astest Tenerife kliimapagulasi, kes meie pere omaks võtsid. Eriline tänu Eikele ja Olavile, kes ei jätnud ühtegi küsimust vastuseta!
Kummardus kolleegidele, kes töö juures lippu kõrgel hoidsid! Ruth ja René – pole see toimetuse juhtimine nii raske midagi ju… ;)
Erik, Peeter ja Karl – mehed, teiega on rõõm asju ajada!
Suur tänu, Epp ja kogu Petrone Prindi rahvas, et jõudsite käsikirja ära oodata.
Sõbrad, aitäh innustamast ja ootamast – raamat ongi valmis saanud!
Nele ja Anu – see raamat on teile!
SAATEKS
Leban rannas, jalad tuhavärvi liiva sees, ja vaatan, kuidas iga nelja minuti järel saabub Tenerifele üks lennuk turistidega. Ainsatki lennukit lahkumas ei näe, ainult tulemas.
Sel Saaremaa-suurusel saarel käib aastas kuus miljonit päikeseotsijat. 150 000 uut inimest igal nädalal! Puhkusekombinaat töötab täistuuridel hoolimata aastaajast või nädalapäevast: stressis eurooplased võetakse lennuki pealt maha, puistatakse bussiga mööda hotelle laiali, nuumatakse nädal-paar hea toidu, vitamiinirikka päikese ja värskendava ookeaniga, korjatakse taas karjakaupa bussile ning sõidutatakse kiirteed pidi lennujaama tagasi.
Oleme naise Anu ja tütar Nelega Tenerifel käinud ühe-kahe nädala kaupa viimased viis aastat jutti, keset talve. Siin, Eestist kaugel saarel asub meie oma territoorium, kus puuduvad kohustused. Meie talvine suvila, kus pole vaja muru niita.
Esimest korda sattusime Anuga, kellega oleme koos olnud keskkoolist saadik, Tenerifele 2001. aasta jõulude ajal. Toona otselendu polnud, tulime Soome kaudu, loteriimajutusega. Mäletan tänaseni selgelt, kuidas lennujaamast väljudes sooja õhu pahmakas mu täiesti sõnatuks võttis. Jõllitasin palmipuid nagu teise planeedi elanikke. Temperatuurivahe oli kodusega 50 kraadi.
Tenerife reklaamib end kui igavese kevade saart. Et siin olevat suhteliselt muutumatu ja mõnus kliima 365 päeva aastas. Eestlastele tähendab see muidugi igavese suve saart, sest ka talviti on Tenerife lõunaosas enamjagu päevadest päikeselised, temperatuur 25 kraadi ja ookean ujutav. Kõlab nagu paradiis? Jah. Aga…
Tenerife kohta käivaid eelarvamusi pole palju, kuid see-eest on üks neist iseäranis tooniandev. Selle järgi olla Tenerife igav. Väidetavalt pole siin peale vedelemise suurt midagi teha. Igavese igavuse saar?
Aga öelge mulle: miks me kardame igavust? Omamoodi võiks see ju olla põnev: panna enda väsinud aju selle igavuse sisse ja vaadata, mis seal juhtuma hakkab?
Niisiis, võtame naisega julguse rindu, küsime töö juurest pooleks aastaks palgata puhkuse ja põrutame koos tütrega Tenerifele! Igavus, siit me tuleme!
TÖÖ TAPAB
Küll see „töö” on eesti keeles üks kole sõna.
Esiteks, pole sel pikkust ega kaalu, koosneb ta ju ainult kahest tähestiku tagaosas asuvast tähest.
Teiseks, kaks kolmandikku sõnast „töö” moodustab üks teine sõna – „öö”. See tähistab eesti keeles pimedat aega, mil hundid uluvad, õues muutub olemine jahedaks ning linnas jalutamine kõhedaks. Aga lähemal vaatlusel pole see üldse mingi sõna! „Öö” on lihtsalt üks kole täppidega täht kaks korda kirjutatult.
Kolmandaks, kui hääldada sõna „töö”, jääb domineerima häälik „ööö”, mis toob meelde need asjad, mis südame pahaks ajavad. Öäk.
Ma tean, millest räägin. Olen töönarkomaan.
See kõlab kui moodne sõnakõlks, kõlab isegi veidi eputavalt – et vaadake, kui trendikas viga mul küljes on! Aga tegelikult on selle sõna taga sisu täpselt sama palju kui mistahes muus sõltuvushäires.
Töönarkomaan kaotab samuti huvi ümbritseva vastu, jätab unarusse pere ja sõbrad, tervis halveneb, jõud kaob, emotsioonid kõiguvad.
„…Tulge õhtul meile külla, grillime kala ja…” – „Kuule, ei mängi välja, mul läheb täna töö juures pikemalt.”
„…Issi, palun mängi minuga.” – „Oota, ära praegu sega, mul vaja tööasjad ära teha.”
„…Trenni ikka tuled täna?” – „Tead, ma olen tööst nii väsinud, et ei jõua.”
Hea küll, suure surmaga tuled kell seitse töölt ära, lähed sõpradele külla, korgid lahti õlle ja hakkad… tööst rääkima.
Kui saaksin oma elu uuesti elada, siis mida teeksin teisiti?
Tutkit, brat – midagi ei teeks teisiti! Töö on lahe. Töö on huvitav. On alati olnud ja on ka tulevikus.
See kõlab õõnsalt, aga mulle tõesti meeldib väärtust luua.
Olen kogu aeg mõelnud nõnda, et mul pole vaja „põnevaid” hobisid, sest mu töö ongi nii kuradi põnev ja vaheldusrikas. Olen arvanud, et pole vaja ka regulaarseid lõõgastushetki, sest töö juures on lihtsalt nii mõnus. Näiteks nädalavahetus – see on ju täiesti mahavisatud aeg, kui mitte täita seda uute ülesannete ja väljakutsetega!
Nii mulle näis.
Pärast Tartus ajakirjanduse eriala lõpetamist astusin 2001. aastal Eesti kunstiakadeemiasse interaktiivse multimeedia magistrantuuri ning paralleelselt asusin telefirmas Ruut saateid toimetama. Seitsme aasta peale said kokku sellised nimetused: „A4”, „Farm”, „Koosolek”, „Kahvel”, „Varivalitsus”, „Maie ja Valduri vägitegu”, „Ärapanija”. Sealt kutsus Heidy Purga mind koos Erik Moora ja Vaiko Eplikuga Raadio 2 hommikuprogrammi juhtima.
Kui mu naine Anu kuue aasta eest sünnitama hakkas, käisin raadioeetrist sipsti autoga ära – viisin ta haiglasse, ning supsti – eetrisse tagasi! Prioriteedid peavad noorel mehel ikka paigas olema.
Tähendab, kui sa oled „Ärapanija” vastutav toimetaja nendel aastatel, mil saade on värske ja pakub iga nädal kõneainet, ning samal ajal juhid sõpradega Eesti kõige vabameelsemas raadiojaamas hommikusaadet (saadet, mida kuulasid teiste raadiojaamade juhid), siis see on maailma kõige magusam elu! Milleks puhata?!
2008. aasta kevad. Helistas Anu Välba: „Mart, saame kokku.” Ta oli toona ETV meelelahutussaadete toimetuse juhataja kohusetäitja. Kokkusaamise sisu: „Mart, kas sa võiksid tulla ETVsse toimetust juhtima?”
Anu meenutab siiani minu esimest küsimust talle: „Aga mis on selle töö rõõmud?” Vastuse on ta mulle võlgu siiani.
Ilma puhkuseta sukeldusin maikuus Eesti Televisiooni. Mind ootas ees vägev meeskond, poolteise miljoni eurone aastaeelarve ning veidi madalam palk, kui olin seni saanud. Aga tühja see palk, kui kogu maja oli muutuste näljas ning minirevolutsiooni lävel. Paar järgmist aastat töötas telerahvas nii võimsatel tuuridel, et ühest kanalist sai kaks ning ETV tõusis vaadatavuselt esimeseks kogu maal. Suund oli õige, panime täiskäigul edasi!
Tavaline vaatepilt kaadri taga. Kell on pool kümme õhtul, elusaadete toimetuse juht Ulvi Pihel pistab pea mu oranžide seintega kabineti ukse vahelt sisse ja küsib laia naeratuse saatel: „Sul kodu pole?”
Olen sageli mõelnud, kas kellast kellani töö oleks etem. Selline amet, kus saad südamepiinata tõmmata tööle kriipsu alla kell viis ning pühendada kõik õhtud
