uurin Google Street View’ abil tänavaid, kujutan end sinna ette, jälgin ilmateadet – olengi justkui kohal.
Mida kaasa pakkida? Eesti otselend lubab ära anda 15 kilogrammi inimese kohta. Aga ainuüksi tühi kohver kaalub viis kilo!
Õnneks meenub, et me läheme siiski tsivilisatsiooni, mitte džunglisse. Ehk et poed ja apteegid on olemas. Milleta me kindlasti võõral maal ellu ei jääks? Mina võtan kaasa väikese virna raamatuid ja arvuti. Nele võtab ujumisrõnga ja nuku. Anu võtab…
Mina: „Mis need on!?”
Anu: „Pudrunui ja veiniavaja.”
Mina: „Sa ei mõtle neid ju ometi kaasa võtta!”
Anu: „Mõtlen.”
Mina: „Veiniavaja! Mis sa oled hulluks läinud või!”
Anu: „Mul hakkab puhkus.”
Mina: „Mul hakkab ka.”
Anu: „Siis hakkamegi koos veini jooma.”
Mina: „Oota nüüd korra – ma võin mürki võtta, et avaja on seal korteris olemas.”
Anu: „Ei usu.”
Mina: „Mis mõttes ei usu!? See on ju veinimaa – kui seal üldse midagi on, siis pudeliavaja. Okei, pudrunuiast võin veel aru saada, aga avaja! See maksab poes ühe euro, ma võin neid sulle seal viis tükki osta.”
Anu: „Milleks raisata raha, meil on korralik avaja olemas.”
Mina: „Miks me raiskame oma vähest ruumi veiniavaja peale!”
Anu: „Sina võta, mis sina tahad. Mina võtan, mis mina tahan.”
No vot, vaidle veel naisega. Võtangi, mis tahan – pudeli Eesti viina! Mis on – infoks kõikidele naistele – keeratava korgiga.
Kuna meie Tallinna korterisse tuleb pooleks aastaks sisse üüriline, peab ka talle ruumi tegema. Teeme riiulid tühjaks, pool kappi tühjaks, sahtlid tühjaks, koridori tühjaks. Asjad laome pappkastidesse, nagu suurem kolimine oleks lahti läinud. Ja ikkagi – kui palju me leiame asju, mis tuleks ära visata. Riiete puhul kõlab ju raudreegel nõnda: mida pole aasta aega kordagi kandnud, sellest võib rahulikult loobuda. Aga kus sa siis raatsid! Nii tulebki appi kolimine – nutad ja viskad! Kuni ongi kodu tühjaks visatud.
„…No nii, me hakkame nüüd omadega valmis saama. Tegime sulle siin kõvasti vaba ruumi ka.”
„Aga mul polegi eriti asju, mida tuua.”
„Ahah. No siis on niisama ilus, tühi.”
Töö juures on viimasel kahel nädalal põhiline küsimus: „Millal lahkumispidu saab?” Lahkumise pidu? Ma ju ei lahku, vaid käin korra pikemal puhkusel. Nii et ei mingit pidu! See aga ei takista „Ringvaate” meeskonnal kavalate nägudega mind viimasel tööpäeval enda juurde kutsuda ning ulatada mulle tort, mis näeb välja nagu nukufilm.
Filmi (tordi) tegevus toimub ringikujulisel saarel, mille ümber lainetab sinine martsipanist ookean. Saarel asub üks palmipuu, mille all ahvatlevad poolikud kookosed ja hulgaliselt värvilisi lilli. Jalad üle saare ääre vees, istub üks päevitamata nahaga kiilaspäine mees, päikeseprillid ees ning Eesti lipp ühes ja antennidega televiisor teises käes. See MARTsipanimehike vaatab kurvavõitu näoga unistavalt taevasse.
Ma ei teadnud seda enne isegi, kui vapper pisarate kinnihoidja ma olen. Nii siis püüangi tasakesi naeratada ja tänulikkust üles näidata, endal kalanägu ees ja pulss pisarate kinnihoidmisest kahesaja peal. Rääkimata sellest, et tort ise on nii hea, et tahab silmist vett välja pigistada.
Mitte aga et see veel kõik oleks. Piinamine jätkub. Mind pannakse diivanile istuma, telekas lülitatakse sisse ning DVD-mängijasse lükatakse plaat. Kõik piidlevad mind sihukeste nägudega, nagu oleks kümme purki moosi kusagilt virutanud. Püüan hoida kõiki oma nähtavaid keharakke kontrolli all, et mitte reeta paanikat. Silme eest käib läbi kogu elu – mida kuradit nad nüüd on üles leidnud ja mulle näidata kavatsevad!
Ja siis algab Lenna loo „Mina jään” muusika ning ükshaaval seisavad mu kallid kolleegid mikrofoni ja kaamera ees, nii et igaüks esitab ühe rea…
„Ringi vaadates me tardunud,
saade eetrisse on sumbunud,
kauaks Normet läinud rändama,
kaugele ta kondama.
Oh, kui vähe olid sina siin,
nüüd on me elu päris piin.
Mina jään… veel ootama su jälgi lumel.
Mina jään… veel seisma siia tormituulde.
Sosistama sinu nime,
lendama su unes,
salaja…”
Huhh, esimene minut kuulatud… kaks veel ees… pulss tõuseb kolmesaja peale… Käimas on stiilipuhas inimkatse teemal „kuidas panna ülemus nutma, endal tort käes”. See ongi tegelik põhjus, miks ma ise mingit „lahkumispidu” korraldada ei tahtnud. Pole lihtsalt piisavalt närvi, et kõikide nende inimestega, kellega veedan igapäevaselt rohkem aega kui perega, tõtt vaadata ning seejärel lennukile astuda.
Nii, kell on pool neli, veel viimased töötunnid jäänud! Vaja vorpida paarkümmend meili, mis fikseerivad ära asjade seisu. Vaja anda veel viimased soovitused aastavahetusprogrammi jaoks, mida olen viimased viis aastat kokku pannud. Vaja soomlastele öelda, kuidas jääb meie koostöösaatega. Ja taanlastele, kuidas meiega kahjuks ei jää. Vaja Eurovisiooni delegatsioonijuhtide lennupiletid tellida. Vaja Kinoteatri lepingusse süveneda, kümmekond arvet kinnitada, Jazzkaarele vastata jne. Lahe! Töö annab mõnusat energiat. Veel viimane särts enne pikka pausi…
Kell 23.58 lõpetan oma osakonna varade inventuuri ning vajutan „send” raamatupidamise poole.
Kõik! Töö saigi tehtud. Punkt.
Pärast südaööd kirjutan veel kolleegidele viimase postituse:
„Tähelepanu!
Alates käesoleva aasta 1. novembri hommikust toimub telemajas meeletu muudatus – René Vilbre ja Ruth Heinmaa võtavad üle meelelahutussaadete toimetuse. Juhtorganite poolt on neile tööülesandeks pandud kogu osakonna muutmine meeleliitmise toimetuseks. Vaheetappidena tuleb ette ka meelejagamist ja meelekorrutamist.
Soovin kõikidele asjaosalistele meelekindlust (mitte ajada segamini „merekindlusega”) ning hulganisti meelitusi!
Siinkirjutaja manab nüüd pähe meela näo ning lendab esimese ettejuhtuva lennukiga palmi alla meelt parandama.
Tuletan meelde, et rahumeelne tagasitulek toimub tuleva aasta aprilli viimastel päevadel.
Ilumeelt ja jõulusüldi sisse loomakeelt!
Mart.”
Adrenaliin püsti, vean end väsinuna läbi sügisilma koju, viimast
