rel="nofollow" href="#n20" type="note">20 astuvad ärikeskuse lävepakust üle hardalt ning toovad teadlikult töö mõttekuse ohvriks staatusele. Noored haaravad võimalusest 20 000 rubla ehk umbes 450–500 euro eest kuus kontoriplanktoniks saada, samas kui kaks korda suurema palgaga marsruuttaksojuhtideks lähevad „mägede lapsed”. Kontoriplanktoniks ajab inimesi unistus pääseda keskklassi hulka. Tulu oma kontoritööst nad keskklassi vääriliseks aga ei loe.
„Mis tähendab, kokku hoida ja puhkusereisiks odavaid pakkumisi otsida? Mis tähendab, osta auto pangalaenuga? Mis tähendab, üürida korterit või, jumal hoidku, võtta 20 aastaks hüpoteeklaen? Ei, see pole keskklass,” seletab oma veerandsajandist seitse aastat Peterburis veetnud noor avalike suhete spetsialist Olja.
Istume peale pikka tööpäeva imehubases kohvikus, vabandust, art-kohvikus Sunduk (Laegas) Furštadti tänaval. Peterburis on populaarne lisada paiga nimele igasuguseid pseudoeksootilisi või peenutsevaid lisandeid. Enamjaolt on need pisikesed, kahe-kolme ruumiga keldrikorruse-paigad, milles on madalad võlvlaed, tellisteni puhastatud seinad ning tarbekunsti üleküllus. Laegas näiteks mahutab seintel kõiksugu nikerdisi, igale vabale ruutsentimeetrile on midagi nupukat riputatud: kõrgbareljeefkäed ja – näod, uisud, linnutopised, pooleks saetud kontrabass, seinamaalingud, vinüülplaadid, vanad kellad ja kõikvõimalikes vormides laekad. Selliseid kohvikuid leidub Peterburis sadu ning igaüks pakub omamoodi elamust. Kultuurihuvilistel tasub kindlasti sammud seada Itaalia tänaval taasavatud legendaarsesse paika Hulkuv Koer. See on kunstilis-kirjanduslik kabaree, mis oma vabaduse atmosfääriga andis tugeva tõuke kirjanduselu õitsema puhkemisele eelmise sajandi algul.
…Istumegi niisiis hubases kohvikus Sunduk ning Olja seletab. Ma ise küsisin ja nüüd hämmeldun. Olja veendumuse järgi peab keskklassil olema hulganisti kinnisvara ning raha jätkuma mitte ainult igapäevaste põhivajaduste rahuldamiseks (milleks on poodlemine butiikides, gurmeetoit, koristaja kodus jne), vaid ka puhkusereisiks soojale maale 3–4 korda aastas ning laste saatmiseks vanavanematega mõnda Vahemere-äärsesse kuurortlinna. Ma ei tee nalja.
„Kullake, kui paljud üldse endale sellist elu lubada võivad?” imestan siiralt.
„Häh, mina tean küll mitut! Arvad, et on normaalne, kui riideid saab osta vaid pärast palgapäeva ja pool sissetulekust kulub laenude tagasimaksmiseks?”
„Ma ei teadnudki, et sul nii palju laene kaelas on,” kommenteerin.
„Ei olegi. Räägin piltlikult. Meil Olegiga on hea elu: auto, korter, kõik tuleb tema poolt. Aga tead, miks? Kõik see on tema ema antud. Arvad, et see korter, kus Olegiga praegu elame, on tema ema ainuke kinnisvara? Kus sa sellega. Ta ise elabki täpselt nii, nagu ma kirjeldasin.”
„Mis tööd ta siis teeb?”
„Bisnis, ikka bisnis. Midagi kosmeetika alal – toob sisse, müüb, tal on suur kauplustekett…”
„Ja see ongi keskklass?”
„Ikka.”
Tollal, 24aastasena, polnud mul peale aastat närvesöövat ja süümepiinades jõudeelu tahtmist ega ka jaksu suhtuda kriitiliselt ootamatusse ettepanekusse võtta vastu rahvusvahelise osakonna juhi amet. Oleks muidugi pidanud.
Juhi iseennast oma osakonnas, oli selle kohakese loosung.
Pläma noore ja kasvava firma kohta neelasin alla nagu ullike kala neelab ussi, märkamata selle taga selgelt nähtavat õngenööri helkimas.
See ahvatlev pakkumine jõudis kohale kohvikus, kus kohtusin hiljuti asutatud ajakirja väga šiki tegevjuhi Eduardiga, kes soovis mult mõned artiklikesed tellida. Eduard kuulas mind veerand tundi ning laksatas siis: „Äkki tuled meile tööle hoopis? Selline inglise keele oskus, ja saksa keel pealekauba!” ütleb ta, justkui oleks see midagi erilist, ning jätkab: „Sinu ugrimugridest meil muidugi kasu ei ole, heh-heh, aga paistad olevat täitsa adekvaatne inimene, nii et…”
Mis see oli – kokkuvõte minu professionaalsuse astmest või töökoha nõuetest?
Vahet pole. Võtsin pakkumise vastu. Agaralt noogutades, nägu väljendamas innukat valmisolekut.
Varasemad töövestlused, millele end aeg-ajalt vedasin, lõppesid alati ühtemoodi: „Loodan, et leiate endale sobiva koha siin Peterburis.” Mida pidigi kuulma aastase õpetajakogemusega ajaloolane-politoloog Eestist, kel isud miinimumpalgast ja mustast tööst arvestatavalt suuremad.
Vormiliselt ei tohi kohalik tööandja väliskodanikust tööotsijat eirata. Kuid selleks ei pea tööandja vormistama viisariigist töövõtjale mitte ainult tööloa – kindlale ametile ja üheks aastaks –, vaid muretsema ka endale välistööjõu kasutamise loa. Kui aga avaldust läbi vaadates leidub töötute andmebaasis Vene kodanik, kes pakutavale kohale sobib, seda tööluba ei väljastata ning firmasse suunatakse kohalik kandidaat. Mainimata nii ebaolulist seika, et neid lubasid vormistatakse keskmiselt 7–8 kuud. Bürokraatiaveskid pealekauba. Reaalsuses tähendab see, et isegi suured Soome firmad (keda siin soositakse) vormistavad oma tähtsatele juhatajatele töölube tagantjärele, peale katseaja möödumist, ning et peaaegu igas nõuete nimekirjas seisab esimesel kohal punkt „Vene kodakondsus”. See kaunistab nii neid töökuulutusi, mis pannakse paberilipikuna välikohviku uksele, kui ka neid, mis ilmuvad äriajakirjades. Isegi kandideerijalt Peterburi Suomi-talo sekretäri (sic!) kohale, kus peale vene ja inglise keele oskuse nõutakse ka laitmatut soome keelt, magistrikraadi ning mitmeaastast töökogemust (palju selliseid töötuid Venemaal leidub? Pakun kaks, ja needki sihtimas palju kõrgematele ametikohtadele), eeldatakse Vene kodakondsust.
Nood ajakirjapidajad aga vaimustusid vaid mu keelteoskusest niivõrd, et lubasid tööluba. Kuidas nii ahvatlev sööt neelamata jätta?
Kaardilt leitud Suur-Simsoni tänava klaasistatud kõrghoone ei olnud minu töökoht. Meie kontori ruumid asusid hoopis selle taga vanas tööstushoones, mis oli seest euroremondiga üles vuntsitud. Pikk-pikk koridor, uksed vasakule poole ja igal neist mingi OOO nimesilt. Meie OOO (oбщество с ограниченной ответственностью ehk siis piiratud vastutusega organisatsioon, Eesti mõistes OÜ) oli järjekorras seitsmes. Kõik OOOd moodustasid kokku kontserni, mille eesotsas istus meie isa ja kuningas Andrei Dmitrijevitš – tagaselja lühidalt A.D21.
Tema juurde vastuvõtule läheme Eduardiga koos. Kükitame pikalt kabineti ukse taga ja esimest korda näen oma tulevase bossi transformatsiooni suurbossi ees: häirimatust loomeinimesest värisevaks sülekoeraks. Piilunud esimest korda ukse taha, jääb ta veel rahulikuks ning lausub: „Ootame.” Kümme minutit hiljem veel kord piilunud, läheb ta pale juba valgemaks, sest „A.D. on pahas tujus. Ootame veel”. Kolmandat korda ei julge ta enam ust avadagi, vaid kõnnib kõrvalolevasse ruumi, et sekretärivägi appi kutsuda. Alles seejärel kostab ukse tagant: „Astuge sisse.”
Suurboss – neljakümnendates meesterahvas, oma isiku toekust kaugele ettevõlvuva kõhuga märgistades, vaatab mu kriitiliselt üle ja küsib ooperilaulja bassiga:
„Kas oled võimeline ajakirjale miljon rubla kuus teenima?”
Üritan kasutada võimalust, et pisut ajakirjast teada saada:
„Oleneb. Milline on tiraaž, lugejaskond, kui kaua on väljaanne juba turul, milline positsioon tal on, kes on hetkel põhilised reklaamiandjad?”
A.D. peatab mu poolelt sõnalt:
„See
Kui A.D. öelda kokku, siis kõlab see vene keeles
