Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen страница 14

Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen

Скачать книгу

väel. Rahvast on nii palju, et puudub võimalus kindadki käest võtta või kotti mugavamalt sättida, rääkimata vammuse lahtinööpimisest. Kõigepealt lähevad hauduma kaenlaalused. Järgmisena paneb kuumus kipitama kotti hoidva käe. Põsed õhetavad, keha higistab õhinal. Kõrvalseisev naine lõõtsutab mulle sooja õhku näkku. Meeldiv. Teekond kestab vähemalt 50 minutit. Mis teha, lõbustan end tema pooride vaatlemisega, just nii lähedal on tema nägu. Ega temagi saa ära pöörata. Varsti läheb naisel ninaalune naljakalt higiseks ja aegamööda moodustub pisikestest mullidest arvestatav tilk, mis sellegipoolest suu poole alla nirisema ei kipu. Tema näolihased tõmblevad kentsakalt, kuid ta ei saa tilka ära pühkida – ühe käega hoiab stangest, teine on kotiga selja taha jäänud. Tunnen, kuivõrd ebamugav tal on – ta mossitab, liigutab suud. Asjata. Mina tunnen järsku vastupandamatut kihku ligimest abistada, kuid mõistan samas, et ainuke liigutus, mida selles asendis endale lubada saaksin, oleks venitada kaela tema poole ning limpsida higi ära.

      Füüsilisest piinamisest ehk halastamatumgi on psühholoogiline ahistamine. Võimetuse tunne. Liikumatuks seotud piinatava laubale pandi veepiisad rütmiliselt tilkuma. Tilk. Tilk. Tilk. Tilk. Tema ei saanud mitte midagi ette võtta, ei pead liigutada ega midagi. Lihtsalt jälle üks tilk. Ja veel üks tilk. Kogu aeg. Tilk. Piinatavad röökisid kõik oma saladused välja või läksid hulluks.

      Aga minul saladusi pole.

      Istun onkoloogi ukse taga. Närveldan. Terapeut saatis mu siia (aastal 2011 ostsin endale vabatahtliku tervisekindlustuse ja aasta aega sain oma keha vaevadele nime ja teinekord lausa ravi küsida), sest kõik muud arstid väitsid, et minu häda pole nende teema, ning tal lihtsalt ei olnud enam kedagi peale onkoloogi minu mure diagnoosimiseks pakkuda, aga närveldan ikka. Varsti kutsub meeldiv naeratav daam mind sisse. Seletan, tema kompab haiget kohta, küsib, kas valutab. „Jah,” vastan.

      „Siis pole minu teema. Vähk ei valuta, kullake,” naeratab ta jälle ning istub kaarti täitma.

      „Oh, Eestist siis? Kuidas siia sattusite?” teeb onkoloog suured silmad. Kõik reageerivad nii, justkui oleksin pärit kusagilt Kesk-Aafrikast või nagu asuks Peterburi Antarktisel. Niivõrd harjumatu, et tavaline inimene, mitte mingi tippjuhataja tuleb läänest ida poole.

      Seletan kannatlikult.

      „Ja kuidas siis teil meie kandis elada ka on?” ikka naeratab tädi. Tal vist töö selline – inimeste pinget maandada. Miskipärast vastan siiralt. „Raske on. Pealekauba, ma ei oska siin puhata – kõikjal inimesed, tunglemine. Vajan üksildust ning rahu, aga ei leia.”

      „Mõistan,” nõustub ta üllataval kombel. „Kas autot juhite?”

      „Jah, aga mitte siin. See ajaks veel rohkem närvi.”

      „Oi, viga, kullake, autosõit on ülihea moodus puhata. Elan kesklinnas ning tunnike siia ja tagasi on parim aeg minu päevas. Oma mull, teate. Panen muusika mängima ning kellelgi pole õigust minu pärusmaale tungida. Ei lastel, mehel, patsientidel, probleemidel. Ainult mina, muusika ja rool.”

      „Njah, usun, kui osata distantseeruda ummikutest ja üldisest olukorrast teedel.”

      „Sellega harjub. Ka mind häirivad massid, ja auto aitab mind väga palju. Teen sisseoste näiteks öösel. Olete kunagi kell pool kaks mõnda selvekauplust külastanud? Lust! Tühjad vahekäigud, vaikne muusika, ainult sina ja sinu valikud. Jällegi puhkusemoment.”

      Sellele polegi mõelnud.

      „Kuidas teil pereasjadega lood on?” Naine on nähtavalt vestlusaldis, ja mina pole kunagi osanud hästi ei öelda. Kuulan pikalt tema peresuhetest, lõbusaid ja kurbi lugusid patsientidest, sujuvalt on ta oma elust pajatamise keskel sinatamisele üle läinud (see on siin harv juhus), kuni järsku võpatab:

      „Oih! Kell juba nii palju! Olen sinuga terve lõuna maha pläkutanud. Mine, jumalaga! Ainult tead, viimane soovitus. Olgu nende nippidega kuidas on, aga kui tahad meie soos ellu jääda, pead vähemalt kolm korda aastas ära sõitma.”

      „Oi-jaa, sõitmist on mul küllaga. Süstikjooksust Peterburi ja Eesti vahet minule piisab.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Põška – kukkel. (vene k)

      2

      Kohalikele meeldib uhkustada, et kui läbida Ermitaaži kõik 360 saali iga eksponaadi ees vaid minutiks peatudes ning veeta muuseumis kaheksa tundi päevas, kulub kogu kollektsiooni vaatamiseks ligi 15 aastat.

      3

      Kunstkamera – Kunstikamber, Kunstkammer, Peeter I asutatud harulduste kamber, Venemaa vanim muuseum, nüüd antropoloogia- ja etnograafiamuuseum.

      4

      Peterhof – Peterburi eeslinn samanimelise uhke palee- ja pargikompleksiga, nn purskkaevude pealinn.

      5

      Nii tore, et sa siin oled! (inglise k)

      6

      Peterburi juurdlusisolaator nr 1 sai rahva seas nime Krestõ (Ristid) oma ristikujulise põhiplaani tõttu. See vangla oli üks suuremaid ja kurikuulsamaid Venemaal.

      7

      Piiter – Peterburi rahvapärane nimi.

      8

      Fraas Lebedev-Kumatši „Bürokraadi laulust”.

      9

      60 000 rubla – toonases vääringus 1714 eurot. Rubla-euro kurss on viimase kuue aasta jooksul üsna palju muutunud: 2008. aastal oli 1 euro ligikaudu 35 rubla, 2014. aastal on 1 euro ligikaudu 50 rubla.

      10

      Uurinud on seda fenomeni paljud, imehästi võttis selle kokku näiteks Vladimir Toporov oma monograafias „Peterburi ja „Venemaa kirjanduse Peterburi tekst””.

Скачать книгу