omapära: talle juba enne sündimist omistatud eriseisund – Peeter I soov oli luua uus euroopalik Venemaa pealinn – ja sellest tingitud väline sära.
Linn üritab hakkama saada võimalikult väheste pingutustega; nii jagub jõudu tegevustele, mis on võõrustamisest vajalikumad. Välismaalast lummata on käkitegu. Hiilgav kuub ju seljas: esimesel kahesajal aastal kuhjatud pärandist piisab, et ülesisustada mõned päevad, suunates turisti oskuslikult mööda sündsusetust bardakist; ikka esinduslike fassaadidega tänavaid pidi; muuseumide konserveeritud õhkkonnas. Ta laseb turistil reisibussis ringi sõita, näitab oma mukitud paraadportreed. Esitleb vilgast ja mitmekülgset Nevski prospekti, sunnib hingematvalt korrapäraseid arhitektuuriansambleid imetlema, viib toretsevate losside ja kirikute välis- ja sisekujundust kaema. Istutab jõetrammi, et külaline saaks pildistada valguse pillavat mängu õhtupimeduses. Juhatab külalise edasi Iisaku katedraali vaatekolonnaadile, et ta pilgu üle laiuva linna heidaks ja kohustusliku lause „Oeh kui ilus!” välja hingaks.
Teisel päeval jooksutab ta külalist mööda Ermitaaži 24kilomeetrist ekspositsiooni2. Turist ei heitu sajameetrisest piletijärjekorrast, reisipalavik ajab luuaga taga, et kolme miljoni eksponaadi seas jõuda silmata Matisse’i „Tantsu” ja „Muusikat”, da Vinci „Madonnat lillega”, Giorgione „Juuditit”, ja ehk tuhandetest teistest ennastunustavalt mööda kapata, higimulli otsmikult pühkides.
Kolmandal päeval müttab turist Peeter-Pauli kindluses ja bastionidel – imeb endasse Neeva vabaduse hõngu, silmitseb Strelka börsimaja klassikalist valget kolonnaadi. Õhtut sisustatakse Maria teatri baleriinide hüpetega.
Kui turist otsustab pikemaks jääda, siis lubatakse tal jõlkuda ka niinimetatud Dostojevski linnaosas. Hoolimata süngusest tundub kõik põnev ja võbelevalt eksootiline: turist heldib teadmisest, et siin – just siin! – tappiski Raskolnikov liigkasuvõtja. Siis astub ta sisse ka Kunstkamerasse3 ning ehmub kahepealiste marineeritud loodete rohkusest. Kindlasti üritab ta sõita ka Peterhofi4, et jäädvustuda kuldse Simsoni kõrval, kes on lõvi lõuad oma võimsate kätega lahti rebinud nii, et sealt purskuvad veel võimsamad veejoad.
Üks on kindel: turist viibib siin linnas erinevate ajastute ja arhitektuuristiilide ainulaadses harmoonias ja ranges täiuslikkuses. Peterburi välimuse eriline võlu ja originaalsus oskab paeluda ka kõige rafineeritumat ja kogenumat meelt. Linn sünnitab turistis lüürilise ja heldinud tunde, kõik linlased, keda turist väikestel ja suurematel tänavatel kohtab, tunduvad rõõmsad ja muretud. Nad naeratavad, sest paistab maipäike ja ilm on üllatavalt soe. Vastutulijad on turistiga üliviisakad ja abivalmid – ka inglise keelt oskamata tehakse teekond käte ja häälitsuste abil selgeks ning kui seegi ei õnnestu, võetakse turist käevangu ja talutatakse õigesse kohta. Külalisele sisendatakse, et tema tulek on kingitus, tema saabumine – pidupäev.
Turist ei näe, et naeratatakse ja seletatakse hirmust halb mulje jätta (linn andis käsu hoida muljet!), või seetõttu, et teda vaadeldakse rahakassana. Turist ei pane tähele, et tema vastuvõtuks pole linn midagi teinud – ei piisavalt hotelle ehitanud ega ühistransporti mugavamaks teinud, on ainult hindu kergitanud, et uudistajast kasu saada.
Tegemist pole mitte ainult reeglipärase meenetehinna tõusuga, vaid süstemaatiliselt rakendatava põhimõttega, kus isegi muuseumipiletid on välismaalasele viis korda kallimad. See kallidus maskeeritakse ilusasti neljasajaprotsendise allahindlusena Venemaa kodanikele.
Otsustab aga turist palava armastuse kütkes linna elama jääda, avaneb talle hoopis teistsugune Peterburi. Raha kesklinnas elamiseks ei jätku, seega üürib ta korteri magalas. Peidab kaitsva turistimaski kodus kappi ja riputab uhkelt rinnale sildi „elanik”. Milline viga! Kohe kaotab külaline turisti privileegid ja õigused ning enese teadmata vinnab selga lõpmatute kohustuste koorma, mida on Vene olustikku tundeski raske täita.
Nüüd ei pea linn üldse välismaalasega tegelema, sest pingsa järelevalve ja korralekutsumise võtavad üle valvsad elanikud. Nad loevad uustulnuka hoolega maalitud silti ja järeldavad: „Selge. Pole turist. Kasu temast ei saa. Teda küll kantseldama ei hakka. Privileegide jagamine on otsas. Nüüd, olgu hea, tõestagu meile, et väärib meie seas elamist, ning ärgu halvustagu meie elu ja olu.”
Välismaalane ei taipa, et mängureeglid on muutunud. Ta väljub kodunt naiivses usus, et on kingitus sellele paigale. Astub julgelt supermarketi ustest sisse ja jääb valvurile ette. Valvur haugub turtsakalt: „Kuhu sa suure kotiga ronid?” Välismaalane ei mõista, mis kotil viga, puterdab viisakat küsimust konstrueerides, aga näed, ei jõua, vestlus käib vene keeles ja selles on valvuril edumaa. Hea, kui satub lepliku valvuri otsa. Siis too vaid viipab logisevate hoiukappide poole ja sukeldub jälle oma maailma. Kui aga valvur on pahur, peetakse verivärskele elanikule süljepritsimise saatel didaktiline loeng, millest aru küll ei saa, aga millest meel nõrkub.
Astub siis võõramaalane oma vigase või olematu keeleoskusega kellegi teise valdustesse, olgu see ametniku kabinet, väsinud ettekandjaga baar, piletiputka või pood, ja hakkab aimama, kui habras on tema olukord, kui ta ennast kahe sekundiga selgeks ei tee. Parim näide on metrookassad: isegi vene keeles suheldes võib nende juures nina pihta saada. Sealsesse aknakesse ei tohi mingil juhul seletada, vaid tuleb toppida raha pilusse ja öelda välkkiirelt üks arvsõna, parimal juhul kõik ühe sekundiga ära teha. Kui seda ei tea, siis on välismaalane plindris. Arvatavasti pursib ta hoopiski viisakalt ja aeglaselt: „Tere päevast. Vabandage, olge nii hea ja andke mulle üks žetoon”, millest ainuüksi piisab, et müüjat solvata. Ja kui küsijal veel raha rusikas valmis pole, siis… hmm… pakun ekstreemseid elamusi armastavale inimesele eksperimendi mõttes ise see läbi teha.
Äpardus järgneb äpardusele ja ikka ei seletata vast valminud elanikule midagi – aina nõutakse, ja kuna nõudmisi ta täita ei oska, siis väga kiiresti kukutakse räuskama. Linna nimel õiendab temaga miilits ja keskpanga teller, tõreleb migratsiooniametnik ja bussijuht. Uksed prõmmitakse tema ees kinni, nina ette topitakse keelavaid venekeelseid silte, astutakse varbale ja varastatakse rahakott, suunatakse valele tänavale, keelatakse arstiabi, võetakse ära pass. Ja seletatakse, seletatakse, seletatakse, ikka ja ainult vene keeles. Välismaalasel tekib tahtmine varjuda, kuid venelase keep võõramaalasele selga ei mahu.
Kontrastiks on käputäis võõraid keeli kõnelevaid venelasi alati nii mõistlikud, ikka kiidavad kolme vene sõna teadmist fantastiliseks keeleoskuseks, naeratavad seejuures mesiselt ja pilgutavad värvitud laugusid nii veetlevalt, et rahustavad erutunud meeled jälle maha. Soovitavad kiiremas korras kellelegi priske summa tassida, et paberimajandus korda saaks. Patsutavad emalikult õlale ja kukuvad seletama müstilisest, hoomamatust vene hingest. Lõpuks lisavad möödaminnes, et reegleid peab ikka teadma ja kannale kellelegi astuda ei tasu.
Välismaalane tahaks küll käituda ühiskondlike tavade järgi, aga näh, Venemaal – isegi selle kõige euroopalikumas osas, Peterburis – ei käi miski nii nagu ülejäänud „tsiviliseeritud maailmas”. Kuidas õppida selgeks käitumiskultuur ja tavad, kui sellest vene keeleski tuhkagi ei kirjutata? Isegi linnavalitsuse välja antud „Uue peterburilase aabits” ei räägi sõnagi kirjutatud ja kirjutamata reeglitest, vaid seletab kultuuriväärtustest ja Peterburile omastest väljenditest ja, pange tähele, kõike seda ainult vene keeles.
Vene keel. Just. Selle (mitte)kõnelemine reedab kohe päritolu, ja seepärast lasub välismaalasel alati kohaliku valvas pilk. Elaniku silt tähendab tema puhul alati ja ainult võõra silti. Ja seepärast käib tema ümber lõpmatu tants ja trall. Isiklikus suhtluses võtab see küll teise ilme, aga sama väsitavaks jääb ikkagi.
Ühed venelased teavad, et isamaa nime peab puhtana hoidma, ja üritavad muljet avaldada: maalivad sõnadega Potjomkini külasid,
Kohalikele meeldib uhkustada, et kui läbida Ermitaaži kõik 360 saali iga eksponaadi ees vaid minutiks peatudes ning veeta muuseumis kaheksa tundi päevas, kulub kogu kollektsiooni vaatamiseks ligi 15 aastat.
Kunstkamera – Kunstikamber, Kunstkammer, Peeter I asutatud harulduste kamber, Venemaa vanim muuseum, nüüd antropoloogia- ja etnograafiamuuseum.
Peterhof – Peterburi eeslinn samanimelise uhke palee- ja pargikompleksiga, nn purskkaevude pealinn.
