ta just seda tihedalt hotelle täis ehitatud rannariba.
Kuid lõunakuurort on vaid üks kiht Tenerifest, mis on selles mõttes haruldane saar, et mõne tunniga saad rahulikult läbi sõita viiest kliimavööndist! Lõunarannikul on troopiline, poole kilomeetri kõrgusel vahemereline ilmastik ja teisel pool mäge samal kõrgusel kõrb, kilomeetri peal parasvööde ning Teidel mäestikuline kliima. Kui Eesti talv oli 2013. aasta lõpus täiesti lumetu, siis Tenerifel sai detsembris lumememme teha – just sealsamas Teide jalamil.
Ja siis tunni ajaga ookeani äärde ning supsti 20kraadisesse vette!
Talvine klassika on see, et kui sõita soojast kuurordist pealinna, siis unustatakse ära, et teisel pool saart on suure tõenäosusega viis kraadi jahedam, tuulisem ning võimalik, et ka päikeseta ilm ehk et tüüpiline Eesti jaanipäeva ilm, ainult tsipa soojem.
Ka tasuks talvitujatel hoiduda juba mõnisada meetritki mäe otsas asuvatest elamistest, sest seal läheb õhtuti jahedamaks ja niiskemaks kui mere lähedal.
Samas pole end mõtet vaevata ka sellega, et veel Eestis olles pidevalt Tenerife temperatuuri jälgida ja küüsi närida. Vahet pole, kas www.yr.no või www.eltiempo.es – kõik nad valetavad kuurordi-piirkonna ilma mitu head kraadi jahedamaks, kui tegelikkuses on.
Sellegipoolest mässivad kohalikud end talvel jopesse, salli ja saabastesse. Isegi kuurordis! Isegi kui väljas on üle 20 kraadi! Selle järgi teebki vahet tenerifekal ja võõral. Turist tõmbab end hambad ristis nädalaga punakaspruuniks, kohalik ootab suve. Seda päris suve, mis saabub maikuus ja kestab oktoobri lõpuni. Siis on ka ööd soojad ning päikesepuhkust saab endale lubada üle terve saare.
Ja mis peamine – rannikul õhk liigub, iga ilmaga ja igal aastaajal. Hingata on kerge.
EELARVE
Kõigepealt reisime paberi peal. Istume Tallinna korteris ja paneme paika eelarve. Kulud ja tulud.
Kuluread kujunevad sellised: lennupiletid, korteriüür, söök, lasteaed, transport kohapeal, kultuur, lõbureisid kohapeal, side, tervisekindlustus viimaseks kolmeks kuuks (sest esimesed kuud on kaetud mu krediitkaardi peal oleva kindlustusega), ning Eesti kulud.
Ideaal on see, et need viimased õnnestuks viia kas päris nulli või siis nulli lähedale. Meie puhul peitub peamine küsimus enda Tallinna korteri väljaüürimises. Kust leida normaalne inimene kuueks kuuks? Sõber hoiatab, et jumala eest ei tohi võtta sisse lapseootel ega lapsega naist, sest seadus pidi noorte emade poole sedavõrd kaldu olema, et kui neil kiusutuju tuleb, ei saa neid pärast enam oma elamisest välja.
Uurime, kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes otsiks ainult pooleks aastaks ulualust. Oleks korralik ja lihtsalt normaalne inimene.
Pärast ainult paaripäevast otsimist leiame noore daami Maria, kel on oma majas planeeritud remont just sobivaks perioodiks. Ah jaa – tegu pole mitte lihtsalt inimesega, vaid hambaarstiga. Ja mitte lihtsalt hambaarstiga, vaid hambaarstiga, kellel on tolmuallergia! Enam paremaks minna ei saa. Keda veel soovida endale üüriliseks, kui mitte korralikku naisterahvast, kellele võrdub nanomeetrisuurune tolmukübe sarimõrvariga, kes tuleb asap kahjutuks teha.
Ette rutates võin kinnitada, et ma pole oma kodu kunagi varem näinud nii tolmuvabana, kui pikalt puhkuselt tagasi tulles.
Kust veel tulu saada? Võtan peale põhitöö ette mõned suvised lisateenistused: teeme koos ansambliga Winny Puhh dokfilmi nende esinemisest Pariisi moenädalal, aitan korraldada Skype’i suvepäevi ning paneme Erik Moora ja Peeter Ojaga kokku Peetri esimese stand-up-tuuri „Nüüd tõesti aitab jamast”. Räägitakse, et see 2013. aasta suvi on üle aegade täiuslik – soe ja mõnus. Paraku ei tea ma sellest midagi, sest töötan nii, et aju ajab vahtu välja. Aga vähemalt paistab tunneli lõpus päike.
Kevadel ja suvel suhtleme jooksvalt tenerifekate Priidu ja Dašaga, kes peaksid otsima meile elamist. Priit Kivi on veidi pealt 40aastane juristiharidusega romaanikirjanik, Jan Beltráni nime all. Tema põhitööks on just kinnisvara vahendamine. Kuna Priidul on hispaania keel perfektselt suus, saab tema abil korda ajada ka kõikvõimalikke ametlikke asju.
Daša on aga Lõuna-Siberist pärit krapsakas vene noorik, kes koos kohaliku ärimehe Rosendoga vahendab kortereid pikemaks ja lühemaks ajaks.
Meie nõudmised: kolm magamistuba (millest ühe teeme kirjutamise toaks), vaikne kant, soojendusega bassein, merest mitte kaugel ning et transport ja toidupoed oleksid lähedal, sest me ei plaani autot võtta. Ja muidugi internet! Olgu see sees, muidu sureme!
Paneme endale paraja varuga hinnapiiriks 1000 eurot kuus. Sest Priit on öelnud, et kahe või kolme magamistoaga korteri hind ei saa tõusta üle 600–700 euro kuus.
Kuus korra või paar pommitame oma agente, et kuidas siis jääb. Vastus kordub aga nagu refrään: aega on; keegi ei julge oma elamist novembrist kinni panna, sest võibolla tahab mõni turist sinna juba varem sisse minna.
Maikuus ostame lennupiletid ära – väljalend 1. novembril. Möödub juuni. Kulub juuli. Saabub august. Ja ikka ei midagi! Hakkame paralleelselt ise otsima, ingliskeelsetest portaalidest. Näiteks homeaway.co.uk on päris korralik ja mugav. Avastame oma lemmikpiirkonnas Playa Fañabés, väga vaiksel tänaval, kolme magamistoaga elamise. Mõneti küll üle meie eelarve – 1500 eurot, ja internetti pole sees, aga itaallasest omanik Stefano, kes ise just IT-vallas töötab, lubab selle probleemi lahendada.
Priit manitseb meid veidi veel ootama: „1500 on väga kallis. Kui vaatad siinseid hindu, siis nii kalleid pole just eriti ollagi. Iseasi on muidugi turistidele üüritavate villadega, mille hinnad on 1000–3000 nädalas, aga neid ei anta pikaajalisele üürile.”
Ise me küll neid Priidu mainitud hindu kusagil ei näe – kõik ingliskeelsed lehed küsivad kuu aja eest kõige vähem kaks korda nii palju. Sest tõsi see on – hispaaniakeelne inimene, ja eriti veel kohapeal, saab majandada hoopis teiste tingimustega kui keegi umbkeelne umbriigi kodanik. Võrdluseks võitegi lahti võtta Hispaania kinnisvaraleheküljed: fotocasa.es ja idealista.com.
Daša pakub hinnaga 3000 eurot kuus El Duque eliitrajoonis 100ruutmeetrist kolmetoalist korterit, mille juurde kuulub 100ruudune merevaatega unistuste terrass. Jah, vägev, aga selline hind sobib ainult Vene uusrikkale või Euroopa vanarikkale.
September koputab uksele. Loetud kuud enne äralendu pole meil veel midagi. Kaks varianti – kas võtame odavama piirkonna, tsentrumist eemal, või üritame selle 1500 eurot itaallaselt madalamaks rääkida.
Kirjutan Stefanole: „Kas su korter on veel vaba, me ikkagi kaldume selle poole?”
Ootan päeva, ootan kaks – ei mingit vastust.
Kolmandal päeval reageerib Stefano:
„Tere, Mart! Palun vabandust, aga vahele on tulnud üks ootamatu perekondlik probleem. Mu isal on septembris pakiline südameoperatsioon ning arst soovitas tal paari kuu möödudes Tenerifele taastuma sõita.” Nii et pole meil ka seda kallist varianti.
Nagu sellest veel vähe, kirjutab Priit: „Üldiselt on kolme magamistoaga sel aastal tuugad lood. Möödunud nädalal käisin ja vaatasin nii mõndagi, kuid ausalt öeldes on nad kehvakesed ja seetõttu hind ka madal – umbes 600–700 eurot kuus. Selle Egiptuse ja muu jama tõttu on tung siia suurem ja paljud eelistavad lühiajalist üürimist, paar nädalat, sellega venitab ju parema papi välja.
