pidev nälg ja tööotsingutes kopikata seiklemine. Kuid kõige hullem löök oli sisserännanutele nende sotsiaalne seisund. Põhilised kannatused tulenesid oma alaväärsuse, kokkusurutuse ning heidikurolli teadvustamisest.10 Peterburi muutus üha enam sotsiaalseks tupikuks, millesse viivad kõik teed, kuid väljapääsu pole. Justkui sellest vähe oleks, 20. sajandi esimesel poolel elas linn üle kodusõja, repressioonid ja seejärel blokaadi vapustused.
Kultuurne intelligents jäädvustas sadade tuhandete tõdemust: Peterburi ei ole elamisväärne linn. Vaimuhiiglased, alustades Fjodor Dostojevskist – seejärel Aleksandr Blok, Anna Ahmatova ja teised vene kirjanduse hõbeajastu esindajad, hiljem Tsvetajeva, Zoštšenko ja kümned teised, kujutasid oma loomingus linna kriisiaegu, mis sünnitas erilise pingelise ja valuliku atmosfääri, ning ainukest väljapääsu sellest – loomingut, vaimset elu. Georgi Fedotov, peale revolutsiooni eksiilis tegutsenud ajaloolane ja filosoof, hüüatas nii täpselt11: „Kohutav linn, ebainimlik linn! Loodus ja kultuur ühinesid siin selleks, et inimhingi ja – kehasid ennekuulmatult piinata, surudes ränkraske pressi alt välja vaimu essentsi. Päikeseta taevas, löga jalge all, kivist sisehoovide kaevud kesk vanglaid ja paleesid – kalmistumülka väljavaatega majad-kirstud, tuberkuloos ja tüüfus, kurnatud vaevatud näod… Mujalt tulnuile tundus see linn põrguna. Ta nõudis loobumist – päikesest, maast, rõõmust. /…/ Ta nõudis askeedi elu ja märtri surma. Surra õnne nimel, et sündida loomingu jaoks.”
Kannatustes karastunud kasvatasid endas Andrei Belõi sõnade kohaselt „hinge kaitsva valguse”. Just seda ainulaadset inimtõugu Peterburi otsis, kasvatas, kultiveeris. Läbi raskuste, impeeriumi pealinna külmuse sündis kõrgelennuline loominguline vaim. Väljavalituid kaitses kutsumus – jäädvustada, elavdada, igavikustada, panna vastu, kutsuda rahvast üles. Kui Peterburi loovutas pealinna staatuse tagasi Moskvale, 1918. aastal, seisis intelligents hea selle eest, et linn ei sureks ei kodusõja ega ka blokaadi ajal.
Tänapäeval on see vana tõug hääbumas, olgu „tänatud” nõukogude võim, mis lämmatas süstemaatiliselt peterburilikku vaimsust. Sellegipoolest sõelub Peterburi ikka vastuvõtlikke oma ainulaadsele hingele, mähib võluvalt endasse ning kutsub resoneerima oma rütmiga. Nii leidub õnnelikke, kes elavad linnaga harmoonias, kuna tuksuvad sellega ühtemoodi.
Paraku on väljavalitute seltskond tänapäeval pigem viirastus kui tõelisus – kinnine süsteem, kuhu sissepääsul on tugevnägude kontroll. See on justkui tavaelulise linnaga paralleelne maailm, kuhu sukeldud juhuslikult nagu Alice Imedemaal, kui ta hakkas ühte imelikku küülikut jälitama. Tuttavate tuttavad haaravad kord kaasa, jagavad salaparooli ning järsku oled teises maailmas. Avaneb välisuks, astud sisse vanasse, mitme põlvkonna eludest läbiimbunud esikusse, liigud kulunud kummutite ja vanavanaema päästetud lühtrite, sahvrite ja kinnimüüritud kaminate maailma, kus igast vidinast evib seletamatut Peterburi hõngu ning vastu astub üksik perenaine sellise üleva ja avala naeratusega, et väljast tulija künism tõmbub saba jalge vahel lävepaku taha ootama. Ilmneb, et vestluspartner kasvas üles Kuindži12 korteris, tema abikaasa on kuulsa aristokraadi ainuke järeltulija, teises lauaotsas istuv uus tuttav väga tähtsa professori tütar… Ning tahtmatult mõistad, et just sellised inimesed edastavadki veel praegu seda raskesti määratletavat heleda kurbuse atmosfääri – ajavälist, kuid peaaegu väljasuremisele määratud aroomi „tõelisest Peterburist”. Nende sule alt ilmuvad üllitised pealkirjadega „Minu lapsepõlve Peterburi”, „Jalutuskäigud Vassili saarel”, „Märkmed Peterburi trepikojas”, mis taastoodavadki müüti elanike kõrgest vaimsusest ja erilisest armastusest linna vastu.
Või istub sinu kõrvale autosse daam, kes ajab oma talumatult hea kasvatusega esimesest sekundist rusikad sügelema. Olga Georgijevna, jaapani filoloog, tegelemas lõpmatute kultuuriprojektidega, ei välju kunagi kodunt ühesuguses pastelses tonaalsuses kotikese, sõrmkinnaste ja kübarakeseta, kõneleb delikaatselt ja väljapeetult, olulisi mõtteid peene käeliigutusega saates, ning ei tunnista kunagi, et tal on rahakotis viimased kolmkümmend rubla. Ta soovitab Oranienbaumi13 külastada vaid kindlal ajal, suve lõpus, kuid ilmtingimata enne sügise algust, mil ilm pole enam soe, kuid ei ole veel külm ning õhk on äratuntavalt klaar, nii klaar, et lausa võbeleb.
See pole pingutatud poseeriv suhtumine, vaid osa temast. Tõelised peterburilased ongi pagana omapärane rahvas. Nad eristavad vihmatibina erinevat kõla sisehoovis ja tänaval ning seletavad poeetiliselt, et novembrikohv Piiteri kohvikus lõhnab teisiti kui Kiievis või Berliinis; iga ruutsentimeeter nende kodudes on kaetud raamatute ja maalidega, mis moodustavad inimese kordumatu mustri, mitte ei ole kogutud esindusliku ilme pärast.
Ehk see tõug säilibki, sest inimese juured ei mängi kujunemisel rolli. Inimene võib olla kolmandat, neljandat põlvkonda peterburilane, kümme aastat peterburilane või kaks päeva peterburilane. Loeb õige hingehäälestus, mitte aeg. Väidetavalt suudab jõuline Peterburi vaim sisserännanud kahe põlvkonna möödumisel peterburistada. Juhul, kui nad selle hinge väljunditega – tõelise linnaga – kokku puutuvad.
Paraku võib siin nõukogude ajal magalatega rikastunud linnas ülihästi elada ka ajaloo ja kõrgkultuuriga kokku puutumata. Räägin ühele neljandat põlve peterburilannale BDTs ehk Suures Draamateatris (Peterburi uhkuse ja au kantsis) etenduvast lavastusest ning tema, kullake, pärib vastu, kas ma tõesti kavatsen mingi teatritüki pärast Moskvasse sõita. Mu täpsustuse peale kehitab ta siiralt õlgu: „Arvasin, et see on Moskvas.”
Või teine juhus. Ületame Borja ja tema tädiga Paleesilda ning arutame Borjaga meile näkku vahtiva Kunstkamera remonti. „Kus see hoone õigupoolest ongi?” sekkub tädi. Mis parata. Tädi on täiesti tavaline külaelanik, kelle ema kolis linna, unustamata oma külapõhimõtteid kaasa võtmast. Ta ajab oma asju rahulikult, linna hõngu tajumata, nagu ajaks neid kusagil Tveri oblasti Terpilovo külas, kust tema ema pärit oli.
Kes aga seda hõngu peaaegu füüsiliselt näevad, on teatud sorti tundlikud naisterahvad, loomuselt meie sajandi mõisaprouad Ranevskajad14. Uusrikkad naised, kelle materiaalse elujärje eest hoolitseb abikaasa, on niivõrd lummatud tõelise Peterburi hõngust, et püüavad seda viljeleda või kasvõi matkidagi, ent ei võta arvesse selle vaimseid lätteid. Minu hea tuttava Tamara suguste naiste toiteallikas on hoopis mujal – kallites Kuurordi linnaosa15 häärberites, maniküür-pediküür-juuksur-massöör päevakavas… Nendele on Peterburi hinge näitajaks spliin ja kõige labase (loe: materiaalse) sõnaline eitamine. Nad üritavad kultiveerida oma sisemist kurbust üllaks maailmavaluks ning saada sel moel osa käest lipsavast maailmast.
Uus-Ranevskajad ka tegutsevad: korraldavad salonge, õhkavad, kohtuvad ülalkirjeldatud Olga Georgijevnatega art-kohvikutes, vestlevad Šemjakini16 viimase näituse avamisest ja Lenfilmi konkudes esitatud eksklusiivlavastusest kahekümnele vaatajale, vangutavad pead Peterburi luule surma üle, naeratavad harva ning alati läbi vestluspartnerile mõistatuslikuks jääva kurbuseloori. Ning vaid suure saladuskatte all tunnistavad südamesõbrannale, et tselluliidimassaaž ei mõju hästi ning uue auto valik olla väljakannatamatult piinarikas, sest türkiissiniseid Mercedese kabriolette ei valmistata enam isegi tellimuse peale.
Nendegi vaimne kannatus seisneb sobitumises, ihas vajalik olla. Mu sõbrannat Tamarat hoiab murdumast huvi elu vastu, vastutustunne pere ees ja jätkuvad oma koha otsingud. Ta ei vannu alla omaenda peas loodud raskustele, erinevalt teise Peterburile väga iseloomuliku elanikeklassi käitumisest. Ma nimetan seda klassi Dostojevski-kastiks. Paigaks, kuhu Peterburi koristab kõik need, kes pole nõus oma kohta ise otsima, vaid ootavad linnalt kingitusi.
Ma ei loe tänapäeva Peterburi
Uurinud on seda fenomeni paljud, imehästi võttis selle kokku näiteks Vladimir Toporov oma monograafias „Peterburi ja „Venemaa kirjanduse Peterburi tekst””.
1926. aastal Pariisis ilmunud artiklist „Kolm pealinna”.
Arhip Kuindži (1841 –1910) oli Vene maastikumaalija.
Oranienbaum – palee- ja pargikompleks Peterburi eeslinnas Lomonossovis.
Viide A. Tšehhovi näidendi „Kirsiaed” tegelasele.
Hiiglaslik, üle 50 km pikk linnaosa Peterburis.
Mihhail Šemjakin (s. 1943) – Vene ja Ameerika kunstnik ja skulptor. Maailmakuulus on tema töö Maria teatri balleti „Pähklipureja” (2001) kunstniku-lavastajana. Peterburi esmakülastajale jääb kindlasti silma Peeter I groteskne skulptuur Peeter-Pauli kindluses, huvitavamaid töid on veel poliitrepressioonide ohvrite mälestusmärk Robespierre’i kaldapealsel.
