paremini arvesse võttes. Ma võin nüüd koloniseerida ükskõik millist asustamata kohta Pekingi kaardil ükskõik mis ajal. Mul tuleb vaid Pekingi kaart avada, liikuda näpuga kvartalite kaupa mööda keisrite jälgesid ning otsida omale järjekordne jahipidamise sihtmärk. Olgu selleks Keelatud Linna ümbritsevad Keisrite Linna hutong’id, kodu lähedal asuvad olümpiarajatiste mammutehitised või unistusi endasse imevad ostukeskused. Need on maailmad, kus lõunauinakust toibuvad muhedad taadikesed trotsivad hutong’ide tänavatel valjuhäälselt Hiina malet mängides kõrvaltänava lõhkumisega ametis oleva ekskavaatori müra; waidiren’id ehk sisemigrandid tunglevad sõbrannat saates kümnete kaupa ostukeskuste korruseid ühendavatel eskalaatoriliinidel; kasimata ja sipelgapesades elavad rändtöölised ehitavad Hiina uut imidžit üles sama elavalt, nagu valitsus pani paika olümpiakomiteed ahastama panevaid mammutrajatiste ehitusplaane. Need on kadunud maailmad, millest mujal maailmas kõneldakse, ise uskumata lõputuid linnalegende, ning kuhu minule on määratud rattaga lõplikult ära eksida.
Kuid seda vastupandamatum kõik on, sest see kõik tekitab minus kontrollimatu vallutusiha, soovi asendada kõik need tundmatutes märkides üles tähendatud lood omaenda
