küll mitu korda hoiatatud, et muudatuste tegemiseks on vaja aega varuda ja trükikojast peaks veel värviproovi tellima, aga tema arvestuse järgi on aega ikka tarvis vaid paranduste nimekirja koostamiseks…
Pealekauba juhtub alati kusagil veel miskit, mis paneb tähtajad venima, mõni tähtis isik nõuab midagi kohe täna, kuid vastutaja on haige ja vaja keegi teine leida ja kogu aeg on hästi kiire. Nii tunnevad keskmised projektijuhid end ääretult olulisena, sest iga päev üritavad nad kustutada mitut „tulekahjut”.
Siin kipub nagu iseenesest sule alt libisema sõna авось. Laias laastus võiks seda tõlkida kui „ehk, kuidagi”. Tulekahjusid kustutatakse hooletult, kuidas õnnestub, nii et apsakaid tuleb ette sageli, jääb ainult loota, et asjad laabuvad iseenesest. Nii kutsutakse mind läbirääkimistele eesti keelest tõlkima, kuigi teatan, et vandetõlk ma pole. Minema kõndida ka ei saa, tõlkebüroole kanti summa juba üle. Istun, närvitsen. Projektijuht aga viipab käega ja ütleb: „Aвось обойдется” (ehk möödub). Kõige naljakam, et asjad laabuvadki. Kuidas, ei tea, mina kükitan kõik kolm tundi ukse taga. Töö jääb ära, aga tasu saan küll.
Vaba ajakasutuse ja planeerimatusega kasvatatakse stressikoormat, avoss’igamaandatakse. Tasakaal taastub. Vaja sulanduda, ise ka lõdvaks lasta. Õpin minagi vaba ajatunnetust kasutama. Mida aeg edasi, seda hiljem saabun tööle. Alguses lähen kohale kell kaheksa hommikul, mis sest, et teistel algab tööpäev üheksast (ma pole üliagar, ma väldin ummikuid). Kevade alul libisen sujuvalt üheksale, suvehakul kümnele ja märkamatult tuleb juurde päevi, mil pool kaksteist kohale jõudnud väikejuhataja tõmbab mulle resigneerunud häälel traati: „Kus te olete, Mailis? Millal kohale jõuate, Mailis?” Just selline töödistsipliin. Mida oodata alluvatelt, kui Eduard ise saabub harva enne keskpäeva ning võib küll pomiseda miskit kohtumise kohta, kuid padjanägu näitab, millega ta päriselt tegeles. Tihti oleme just meie kontorist need, kes teda voodist telefonikõnega välja ajavad.
Mu stressi see hiljem tulek ei maanda, see on pigem kasutu väiklane kättemaks tööandjale. Aina raskem on uskuda lubadusi, et mulle vormistatakse tööluba. Kõigepealt katseaja lõppedes. Siis pisut hiljem. Siis „kohe-kohe, kui halvad ajad üle lähevad”. Nii ma ootangi. Kannatan ära, et palk muutub ümbrikupalgaks (tööle tulen vaid hambaid krigistades ja ennast häbistades seaduse rikkumise eest, kuid vähemalt vormistame minu asemel Borja kontorisse töötama) ja et seegi hakkab hilinema alati vähemalt nädala võrra. Kannatan ära, et lõpu poole on vaja palka lunida kuu aega pärast tähtaega. Käin komandeeringutes oma raha eest, Ameerika kinomeestega telefonitsi öösiti läbiviidavate intervjuude litsentsilepingud kuhjuvad lauasahtlis, numbrid paberil reaalseks rahaks ei muutu. Minult nõutakse aina rohkem, kuhjatakse töökohustusi: nüüd toimeta ka veel, ja korralda see ja teine üritus, ja korralda suurbossile kutse maailma suurimale audio-videomessile, ja veel ja veel, ja ollakse nördinud minu ebakompetentsuse üle, sest Sony, Canon ja muud gigandid ei taha end reklaamida meie alles mõni kuu eksisteerivas ajakirjas… Süüdi jääb всегда крайний (alati äärmine): loomeinimesena unustab Eduard pooled tähtajad ja kokkulepped, aga ei vastuta. Tema asi on mõelda, tegema peavad töötajad. Ja kui nad mõtteid ei lugenud, kes süüdi on? Kah töötajad.
Kannatan ära, valikut ei ole. Peaaegu kohe, kui mina leidsin töö, jäi Borja oma püsivast töökohast ilma, nüüd on minu kord täita perekonna toitja kohustusi. Pealegi tahan nii väga saada esmajärgulise inimese staatust tööloa kaudu.
ETTEVAATUST, UKSED SULGUVAD
Ühest kohast teise jõudmine võtab Peterburis terve igaviku ning on seotud pideva ahistatuse tundega, justkui kannaksid riideid, mis hädaga veel selga läksid, kuid on paar numbrit väiksemad, kui peaks.
Tasub mul kodust väljuda, juba iniseb peas ebamugavusest ja ebaõiglusest urisev hääl. Õhtuks muundub see röökivaks tuldpritsivaks draakoniks, mis ihkab tappa igaüht, kes teele satub. Ühistransport on alati puupüsti täis, ummikud venivad tipptunnil mitmekilomeetristeks ning valguvad üksteisesse, tekivad ümbersõiduteedele ja ümbersõiduteede ümbersõitudele. Miks nii? Linn pole ju geograafiliselt eriti suur ja viis miljonit elanikku pole väga palju, kui võrrelda tõeliste megapolistega (kasvõi Moskvaga). Mängu tulevad teised asjaolud. Esiteks, Tallinnast kümme korda suurem elanike arv (arvestamata paari Tallinna jagu äärelinlasi, kes samuti Peterburis töötavad) peab ära mahtuma Tallinnast vaid kolm korda suuremale pindalale. Teiseks, siinne metroo ja teedevõrk projekteeriti eelmise sajandi esimesel poolel, mil arvestati kõige rohkem 1,5–2 miljoni elanikuga. Paljuütlev fakt. Metrooliinid on seatud vaid läbi kesklinna, ringliiklust pole. Maapealset liiklust raskendab sajandivanune tööstusvöönd kesklinna ümber. Seda halli piirkonda läbivad vaid mõned maanteed, mis toimivad pudelikaeladena nende taga asetsevate magalarajoonide elanikele.
Isegi kesklinna elanikud on plindris. Terve kesklinna peale on vaid kuus metroojaama. Üks pikk ots linna äärest kesklinna on tihtilugu ajaliselt lühem kui kesklinnas kolme jaama läbimine, sest kõigis on vaja ümber istuda. Jala käimiseks on vahemaad liiga pikad, kilomeetrites mõõdetavad. Entusiastide tehtud eksperimendid näitavad, et keskmiselt võtab kesklinna läbimine viiskümmend minutit, liigud sa jala, auto või bussiga. Vaid rattasõitjad saavad veerandtunnise eelise, kuid ainuüksi tänu eluohtlikele manöövritele. Järeldus: kümne minutiga jõuab Peterburis vaid kõrvalmajja poodi või sõbra juurde, mitte kuhugi mujale.
Nii saabki mõne kuu möödudes harjumuseks varuda igasse kohta jõudmiseks tund aega. Tagasi ka tund. Vähemalt. Kaks tundi kappamist, higistamist, ümberistumist, marsa ootamist. Olgugi, et kommertsvedajad ummistavad kõik tähtsamad liiklussõlmed, on nad ikkagi õnnistus. Riikliku ühistranspordiga ma ei arvestagi, niivõrd hõre ja aeglane on see Peterburis. Need, kes arvavad, et siingi võib netist piiluda, millal järgmine sõiduvahend saabub, on sinisilmsed naiivikud. Tähtis info on Venemaal salastatud. Kommertsbussiga on lihtne: ootab lahkelt metrooristmikul, potsatad sisse ja varsti see stardibki. Meie Akadeemilises (Akademitšeskaja) jaamas on õnneks nii. Kuid mitte kaugemates peatustes, kus marsruuttaksole pääsemiseks peab seisma looklevas sabas, mis rivistub üksteise järel lahkuvate busside ette. Ka neile on nad ikkagi õnnistus.
Tõsi, kohalikud suhtuvad liiklemisse rahulikult ning minagi harjun. Sellegipoolest võpatan iga kord, kui Borja lausub: „Kulla, lippan korra kesklinna, ma pean kliendile vastuvõtuakti viima. Olen kohe varsti, umbes nelja tunni pärast tagasi.” Selline see lippamine suurlinnas ongi.
Oleks siis ajakadu meeldivalt sisustatud, nagu näiteks kanalisõidul veetrammiga! Kümned ja kümned firmad pakuvad seda teenust, kutsuvad möödaminejaid pardale iga suurema randumiskoha juures. Neid on mitu, kuid paljud teekonnad on igavad. Kõige mõttetum on Fontankal Anitškovi silla juurest lähtuv lühike retk jõe lähtesse ja pisut mööda Neevat. Minu lemmik on Admiraliteedi kaldapealselt, Lõvikailt algav pooleteisetunnine ekskursioon, mis on koostatud põhimõttel laiemast veekogust kitsamasse: kõigepealt üüratu Neeva, siis lai Fontanka, seejärel kitsamad Krjukov-Gribojedov-Moika ning lõpetuseks imekitsas Talvekraavike.
Alati tasub vaadata veetrammi väljumisaegu (kas siis internetist venekeelsetelt veebilehtedelt või kaidelt), muidu võib jääda pikaks ajaks seisvasse laevakesse kükitama. Ideaalne on minna veetrammiga sõitma soojal ja tuulevaiksel päeval, ja et veel enam elamusi koguda, haarata sõidu sisse nii valge kui pime aeg. Võtan kaasa ka oma muusika, sest pidevalt vatrav, aastaarve, nimesid, fakte ja legende kuhjav giidisaade väsitab ning viib linna emotsioonist tähelepanu eemale.
Kõik ettevalmistused tehtud, astun Paleekail (Dvortsovaja pristan) veetrammile. Aluse pikaldane kulg häälestab lõdvestumisele ning ka Neeva ääretuna tunduv ulatus annab selleks õhuruumi – siin on ta 1250 meetrit lai. Paleesilla alt väljudes jõuab pikalt silmitseda nii jõe paraadmundrit paremal pool – Ermitaaži külg külje vastu seisvaid hooneid ja muid maju kuni
