lihtne. Neid niinimetatud ekskursioonibüroosid on sel kuurordi 17 kilomeetril absoluutselt iga nurga peal – kokku umbes 400. Üksteisest ei eristu need millegi poolest – kõigil on korraga väljas mitukümmend suurt ja silmakargavat plakatit, millel kujutatud kas siis veemõnud, flamenkoetendus, loomad, linnud või vulkaan. Hinnad ka samad või vähemasti sarnased. Domineerivad värvid: sinine (meri, basseinid ja taevas) ning kollane (päike, liiv ja lihtsalt väga hea värv reklaamplakati peal). Ilmselt muidugi seetõttu, et need on loomaaia Loro Parque ametlikud värvid, ja näib, et saare kõikidest välireklaamidest moodustavad selle omad vähemalt kolmandiku.
Tõele au andes, need reisibürood polegi enamasti bürood, vaid lihtsalt letid, heal juhul putkad. Isegi arvutit ei pruugi laua peal olla, sest valdav osa broneeringutest tehakse telefoni teel (jah, aasta on tõesti juba 2014, kuid tegevuskohaks on üks saar keset ookeani, kus internetti antakse jaopärast).
Jõuan hotelli Flamingo Suites juurde. Siin kusagil peab see olema. Ja ongi – täitsa eesti keeles on kirjutatud Kompass ja ekskursioonid ja mis kõik veel. Vene ja inglise keeles ka, aga mis mul sellest.
Õue on tõstetud laud ja mõned nelinurksed tumbad. Nendel tunneb end mõnusalt kaks suitsu pahvivat meest. Üks on vist turist ja teine vist Olavi, arvan ma. Otsin oma kandiliste prillide taga asuvate silmadega üles tema ümmarguste prillide taga asuvad silmad, lausun tere ja teatan muretu pealinlase olekuga, et tõin raamatukokku ühe „tõelise raamatu ka”. Saan vastuseks selgehäälse tere. Jah, tema on Olavi Antons, selle koha peremees.
Minu üllatuseks on Kompass seest nagu päris reisibüroo – neil on mitu diivanit, jahutatud allikavee kraan, tualett ja isegi arvuti töölaua peal. Raamatukogu koosneb kolmest riiulitäiest igati loetavast kirjandusest. Siin on Kivirähk, Dostojevski, „Minu” sarja raamatud ja nüüd ka Nipiraamat. Asetan selle hellalt teiste ajakirjade peale, millest on moodustunud lausa eraldi virn. Riiuli kohal on silt „Iga raamatu vastu pudel veini!”.
Istutan end baaripuki otsa baarileti taha. Selgub, et alkoholi ega muudki jooki nad müüa ei tohi, sest puudub kauplemise luba. Ometi on sein täis kõikvõimalikke pudeleid: veinid, viskid, rummid, oma 6–7 pudelit Vana Tallinna ja mingi 30–40 erinevat viinasorti, millest enamik muidugi venelaste, ukrainlaste, kasahhide ja teiste rahulolevate klientide toodud. Olavi serveerib mulle cappuccino’t. Võrreldes selle pruuni joogiga, mida Tenerife hotellides ja baarides kohvi pähe pakutakse, on Kompassi kohv lausa oivaline. Hiljem saan teada, et enne reisiärisse tulekut tegeleski ta kohvimasinate müügiga. Ja mitte ainult.
Olavi CV on kirev nagu botaanikaaia liblikate kollektsioon lapiteki peal. Ta on õppinud omaaegses Baskini stuudios näitlemist ja Saksamaal filmindust, töötanud aastakese Berliini õllekas ettekandjana, Tallinnas ajakirjatoimetajana, koolide õppevahendite (Mendelejevi tabel, keelte grammatika jne) tootjana ning Õllesummeri promomehena. Selles ametis oli ta ühtlasi esimene, kes tõi Eestisse benji-hüppe.
„Minu igaveseks saatjaks on olnud alateadlik ärevus, et ma olen kindlasti vales kohas ja kusagil mujal on parem ja huvitavam,” võtab ta ise kokku oma rahutu loomuse. Olavi zen-pool on aga raamatud ja kassid. Huvitav, kui ta saaks üksikule saarele kaasa võtta kolm asja, kas need oleksid siis kaks raamatut ja üks kass või kaks kassi ja üks raamat?
Kompassile on ta kujundanud ja trükkinud eestikeelse saarekaardi, mida jagada. Ühel pool kuurort, teisel pool kogu saar – palistatud fotodega kaunimatest kohtadest ja ohtra infoga busside väljumisaegadest kuni laevareiside võrdluseni.
Kaart meie vahel lahti, räägime päris pikalt – võibolla isegi tunni –, alguses praktilistel teemadel nagu kuidas leida korter, kuidas soodsad lennupiletid ja kuidas transportida Eestist asju; ning hiljem juurdleme ka selle üle, miks Tenerifel kultuuri pole. On ainult taidlus ja odav meelelahutus. Võibolla oleks mõttekas tullagi saarele kultuuriga raha tegema?
Selle tunnikese jooksul tuleb Olavil mitu head korda ka seda tööd teha, mille eest makstakse. Uudistavatele turistidele laotab ette emakeelse kaardi, teeb tegevuste ja lahedate kohtade ülevaate, müüb vaalavaatluse, saaretuuri ja loomaaia pileteid ning selgitab täiesti veendunult, et flamenkoetendust on kõige mõttekam vaadata just kaheksanda rea keskelt, mitte eestpoolt.
Olavi töötab ise pooled päevad nädalas Kompassis laua taga ning muudkui müüb ja räägib. Teise poole nädalast istub Olavi Palm Maris asuva üürikorteri esimese korruse 60ruudusel terrassil, oranž kass süles, e-sigaret käepärast ning loeb päikese käes raamatut.
Kui lahkun, annab ta mulle kaasa tasuta veini. Sest ma tõin ju… raamatu… Ainult härrasmehed teevad nii peeneid vihjeid, mis jõuavad saajale kohale alles siis, kui vein on hotellitoas juba poolenisti ära joodud.
Järgmisel päeval rendin lapsetooliga ratta, et Nelega mööda promenaadi sõita ja veel uudistada mõnda piirkonda, kuhu võiks elamist vaadata. Rattaid Tenerifel palju pole, sest merega risti sõitmine tähendab automaatselt mäest üles väntamist. Aga niimoodi mööda kallast polegi kõige hullem. Lihtsalt – Nele on juba viiene ja selle lastetooli jaoks täiesti piiri peal oma kaalu ja pikkusega.
Nii juhtubki see, mis juhtub normaalsel inimesel kord tuhande aasta jooksul. Aga minu elus juba teist korda!
Eelmine kord siis Londonis, kui sealsete sõpradega läksime ratastega linna peale sõitma. Tookord õnnestus mul mäest üles vändates kett konkreetselt puruks sõita. Võite vaid ette kujutada, kuidas me koju tagasi saime, linnas, kus liiklus käib valepidi ning sina sõidad autoteel sõprade vahel – üks ühel ja teine teisel pool tõukamas. Täielik „Jackass”.
Nüüd siis jälle – kui pöörasime merele selja ja sõitsime kümmekond meetrit mäe poole, käis raksatus ning kett läks katki. Helistasin rendifirmasse, kust mulle stoilise rahuga teatati, et hetkel küll ei ole võimalik appi tulla, sest on lõuna. Mis sest, et ma lapsega olen jumal teab kuskohas. Jätku ma ratas kõige lähemasse ekskursiooniputkasse. Ahah.
Aga et jumal on sel päeval heas tujus, sattume olema üsna Kompassi piirkonnas.
Laua taga istub sel päeval hoopiski Monika. Punase pea, vinge päevituse ja mitte-eestlaslikult avatud suhtluslaadiga Monika Järvela saab hetkega meie Nele lemmikuks… ja juba nad räägivad Monkey Parkist, mis asub Los Cristianoses ja mida Monika on külastanud kümneid kordi, aga Nele veel mitte. Seal saavat käest ahve toita ja ei käivat nii palju rahvast kui teistes – suuremates ja kallimates – parkides.
Loomulikult võime ratta Kompassi jätta – nihutame mõned suuremad papist reklaamtulbad pisut eemale ning ratas mahubki kontorisse sisse. Välja ei soovita Monika seda jätta, sest saarel tegutseb ka päris palju vargaid.
Mina saan järjekordse kohvi ja Nele mahla. Vastu pole meil midagi anda. „Toodaks vaid rohkem raamatuid meile!” õhkab Monika. Ta on samuti maniakaalne lugeja – läbi on töötatud kõik Kompassi raamatukogus asuvad teosed, ka venekeelsed. Monika teine kirg on matkamine. Raske on leida Tenerifel ruutmeetrit, kus ta käinud poleks. Koguni jõed ja järved, mida üldjuhul selle saarega üldse ei seostata ja kuskil teatmikes ei mainita, on ta Teno looduspargist üles leidnud.
Kompass on saarel Eesti elu keskus. Siia jõuavad varem või hiljem kokku kõik kohalike või siis turistide mured ja rõõmud. Kui närune tööandja on mõnd Eesti noorukit jälle petnud, annavad Olavi ja tema kaasa Eike Feigenbaum nõu. Või räägivad, kuidas kombineerida odav lend Eestisse ja tagasi; kuidas pakke kodumaa vahet soodsalt saata; kuidas normaalse kiirusega internet Tenerifel majapidamisse sisse seada; kuidas äriga alustada jne.
Et neid küsimusi tuleb kogu aeg juurde, on kompaslased pannud aluse ka Tenerife Eesti seltsile, mis korraldab
