Järgmised kümmekond minutit seistakse ja süüakse vaikuses, vahele kõlab paar tühja repliiki. Kõhud täis, võib alustada näitemängu järgmist vaatust.
Müügidirektor võtab pintsaku põuetaskust kaardi, avab selle ning deklameerib pidulikult:
„Kallis Nikolai Anatoljevitš! Tahaksime sellel tähtsal päeval väljendada oma tänulikkust teie andeka juhatuse, paljude ohvrite ja pühendumise eest ning lubage teile tänutähe märgiks üle anda see väike meene…”
„Oh, olen meelitatud,” vastab direktor siiral toonil ning hüüatab: „Ooo!”, kui näeb poole meetri kõrgust pakki leti alt välja ilmumas. Avab selle… Tadaa! See on direktori pidulik portree rikkalikus raamis.
„Aitäh, ei osanud oodata! Eks ole teiegi firmasse panustanud. Muidugi leidub palju puudujääke, ja, ise teate, et võitlus laiskuse ja hilinemisega pole kaugeltki lõppenud. Arvan, et targad mõistavad, miks meil kaamerad nurkadesse ilmunud on, he-hee,” itsitab ta. „Arvan, et võin loota, et järgmisel aastal te mul nii palju närvirakke ei tapa, eks ole. Aga ei, täna on pidupäev, ei räägi halvast. Mis siis ikka: minu firma on tubli! Kolmekordne hurraa!”
„Hurraa, hurraa, hurraa,” vastavad töötajad, seekord naeratades.
Kokku kestab kogu pidu ligi nelikümmend minutit, mille jooksul jõutakse veel süüa, kõikuda jalalt jalale ja kohmetult suud kõverdada. Direktor räägib paar nalja, üks naljahambast projektijuht samuti, teised lihtsalt kuulavad. Kui Nikolai Anatoljevitš ütleb lõpuks aitäh ning taganeb oma kabinetti, korjatakse kasutatud plastnõud letilt nobedalt prügikotti ning igaüks kaob oma suunas…
Venelaste suhtumine aega nähtub kõige paremini keelekasutusest. Kunagi pole miski täpselt, alati ikka ringis, paiku, ajal. Hommik algab iga inimese ärkamisest ja kestab tema tööle saabumiseni, õhtu algab töölt lahkumisega. Nii teretabki äi Gena kahe paiku pärastlõunal vabakutselist poega Borjat, kes on öö läbi tööd teinud ja just ärganud, sõnadega „tere hommikust”, ja kui mulle töölt kell kaheksa õhtul või kümne ajal hommikul helistatakse, kuulen algatuseks ikka „tere päevast!”.
Viieteistminutilist hilinemist ei peeta siin üldse hilinemiseks ja et koosolek algab täpselt määratud kellaajal, on erand. Jurist Nataljalt kuulen tihti: „Koosolek algab kuuest, loodan, et poole seitsmeks saab läbi, nii et kohtume kell seitse.” Kuus nelikümmend saan kõne: „Me pole veel alustanudki ja inimesed näevad mornid välja – kardan, et koosolek venib üheksani, nii et sõitke koju.”
Hilinemise kohta kasutatakse kahte sõna: опаздывать ja задерживаться, millest esimene on hilinema, teine aga raskesti tõlgitav „tulekuga viivitama kaalukatel asjaoludel, miski takistab mind tulemast”. Eelkõige peaks задерживаться tähendama, et keegi või miski tõesti hoiab kõnelejat kinni, kuid palju toredam on seda kasutada, kui ise aja arvestamisega ämbrisse astusid. Kui inimene teatab sulle pool tundi enne kokkulepitud aega, et задерживаюсь, siis tema arvates pole midagi hullu juhtunud. Hilinemine tähendab midagi kaalukamat – ikka üle poole tunni. Kuid kedagi see närvi ei aja. Välja arvatud mind, muidugi.
Inimeste hämara ajataju tõttu pole ka ükski kokkuleppe kindel. Esimest korda puutusin sellise voolavusega kokku Borja kaudu. Tema sõber helistab hommikul, et õhtul midagi koos teha. Arutavad pikalt ja laialt, otsustavad: „Helistame.”
Mina higistan kõrval, sest ei tea, kuidas päeva planeerida. Õhtul ei helista kumbki. Borja arvates probleemi pole. Ta kehitab õlgu ja kordab: „Võta vabalt, see on ju mugav!”
Sõprussuhetes võib aru saada, ehk on tõesti inimestel nii mugavam. Kuid kuidas sellise ajatunnetusega tööd teha?
Väidetavalt jätab see võimaluse dünaamiliseks manööverdamiseks, et lõpuks kõikidele sobivaim variant leida. Elatakse veendumuses, et on mugavam helistada teineteisele seitse korda, ühel kotis pitsat, teisel pakk pitserit vajavaid pabereid, et lõpuks otsustada homse kasuks, ning keegi ei garanteeri, et homme on see konkreetne homme, mil dokumendid pitseeritud saavad.
Ei taha väita, et samasugune suhtumine käibib kõikjal. Tädi Ellen töötab näiteks asutuses, kus kümneminutiline hilinemine võib töötaja preemiast ilma jätta, ning tööajast eraasjade ajamisele kulunud tunnid tuleb tasa teha järgmisel päeval. Neljatunnist отгул’i (ärakäimist, äraolemist) lubatakse kuus vaid kõige tublimatele, kes pole kordagi hilinenud ning lahkuvad töölt lubatust hiljem, sedagi tõrksalt.
Laialdane on see aga küll. Eriti loomevallas tegutsejate puhul, ning see omakorda on seotud nähtusega аврал.
Alguses tähistas аврал kiireloomulist meeskonnatööd laevanduses, tihti erakorralist või hädaolukorraga seonduvat. Nüüd tähendab see üldist hädaseisundit, kiirkorras töötegemist. Selle kohta on isegi nali käibel: „Mis ajaks peab töö valmima?” – „Eilseks”.
Oleme Borjaga kordi kuulnud just seda sõna vastuseks, naljata. Töö toimub alati justkui спохватившись, jälle tõlkimatu sõna, mis tähendab „järsku taibanud, et vaja teha”.
Näiteks, kord kvartalis kujundame Borjaga üht korporatiivajakirja. (Olen tema kõrvalt tehnilise küljendamise ära õppinud, et teda abistada.) Kuu aega enne tähtaega hakkame toimetajat torkima, et ole hea, hakka materjale koguma, kahe nädala pärast oleme täiesti sinu päralt, töögraafik on kokkuleppe järgi vaid teie jaoks kaheks nädalaks reserveeritud. Meie tiimi keeletoimetaja on ka valmis.
Klient: „Tean-tean, kogun parasjagu ja kinnitan neid ja eelarvet juhataja juures, homme-ülehomme alustame.”
Ning vaikus. Siis saabub neilt kiri:
„Juhataja kinnitas kümnepäevase tähtaja ning eelarve, kuid nüüd on meil kuus päeva aega. Jõuate?”
Meie: „Veel jõuame, kui kohe annate materjalid ning parandused saavad korraga sisse viidud.”
Möödub veel paar päeva.
Klient: „Juhataja kinnitas kiiremas korras tegutsemise, nüüd me hakkame materjale ette valmistama.”
Meie: „Jäänud on kaks päeva! Ütlesite, et materjalid on juba olemas.”
Klient: „Tulge meile vastu. Kui näitate üles koostöövalmidust ja tõhusust, kavatseme teiega tulevikus ka teiste projektide kallal töötada.”
Meie: „Olgu, aga kui soovite, et kahe päevaga ajakirja küljendaksime, siis paraku läheb töö kallimaks.”
Klient: „Seda peab kinnitama juhataja juures, kuid arvan, et ta ei rõõmusta teie arutute nõudmiste üle.”
Kinnitamine võtab veel paar päeva.
„Meile ei meeldi teie uus eelarve, kuid kuna teist tiimi hetkel ei leia, oleme nõus teiega töötama algse summa eest.”
Meie: „Selle summa eest, kui tööks oli antud kümme päeva?”
Klient: „Just.”
Ja nii edasi.
Lõpuks, kui kahe magamata öö hinnaga on töö tehtud ja kõik muudatusedki sisse viidud, jääb tööandja vait. Vaikib päeva, vaikib kaks. Kolmanda päeva õhtul teatab, et homme hommikul on vaja trükki saata ning tal on kogunenud veel hulganisti parandusi.
