kaugusel, kulgeb mitmerealine autotee. Turismipiirkonnast kuni Puerto de la Cruzini (mööda idakallast) on see koguni kiirtee, kus lubatud sõita 120 kilomeetrit tunnis. Kui endal on auto, siis võib vabalt elada ka teisel pool teed, veidikene mäe peal, sest sealt avaneb kaunis vaade ja hinnad võivad olla tsipa odavamad. Aga jalgsi rannas käimiseks on see tülikas, sestap asub ka enamik hotelle mere pool magistraali.
Ja mis puudutab ühistransporti, siis lõunapoolses turismipiirkonnas liiguvad bussid miskipärast ainult paralleelselt kiirteega, mitte sellega risti.
Lõunapoolses kuurordis on meie kõige tähtsamaks kriteeriumiks, et me ei satuks selle keskmesse – Playa de las Américase piirkonda. See on kõige puhtakujulisem näide puhkuste vabrikust, kus asuvad keskmise klassi hotellid ja keskpärased restoranid. Linna keskel kulgeb nii-öelda kuldne miil, kus õhtuti vilguvad kutsuvad tulukesed ning asuvad firma- ja pudupoed. Tegu on rahutu paigaga, kus puudub „päris elu”.
Lennujaama poolt piirneb Américas aga rajooniga Los Cristianos, mis oli kunagi tuntud kaluriküla, ja nüüdki on sadamas püsti mitu putkat, kus iga päev värsket kala müüakse. Los Cristianose keskel vanalinnas asub nunnu kirikuplats, kus kohalikud lapsed käivad õhtuti jalkat tagumas, kuigi sinna on spetsiaalselt üles pandud jalgpallimängu keelumärk. Kirikuplatsi ümbritsevad kauplused, millest pooled peavad isegi Hispaania kombe kohaselt siestat, mis on turismipiirkonnas haruldane. Kuid umbes poole Los Cristianosest on hammustanud britid, kes omakorda ei tea siestast midagi, küll aga pubidest ja kehvast toidust.
Teisel pool Américase randa asub Costa Adeje – mida rohkem mereääre poole liikuda, seda kõrgetasemelisemaks lähevad hotellid ja rahulikumaks kogu elu. Lühikeseks puhkuseks kindlasti parim võimalik paik, aga pikemal perioodil võib liiga selgelt välja tulla, et seegi on klassikaline turismipiirkond. Ja teistest kallim.
Sealt edasi asub kaluriküla La Caleta, mis on imeilusa u-kujulise promenaadi, klõbisevate veekividega lahesopi, romantiliste kitsaste tänavate ning metsikute kaktuseväljadega tõeline rikka pensionäri unistus. Elamine ja restoranid on seal kallid, suuri poode pole, lasteaiast rääkimata, ning mujale liiklemiseks on vaja autot.
Aga mis me siin unistame – vähem kui kahe kuu pärast on start, kuid elamist pole!
7. septembril saabub Dašalt kiri: „Mul tuli pakkumisse uus kolme magamistoaga korter, täiesti Los Cristianose keskel. Kuna see eluruum just osteti, pole jõutud seda praeguseks veel täielikult sisustada. Uuel nädalal saab kõik korda. Internet ja rahvusvahelised telekanalid pannakse teie soovil sisse ja nende eest ei pea juurde maksma, nagu ka elekter ja vesi – kokku ainult 1300 eurot.”
Mis mõttes „ainult”! Jäi ju jutt, et alla 1000 saab kindlasti? Nii palju siis hinnapiirist ja meie eelarvest, mis plahvatab juba enne minekut.
Selge, otsustatud – Eestisse maha jääv auto läheb müüki.
ETTEVALMISTUS
Reegel on selline, et alates augustist õpime kolmekesi igal õhtul enne magamaminekut kaks sõna hispaania keelt. Seda ei pruugi turismipiirkonnas üldse vaja minna, kuid lihtsalt viisakusest on mõnus keelt veidi töngata.
Kuhu tahes varemgi reisinud oleme, ikka oleme mõned sõnad või fraasid ära õppinud, olgu sihtpunktiks Tšehhi või Hiina.
Hispaania keelt studeerides saame näiteks teada, et laulja Iglesiase perekonnanimi tähendab kirikut ja eesnimi Julio juulit.
Hispaania keeles on ka mõned spetsiifilised hääldusreeglid, millega tuleb arvestada. Näiteks kaks l-tähte kõrvuti häälduvad hoopis [jj]. Nii kõlab riisiroog paella hoopis [paejja], Mallorca piirkond [majjorka] ning see „Amarillo”, millest Tarmo Pihlap laulis, hääldub [amarijjo] ja tähendab kollast värvi. Aga kui sõna sees on j, siis hääldub see hoopis [h]! Näiteks: ojo (hääldus [oohho]) on silm, oreja ([oreeha]) on kõrv. Ja b sõna sees hääldub [v]: febrero ([fevrero]) on veebruar ning abril ([arvil]) tähistab muidugi aprillikuud.
Mis veel välja tuli: Zorro võib olla küll kõva vehkleja, aga väikese tähega zorro tähendab rebast. Mõnusalt segamini võivad minna hobune ja juuksed – caballo ja cabello. Dedo on sõrm, dedo de pie aga jalasõrm ehk varvas.
Minu lemmiksõnad on aga just ägeda võõrapärase häälduse ning rütmi tõttu zanahoria ja arándano. Porgand ja mustikas!
Varasematel aastatel hotellides peatudes on meil põhiline hispaaniakeelne suhtlus käinud hotelli koristajatega. Ja seda nende rõõmsameelsel algatusel:
„Hola! Qué tal?” (hääldus: [Olaa! Ke tall!]) – Tere, kuidas läheb?
Selle peale oleme rõõmsalt vastanud „bien!” või siis isegi „muybien!”, kui läheb väga hästi.
Ah jaa, üks trikk on hispaania kirjakeeles veel. Kui lause lõpus on küsimärk või hüüumärk, siis lisatakse see märk kelmikalt ka lause algusesse. Ja mitte niisama, vaid tagurpidi: ¡Hola!,¿Qué tal?.
Mõtlen, et äkki oleks mõistlik panna meie viieaastane laps Tenerifel kohalikku lasteaeda – õpib keelt ja saab päevad läbi oma põhitöö ehk mängimisega tegeleda. Ning meie saaksime… puhata! (Hirmsad vanemad, kas pole!)
Selleks tuleks aga läbida tükike bürokraatiat. Kõigepealt peab üürilepinguga suunduma linnavalitsusesse ja selle seal ära kinnitama. Ratifitseeritud lepinguga tuleb minna politseisse elamisluba ehk residencia’t taotlema. Peale seda me polekski enam Tallinna elanikud, vaid sisse kirjutatud Arona maakonda Tenerife saarel. Sellega kaasneks ka rida soodustusi nagu poole odavamad lennupiletid mandrile, märksa odavamad laevapiletid saarte vahel ning soodustusega sissepääsud saare lõbustusparkidesse, kontsertidele jne.
Ajas edasi hüpates: minu üllatuseks kinnitab Eesti maksuamet mulle, et täiesti seaduspärane on topeltresidentsus ehk selleks ei pea end Eestist lahti tõmbama ja ka tööandja makstav sotsiaalmaksu miinimum laekub edasi, ning ravikindlustus on tagatud. Aga selle saan ma teada alles Eestisse tagasi tulles. Siit õpetussõna: ära eelda, vaid uuri järele.
Oleks ma seda Hispaanias teadnud, oleksin asja ilmselt edasi ajanud. Kui on elamisluba ja alaline elukoht, on kohalik omavalitsus sunnitud lapsele koha leidma tema elukohale kõige lähemas koolis või lasteaias, sõltumata sellest, kas seal on või ei ole kohti. Aga et koolikohustus hakkab Hispaanias kehtima kuuendast eluaastast, oleks meie viieaastase puhul võimalus ka ära öelda. Mõistagi on kogu selleks orgunniks vaja hispaania keele oskust või abilist.
Igatahes me loobume.
Kohaliku lasteaia asemel hakkame uurima rahvusvahelisi eralasteaedu. Anu guugeldab lähipiirkonnast välja Poppy Lane’i eelkooli, kus kirjade järgi käivad lapsed Inglismaalt, Venemaalt, Indiast, Hispaaniast, Itaaliast ja Eestist! Ohhoo! Järelepärimise vastus saabub Mina-nimeliselt direktorilt juba järgmisel päeval: pole probleemi, koht on olemas, öeldagu päevad ja kellaajad.
Peale jääb Anu sõna, kes ei taha last enamaks kui kolmeks päevaks nädalas ära anda. Nii siis ongi – esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ingliskeelses eelkoolis. Poppy Lane’i päevakavaga tutvunud Nele ise võtab asja telefonikõnes vanaemale kokku nõnda: „Kujutad ette, seal on hommikusöögiks muffinid, mitte pudru, ja tehakse joogat. Lõunat ei pea üldse magama… arva ära, mis selle asemel tehakse…? Vaadatakse telekat, suudad sa seda uskuda!”
