nõuab passi pandiks, et ma paati mööda maad ära ei tassiks. Et ma tunneks tiigi peal end sellesama putukana, kellelt õigused ära võetud…
Meenub täiesti tühine hetk Peterburi ülikoolis vahetusüliõpilaseks registreerumiselt, kuhu jõudsin tükeldatud pöidlaga. Tükid oli arst ilusasti kokku pakkinud ja kipsi pannud, aga paremakäelisele inimesele tekitas see mõneks nädalaks võimetuse käsitsi kirjutada. Ent välisüliõpilastalituse ametnik keeras oma võimu niipidi, et pidin hoolimata kipsis pöidlast kolmeleheküljelise biograafia ja avalduse ise sellesama käega kirjutama. Küll mitte tema silme ees, sain vähemasti kodus ponnistada. Enne võttis ametnik minult käekirjaproovi ning võrdles seda hiljem toodud paberipakil olevaga.
Sel ajal, kui üritan migratsiooniametis löögile saada, vahetub seadustik ning ajutisest elamisloast lõigatakse ära tööluba, mida tuleb nüüd taotleda eraldi asutuses. Sean sammud ka sinna.
Ei jõua veel kangialusest tööameti sisehoovi pöörata, kui näen inimseina, tavalisest topelt tihedamat ja kolmekordses suuruses. Näod eranditult lõunamaised: Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan on siia oma „saadikuid” seadnud, selg selja vastu nii tihedalt kokku litsutuina, et terve sisehoov näib hingavat ühes rütmis, poolkaares räämas trepi ees, mis tipneb kiitsaka metalluksega. Kahtlust pole: sissepääs. Kuid lukus.
Mõne minuti pärast uks avaneb. Esimesed read tihenevad, rida-realt seletatakse tagaolijatele: „Uks-uks-uks-uks.” Inimlaine õõtsatab selle poole, väljapiiluv nägu karjatab midagi ning lööb ukse kinni. Jälle viiakse sõna edasi: „Kinni-kinni-kinni-kinni” ning mass valgub mõned sammud tagasi.
Seisame. Iga viieteist minuti tagant lööb uks jälle rahva seas laineid: „uks-uks-uks… kinni-kinni-kinni”. Kui keegi näitab üles õhinat uksest sisse murda, räuskab mees sissepääsu tagant midagi. Rida-realt kostab tahapoole: „Miilits-miilits-miilits” ning hirmust valgub mass juba mitu meetrit tagasi. Uskumatu vaatepilt – kui ei peaks ise sellest mingil ajal läbi murdma.
Ma ei proovi. Imetlen vaadet, hullumisest lollakas irve näol, ning lähen koju. Tulin veenduma, kas tõesti võib siingi minna löögile pääsemiseks kuid.
Võib.
Uus hobi annab võimaluse pajatada õuduslugusid igaühele, kes küsib ja kes ei küsi ka. Vastu kuulen samalaadseid, kui ehk mitte kohutavamaid jutte. Minuga ühtemoodi tunnevad end paljud venelased. Neilegi jätkub bürokraatia hammasrattaid küllaga. Näiteks: teistest Venemaa osadest sissesõitjatele kehtib reegel, et sissekirjutuseta võib linnas viibida sõidupileti säilimisel vaid kolm kuud, kuid üürileandjad sissekirjutust teha ei taha. Igal inimesel peab peale kodaniku passi ja välismaapassi olema veel hunnik muid pabereid: INN (isiklik maksukohustuslase number) ja kohustuslik kindlustuspoliis ja kindlustuspoliis tööandjalt ja pensionikindlustus ja siis igasugused salapärased vormid nagu 2-NDFL või 3-NDFL, F-9 või F-5. Iga paber vormistatakse omaette asutuses, mille nime märgib mõistatuslik tähtlühend: UFMS (OUFMS, FMS), FNS, PFR, FSS, FOMS, SZN, US, GKU, GTsŽS, ESZN… Asutused on linna peale laiali puistatud ja alati ülerahvastatud. Kultuurilinn Peterburi häbeneb seda bürokraatiat nähtavalt ning paigutab kõik asutused võimalikult mahajäetud paikadesse, remontimata majadesse. Riigiasutused ei uhkelda nii nagu Moskvas, heal juhul leiab kangialusesse peitunud ukse kõrvalt tagasihoidliku sildi. Ühtegi neist ei saa esimese külastusega vallutada; enamasti ei tea ka kohalikud, mis pabereid neilt üheks või teiseks tegevuseks nõutakse – ja seda infot jagatakse ainult näost näkku.
Ka kohalikel läheb silme eest mustaks, kui nende nina ees uksi prõmmitakse, altkäemaksule viidatakse või valvurisündroomi käes vaevlevad tegelased oma musklit näitavad. Kõik nende lood lõpevad ühesuguse tõdemusega: „Röökisin ja röökisin, rahunesin siis maha ja leidsin kaudse tee.” Palgatakse inimene, kes tegeleb paberimajandusega sinu eest (see on Venemaal arvestatav karjäärivõimalus, muide. Isegi välispassi vormistamine on nii keeruliseks aetud, et ettevõtlikud tegelased üürivad asutuse kõrval asuvas poes meetrikese ruumi, tassivad sinna arvuti ning teenivad protseduuride selgitamise ja ankeetide täitmisega arvestatavaid summasid), või pöördutakse ühte kahtlastest büroodest, mis lubavad hankida ükskõik mis ametliku dokumendi, mis on kas mitteametlikult vormistatud – või on ametnik labaselt ära ostetud. Peale selle seiratakse pidevalt tutvusringkonda: ehk on kellelgi suhteid tähtsa inimesega, kes probleemi ühe telefonikõnega lahendaks. Kohalikud suhtuvad sellesse filosoofilise, kuid leierdatud tõdemusega: „Ajalooliselt on välja kujunenud, et Vene valitsus ei hinda inimest millekski, kasutab ära. Kuidas saaksimegi temasse teisiti suhtuda? Ikka küljetsi-küljetsi tuleb mööda hiilida.” Levinud arusaam on, et ametlikud nõudmised sepitsetakse meelega niivõrd vastuolulised, et kohalik nõustub: „No lähme maksame onule, küll onu joonistab meile paberi.”
Mina korjan piraka paki pabereid ning jõuan poole aasta pärast juunikuus neid sisse andma. Need vaadatakse läbi, naeratatakse ning hakatakse loetlema põhjusi, miks ma elamisluba kvoodiväliselt (olen kodanikuga abielus) taotleda ei saa. Aastaks väljaantud immigrandikvoot on juba märtsis täis, nii et neiu, tulge aasta pärast uuesti… Või… või mis? Ametnik rõhutab, et hetkel ta minu heaks midagi teha ei saa, ning hüüab: „Järgmine.”
Olen nördinud, olen murtud, olen püha viha täis, sest tean, et kõik need põhjused on näpust välja imetud. Vastan kvoodivälise elamisloa taotlemisele iga parameetri järgi, aga tema keeldub! Hakkan juba Borjale halisema, kui tema katkestab mind ja lohutab: „Sain teada, peame vaid ametnikule 60 000 rubla9 tooma ja probleem lahendatud.”
Trambin jälle jalgu: ma ei saa altkäemaksu anda. Ei saa kõiki põhimõtteid vetsupotist alla lasta. Kas hakkamegi nüüd niimoodi käituma? Kuuskümmend tuhhi elamisloa eest, siis nii ja nii palju tööloa eest ja siis veel Borja sõjaväekohustus ja veel tuhat asja?.. Ei. Ma ei nõustu. Lõpuks on mul aastane viisa, mida saame Eestis uuendada. Löön käega. Loobun. Otse ei saa, kõver tee on põhimõtteliselt vastumeelne. Jään seisma.
Peterburi eksam saab otsa. Kukkusin haledalt läbi, lasin asjaoludel endast jagu saada, vandusin alla.
Peterburil ei ole sellest sooja ega külma. Ka minusugustele on siin koht. Mina esimesel hetkel ei mõistnud, vaid lugesin välja üheti mõistetava sõnumi: „Siin pole sa küll vajalik.” Seda Peterburi vajaski, et ma ise otsustaksin. Seejärel tõdes: „Tere tulemast väikese inimese kasti.”
KUIDAS KOER KÜLALE…
Teadagi ei sündinud Peterburi iseenesest, elanike tujust kobarduda kuhugi, kus mugav on. Peterburi on Venemaa esimene planeeritud laps, ihaldatud laps, kelle missiooniks sai piltlikustada issi suurejoonelisi plaane.
Peterburi on mõeldud dekoratsioonina protsessile, kus väikesest maismaariigist kujundati võimas Venemaa mereimpeerium, sõnastas tabavalt üks Vene ajakirjanik. Peterburi missioon ongi olnud loomisest peale kahetine: ideaallinnana eputada nii välja- kui sissepoole. Maapealne paradiis, milleks Peeter I oma sünnitist kutsus, pidi ütlema sõna sekka nii Venemaa kui Euroopa arengus. Kuid sündinud sohu, ei osanud linn muud, kui minna tüüpilist kristlikku (õigeusklikku) teed mööda: ülenduda kannatuste kaudu.
Peterburi lihtrahvas kutsus linna hoopis teiste nimedega: Soome raba, Antikristuse sünnitis ja muud, mis vihjasid neid paradiisis ohjeldavatele elutingimustele. Kaugustest tundus linn aga kullaauguna, kus päevad mööduvad naudiskledes. Muu Venemaa lihtrahva seas levisid kuulujutud, et isegi kerjustele jagub Peterburis külluses teed, kohvi ja valget leiba. Joobunud vabaduse ja rikkuse illusioonidest, ei tulnud lihtsakestele pähegi, et Peterburis võivad inimesed vaevelda.
Seisuslik ja saksik linn purustas
60 000 rubla – toonases vääringus 1714 eurot. Rubla-euro kurss on viimase kuue aasta jooksul üsna palju muutunud: 2008. aastal oli 1 euro ligikaudu 35 rubla, 2014. aastal on 1 euro ligikaudu 50 rubla.
