teele triumfikaari manades jõuan poolpimeda, kulunud ja pisut hirmutava trepi kaudu üles ning näen kitsukest koridori, puupüsti rahvast täis. Uks ametnike juurde tundub asetsevat koridori umbsooles, kus seisavad õnnelikud – need pääsevad sisse, ülejäänud moodustavad läbipääsmatu haigutava ja uriseva inimseina. Seina komandandiks on väga tähtsa näoga tädi, kes hoiab käes paberit ja tegeleb perenimede väljahõikamisega. Sellest skeemist ma ei püüagi aru saada. Ükshaaval kõik.
Kaugustes sirab infostend. Vast on selle all ka avalduste pakid ja muud vajalikud paberid saadaval?
Murran jälle läbi, ei-ei, mis te nüüd, ma ei ürita ukse poole trügida, tahan stendi uurida; palun, ärge muretsege, olen siin esimest korda, vajan infot – ah esimest korda, sa vaeseke, kust maalt, kas sinna viisat kah vaja on; a mul pole, minul on kergem, ei kujuta ette, kuidas hakkad asju ajama; mina korjasin pabereid neli kuud; jajah, minulgi läks umbes nii palju; aga mis pabereid teilt eluaseme olemasolu tõestamiseks nõuti, kas tõesti ainult neli, mina korjasin üheksast erinevast asutusest; mis, kas fotod peavad olema mustvalged matil paberil, aga mul on värvilised; ei, pole mõtet proovida niisama löögile saada, minge lugege stendi – jah, seda ma proovingi hetkel teha – mis sellest stendist kasu on, nii või naa annavad nad erinevaid juhtnööre; ah et kust avalduste blankette saab? – neid annab ametnik, kui on taotleja andmed kahte raamatusse kandnud – appi, kas tõesti olen jõudnud pärale.
Stendil on suurte tähtedega kirjas, et konsultatsioonile saab vaid üks kord (elus?) ja elava järjekorra alusel. Selge, ootan elavas järjekorras edasi.
Ah et proovite ikka saada või, ei tasu, konsultatsiooniaeg juba lõppenud – aga mida teie ootate? Me hakkame juba pabereid sisse andma, te minge pange ennast kirja – ma ei mõista, kas mingi ametnik registreerib? – jah, seda ka, aga selleks vaja enne konsultatsioonile saada – jumal hoidku, kuhu siis kirja panna, kus see ametnik on – ta on sees – aga kus kirja panna… Siinsamas, oh.
Adun lõplikult, et info, mida muudes riikides jagatakse lahkelt, on siinmail salastatud. Tädid seletavad surmtõsiste nägudega – justkui vahetaks sõjasaladusi –, kuidas paberid õigeks ajaks kokku ajada. Vestluspartnerid vahetuvad sekundite jooksul, mõni ohkab, kui teine patsutab rahulolevalt pirakat portfelli… Panen kõrva taha veel nii mõndagi olulist, kuigi olen nädalate kaupa kildhaaval internetifoorumitest infot välja sõelunud; näiteks, et karistusregistri tõend kehtib ametnike silmis tervelt kuus kuud, tervisetõendite pakk kolm kuud, mingi salapärane vorm F-9 ja muud tähenumbrilised asjandused aga vaid ühe kuu.
Inimmass vahetub mõne tunniga, mil nurgas kükitan, ajutise elamisloa inimesed lahkuvad, nüüd kurdetakse kurbi alalise (ehk viieaastase) elamisloa saamislugusid. Ehk vastuvõtuaja lõpus jõuan nina ukse vahelt sisse pista, et avalduse blankett kätte saada? Eiran ajudes laksuvat pissihäda.
Järsku saabub viisakalt riietatud mees, laveerib oskuslikult kõikidest mööda, ignoreerib kiviilmel hõiget „Meesterahvas, siin on muide järjekord!”, imbub tädide ringkaitsest läbi ja kaob teisele poole ust. Järjekord pahandab, nördinud hääled astuvad elavasse vestlusesse, kuivõrd jultunud ja häbitud egoistid mõned ikka on. Kostab pinisevaid sajatusi: „Mats!” ja „Korralagedus” ja „Kuidas selliseid veel maamuna kannatab!”, kuid keegi teine sisse ei saa. „Mats ja jõhkard” väljub rahuloleva ilmega tunnikese pärast, tema selja tagant kuuleb: „Vastuvõtt lõppenud.”
Neli minusugust üritavad rünnata ligipääsmatut kabinetti, kuid ukse tagant tehakse ühemõtteliselt selgeks, mis neist arvatakse, ja seda sellisel toonil ja sõnadega, et isegi mind siiani imestama pannud stoilised ilmed muutuvad jahmunuiks. Rahvas laseb välja kollektiivse ohke, ajab vammused selga ning kaob pika koridori hämarusse.
Lõpuks pääsen ka mina ligi ihaldatud uksele, millelt leian lohakalt teibitud kapsastunud paberilehe. Loen, et konsultatsiooniajad on kolmapäeviti kahest neljani.
Kaks nädalat ründamist ning tulem: ründasin küll õiget kindlust, kuid valel ajal. Eks siis järgmisel aastal algusest peale.
Lihtne. On alanud ellujäämiseksam. Iga isuäratav elukoht seab oma nõudmised, ja Peterburil on suva, et mina teda tegelikult isuäratavaks ei pea. Temal on vaja toota uut elanikkonda, sikke lammastest lahutada, et kasvatada oma hinge kandjaid. Peterburi genius loci toimib piibelliku põhimõtte järgi: „Keisrile keisri oma ja jumalale jumala oma.”
See on immigrantide linn, läbi ajaloo ja ka praegu. Pärast asutamist 1703. aastal kasvas Peterburi elanikkond sunniviisilise ümberasustamisega, valitsus kihutas ehitustöödele kümneid tuhandeid inimesi. Lisaks tõid aadlikud linna oma pärisorje, kellest sai nende arvukas teenijaskond. Olukord muutus 19. sajandil. Peterburist sai koht, mis ahvatles talupoegi materiaalse heaolu parandamise ja ambitsioonikate tulevikuväljavaadetega. Linn kasvas plahvatuslikult. Enne pärisorjuse kaotamist oli Peterburi vaevalt poolemiljoniline, 20. sajandi alguseks aga Londoni, Pariisi ja Konstantinoopoli/Istanbuli järel suuruselt neljas linn Euroopas. 1900. aastal olid esimese põlvkonna immigrandid tervelt 69 % elanikkonnast. Tulevased ajaloolised vapustused seda tendentsi ei muutnud, vastupidi, Peterburi taastus revolutsioonijärgsest kodusõjast ja Teisest maailmasõjast just tänu sisserändele. Oktoobrirevolutsiooni eel 1917. aastal mahutas Peterburi, sel ajal Petrograd, 2,3 miljonit elanikku, kolm aastat hiljem oli neist alles vaid 740 000. Kolmkümmend aastat taastumist ja kolme miljonini jõudnud rahvaarv olid justkui tarvilikud selleks, et depopulatsioonitragöödia korduks veel drastilisemalt – blokaadiaastatega kahanes toona Leningradi nime kandnud linna elanike arv kolmelt miljonilt poole miljonini. Ka selle kaotuse tegid sisserändajad mõne aastaga tasa…
Praegugi toitub linn Venemaa edasipürgivamatest ja ülemeelikumatest noortest ja mitte nii noortest kodanikest. Tasub tutvusringkonda uudistada, kui selgub: see on pärit Naltšikist, too Severodvinskist, Tverist, Novgorodist, Arhangelskist, Murmanskist… põhiliselt venelased väga lõunast, väga põhjast või ümberkaudsetest oblastitest. Tänu neile Peterburi elus püsibki ja suudab oma erilist hinge hoida ning seepärast antakse siin kõikidele võrdsed võimalused.
Võimalused, mitte kingitused. Olles ise sündinud tohutu sünnitraumaga, elamiskõlbmatule põhjamaastikule soid kuivatama, ei arva Piiter7, et tema elanikel peab kergemini minema. Ta ei loobi sulle kaikaid kodaraisse, laseb vaid oludel endil panna inimese imehästi paika.
Sellest ajast peale on minu pealesunnitud hobiks seista välismaalasi kantseldavate riigiasutuste järjekordades tundide viisi, jõuda kõikjal ühtemoodi välja nägevasse pimedasse koridori, oodata, oodata, oodata, kuulata õudusjutte, saada kord neljast löögile, kuulda haukumist selgituste asemel. Kordagi ei lähe asjad nii nagu ametlikult kirjas. Ikka osatakse inimesi ignoreerida ning moraalselt ruineerida, sajal erineval viisil. Vastuvõtuajad muutuvad kellegi suva järgi iga mõne kuu tagant, bürood võistlevad loomingulisuses, kuidas, miks ja millist paberit nõuda ja välja anda…
Mõnes järjekorras seisad kannatlikult, sest tead, et järjekord on tekkinud sinu teenindamiseks, mitte alandamiseks. Siin vastupidi. Kui palju ma ennast ka ei kutsu korrale mõttega, et bürokraatia vohab kõikjal maailmas ning riiklikud institutsioonid olla kõikides riikides ajukepp, idaneb minus kahtlus, et vaatamata ilusatele selgitustele ja uuendusprojektidele on kogu see tramburai osa Venemaa suurest plaanist inimest alandada ja kottida, kuniks too väljub eneseväärikuse tükeldamismasinast alandliku ja kuulekana ehk siis õige Vene kodanikuna.
Tõele au andes ei seisne migratsiooniameti (ning kõikide teiste ametite) talumatus mitte niivõrd paberimajanduses, kuivõrd suhtumises. Ikka ja jälle turgatab pähe salmike „Без бумажки ты букашка, а с бумажкой – человек!
Piiter – Peterburi rahvapärane nimi.
