peaaegu kedagi. Terav, külm ja põue pugev talvine tuul on keelteülikooli tänavad inimestest kevadpühade luuaga puhtaks pühkinud ning inimesed on Hiina uue aasta pühade ajaks linnast lahkunud. Kuid Liina elavad ja energilised jutud koolist ja seda ümbritsevast elust on nii positiivsed, et toovad pilve tagant lausa päikese välja.
Kõige enam hämmastab mind keelteülikooli ülikoolilinnaku mastaapsus. Ühest otsast teise minekuks peab läbima ligi kilomeetri, mille sisse mahuvad ära õppehooned, erineva mugavusastmega ühiselamud, spordirajatised (jalgpallistaadion, korvpalliplats, ujula, tenniseväljak ning võrkpalli, sulgpalli, lauatennise ja muude alade sisesaalid), postimaja, ambulatoorium, kohvikud, poed, baarid, kuulutustetahvlid, eksimised ja mälestused. Liina elu. Minu tulevik.
Ülikoolilinnakus kõrguvad hooned on esimest korda sisenedes kõledad ja elutud. Nad seisavad nagu alandlikud õukonnateenrid, kelle vahelt vonklevad filigraanse haljastusega läbi puutumatud pargiteed. Tallamine murul, elu edasikandmine, on Pekingis keelatud. Nende hoonete kolossaalset ilmet kaunistab eemalt vaid raagus puude kalligraafiline oksarägastik. See on nii monotoonselt ilus –need suve ootavad raagus oksad, jääkirme all vulisev vesi, pargiteed ja krohvitud seinte dramaatiline ilmutus puude taga.
Meie siseneme keelteülikooli lõunaväravast, mis jääb Chengfu tänavale ning kus asub mind kooliellu saatev peamine bussipeatus (Chengfu lukou xi). Lõunavärava stoiline turvamees (bao’an) seisab jäises talvetuules sama liikumatult nagu Chengfu tänava liiklust reguleerivad metallist eralduspiirded.
Hiinas valitseb ülikoolides ideaali kohaselt selline kord, et ülikoolilinnakusse tohib siseneda ainult kehtivat lubavat dokumenti ette näidates. Selleks on põhiliselt üliõpilastunnistus, mida iga ülikool jagab kätte eraldi ning mille väike formaat laseb end mugavalt põuetaskusse libistada. Linnaku väravast läbi minnes peaks seda stoilisele turvamehele sissepääsu lunastamiseks ette näitama. Reaalselt seda Hiinas aga ei juhtu. Kord oleks Hiinas kaose rikkumine.
Samamoodi on liiklusega autoteedel. Jalakäijad ületavad teed neile meelepärases kohas. Valgusfooride meeleheitlikud reguleerimisponnistused kannavad justkui vilja, kuid alati peab teed rohelise tulega ületades olema valvas võimaliku suvalisest suunast pealetormava auto tõttu. Ratturite ja autojuhtide õiendused, kähmlused ja kaklused ei ole Pekingi liikluskultuuris harvad. Seepärast on liikluse paremaks reguleerimiseks Pekingi linnatänavatel näha ohtralt kõiksugu 1,5 meetri kõrguseid metallist piirdeid, mille ületamine on tegelikult üsna keeruline, kuid mille kõrgusest jääb suvalises kohas teed ületada soovivale sihikindlale jalakäijale tihtipeale vajaka.
Afganistani ja Kesk-Aasia põrguliku džunglina tunduv liiklusrägastik on olnud mulle heaks õpetajaks. Pekingi liiklus on Kesk-Aasia taustal nagu Oslo tänavatel. See muidugi ei tähenda, et Finnairiga Helsingist tulles Pekingis maabudes liikluskultuurišokki ei saa. See on pealinna lennujaamast väljudes vast teine šokk pärast tolmuterrorit bronhides.
Pärast keelteülikooli lõunaväravast sisenemist juhatab Liina meid hooneteni, kus registreeritakse õpinguteks ja te-hakse enne semestri algust hiina keele tasemeeksam. Me läbime neid kui katakombe, astudes kummardades ühest uksest sisse ja teisest välja. Vaatame üle ühe luukere teise järel.
Külma talve tõttu on sissepääsude ette pandud rippuvad kummiribadest katted, et päästa viimseid sooja õhu käes elavaid hingi talvisest apaatsusest, mis linnatänavatel miinuskraadidega valitseb. Sest põhjast, sealt, kus hiinlaste meelest kõik kuri pärineb, on keisrite maale saabunud Siberi kalkus ja vaimude loitsud.
Me kuulame Mirjamiga Liina põnevaid lugusid ja kujutleme, kuidas hakkame ise kõiki neidsamu kogemusi läbi elama. Mind ootab see kõik ees: kooliteed, bussid ja kummiribadest katted. Mirjamiga koos kooli tulek, lõunatamine ja tagasi koju minek. Liina jutustus saab otsa, jäine tuul vaibub ning me hakkame ülikoolilinnakust lahkuma.
„Nanshatan,” ütleb Liina taksojuhile ning Mirjam ja Liina jätavad mind üksi. Liina pähklivõikollased juuksed loojuvad takso tagaistme taha ning päev hakkab õhtusse jõudma. Üle vasaku õla läände vaadates paistab sigiv Wudaokou, mis jalgratastesse uppununa toob mulle uue mõtte… Ma ostan endale ratta!
KOOS SÜÜA EI TOHTINUD
Lood suletud Hiina korrast, mis siin Pekingi keelteülikoolis enne meid valitses ning mis on ilmekas näide kogu Hiina ühiskonna muutumisest viimase nelja kümnendi jooksul
Pekingi keelteülikool on üks peamisi institutsioone, kuhu välismaalased Hiinasse sattudes esimesena hiina keelt õppima tulevad. Tegemist on kahtlemata kõige rahvusvahelisema ülikooliga terves Hiinas, sest nagu nimigi ütleb, on ülikool orienteeritud peamiselt keeleõppele. Siin võib ühe semestri jooksul kohata ligi 100 riigi kodanikke, kes on rändlindudena üle ookeanide, kõrbete ja mägede siia kohale lennanud. Ajaloo jooksul on siit läbi rännanud enam kui 160 riigi kodanikke. Välismaalaste huvi hiina keele ja kultuuri vastu on viimasel kümnel aastal hüppeliselt kasvanud. Rändlindude üleküllus on ökoloogilisele tasakaalule ja maailmakorrale tõsine proovikivi.
Keelteülikool loodi 1962. aastal eesmärgiga õpetada välis-maalastele hiina keelt ja kultuuri. Peale selle saavad siin hiin-lased õppida võõrkeeli, tõlkimist ning hiina keele õpetamist välismaalastele. Ülikooli välissuhtlus on aktiivne ning on loodud sidemed selliste koolidega nagu Manchesteri, Newcastle’i, Cambridge’i, Yale’i, California, Columbia, Ohio, Michigani ülikool. Tegemist on tõelise Paabeli torniga, rahvuste sulatuskatlaga, kus eksponaatidena kõnnivad ringi põhjakorealased, zimbabwelased, angolalased, süürlased, türkmeenid, tongalased, uusguinealased, grenadalased… eestlased.
Siin toimuks justkui iganädalane 1954. aasta Bandungi konverents, kus aafriklaste ja aasialaste sõprus kristalliseerub Taeva mandaadiks. Taeva tahteks. Maailmakorraks. Hiinale on alati meeldinud end esitleda Kolmanda Maailma liidrina, rõhutades rahvusvahelisel pildil endast rääkides arengumaa staadiumis olekut. Wudaokou üliõpilaskärjes paistab see hiilgavalt välja, sest siin on Kolmanda Maailma riikide esindatus rõhutatult imetlusväärne.
Keelteülikooli sulatuskatel ei ole aga kogu aeg sellisel võimsusel töötanud nagu tänapäeval. 1962. aastal, kui Pekingi keelteülikool avati, seilas Hiina kommunismi laineharjal ning lakkus „suure hüppe” (1958–1961) tagajärgede marrastusi. Riik oli kaose äärel, läänele suletud (kuid mitte Eestile, sest Eesti oli tol ajal Nõukogude Liidu osa) ning välismaalased naljalt Hiinasse hiina keelt õppima ei sattunud. Seega olid 1960ndad keelteülikoolile kompimisaeg, mille sisse jäi ka Hiina ühiskonnas totaalset hävitustööd teinud kultuurirevolutsioon (1966–1976).
Esimesed uljaspäised välismaalased hakkasid Pekingisse saabuma 1970ndatel, kui Hiina oli pärast 1969. aastal Zhenbao saare tõttu toimunud piirikonflikti lõplikult riius Nõukogude Liiduga ning alates 1970ndate algusest leppimas lääne suurriikidega nagu Ameerika ühendriigid. Hiina välispoliitikas valitses „kolmnurksete suhete” (sanjiao guanxi) printsiip, mille kohaselt tuli Nõukogude Liidu ohu tasakaalustamiseks arendada suhteid Hiina rahvavabariigi vaenlasega number üks: Ameerika ühendriikidega. See juhtus pärast Mao Zedongi kuulsat 1969. aasta tõdemust, et me oleme nüüd iseseisvad – nii iseseisvad, et mitte keegi ei tee meist enam välja.
Lähenemine läänele tähendas esimesi hiina keele õppimisvõimalusi lääne üliõpilastele. Esialgu aafriklastele ja aasialastele, seejärel eurooplastele ja austraallastele. Ameeriklased sisenesid Hiinasse kõige hiljem, alles pärast diplomaatiliste suhete sisseseadmist 1979. aastal.
1970ndatel valitsenud sisekord oli keelteülikoolis väga spartalik, mis osalt kestab Hiina ülikoolides senimaani. Toonane kord peegeldab edukalt Hiina riigi üldist olukorda. Samu-ti peegeldab keelteülikooli areng ja muutus Hiina muutumist.
Hiinlasi immatrikuleeriti ülikoolidesse enne 1978. aastat (aasta, mil Hiinas hakati korraldama ulatuslikke
