tulite siia teise lennukompaniiga, mitte Eastern China Airlinesiga.“
Mis sellest, et Ida-Hiina Lennuliinid peaksid meid edasi lennutama ka Phnom Penhi. Proua kupatab meid koos pagasiga tollikontrolli ja siis kolmandale korrusele klienditeenindusse, et saaksime mingid teistsugused pardakaardid. Lennuni jääb umbes kolmveerand tundi.
Tollikontrolli ees on suur rahvasumm, aga õnneks liigub see kiiresti. Vaatamata tollimehe juhatustele hargneb see ühel hetkel nagu Mekongi jõe delta ja peagi leiame end läbimas tollikoridori, mis siltide järgi on mõeldud diplomaatilise passi omanikele. Nojah, õige hõlma ei hakka keegi. Kolmandal korrusel saame lennule registreerimise õnneks kiiresti tehtud ning sealsele ametnikule piisab täiesti meie jutust, et võtame Kambodža viisa piiril. Ja siis ei suuda me vastu panna kiusatusele käia korra ka lennujaamast väljas – Hiinas viisata viibimise võimalust ei saa ju lasta raisku minna.
Lõpuks suundume uuesti passi-, turva-, tolli-, dengepalaviku ja muude kõikvõimalike kontrollpunktide maailma poole, mille sissepääsu näib eemalt vaadates valvavat kaks papist väljalõigatud elusuuruses politseinikku. Lähemale jõudes selgub, et tegemist on päris politseinikega, kes püsivad niivõrd liikumatud tänu suletud silmadele, mis kõigi eelduste kohaselt võib tähendada valvepostil püstijalu magamist. Meenub hiina vanasõna, mis räägib magava draakoni häirimisest ning sellega kaasnevatest tõsistest tagajärgedest. Nii lahkumegi vargsi viisata väisatud Hiina rahvavabariigist, sest teadupoolest võib ka luuavarrest tulla pauk ja magava draakoni suust leegiheitja. Siiski tuleb meil pärast pooletunnist riigis viibimist täita maalt lahkumise kaardid – Hiina bürokraatiaaparaat on ületamatu.
SISENEMINE TÕOTATUD MAALE
Maandume Phnom Penhis veidi enne südaööd. Sooja on 26 kraadi. See juba läheb. Ja Kambodža kuningriiki sisenemine on võrratult lihtsam kui Arlanda lennujaamas lennule registreerimine.
Kambodža piiripolitsei töötab nagu kellavärk. Ühest letist saame ankeedi, täidame ära ja anname tagasi, olles kirjutanud reisi eesmärgiks paljutähendusliku sõna business – äri. Ootame teisi leti juures, kuni politseinik hõikab passi näidates meie nimed. Maksame 25 dollarit ja saame äriviisa, mille on allkirjastanud politseikolonel Tho Shreng isiklikult. Ei mingeid küsimusi tagasisõidupiletite või tööandja kohta. Piiripunkti järjekorras lisame maaleminekukaardile viisa numbri ja muu info ning olemegi ärireisijana Kambodža kuningriigis.
Täname taas Air France’i, kes nõudis meilt 202 dollari raiskamist täiesti mõttetute „ärasõidupiletite“ peale. Isehakanud riigiametnikuhinged nagu need prouad selle lennufirma boksis on maailma needus nagu nõukogude ajal rahvamalev või noored liiklusinspektorid – aga oleme Kambodžas kohal ja enam see meid kuigivõrd ei häiri.
Asume läbirääkimistesse taksojuhtidega ja alustame umbes 250kilomeetrist teekonda Sihanoukville’i Eesti omanikega hotelli Beach Road, mille rajasid kolm ärivaistuga eestlast nelja-viiesaja meetri kaugusele mererannast juba 2007. aastal. Korra küll vahetatakse teel autot ja autojuhti, aga midagi enamat jamesbondilikku ei juhtu ja kuulid ei lenda. Igav, ent sobib meie lendamisest ja ajavahest tingitud unise olekuga.
Kohale jõudes selgub taas vana tõde, et odav asi ei olegi nii odav. Saame jutu peale eestlasest naabrimehega, kes hotelli ühe omanikuna tunneb kõiksuguseid otseteid ja siiajõudmise viise. Kui meie lend kestis koos ümberistumistega üle 31 tunni, siis temal läbi Helsingi 11. Ka ta muutmisvõimalusega edasitagasi lennupiletid ei tulnud kokkuvõttes meie odavlennust kallimad, kui liita meie omadele juurde kõrvalkulud nagu Air France’i prouade nõudmisel ostetud lisapiletid, paarisajaeurone taksosõit Stockholmi sadamast lennujaama ja nõnda edasi. Seega, pole mõtet näha vaeva lennupiletite optimeerimisega, sest sellega kaasnev ebamugavus ja lisakulud söövad esmase rahavõidu õige kiiresti ning lõpuks võib reis sel viisil hoopis kallimaks minna. Nii et soovitus kõigile Kambodža-huvilistele: ostke mugava ajagraafikuga kallim lennupilet ning kui te naasmisaega ei tea, siis lisage paketti vabalt muudetav tagasilennuaeg. See on kokkuvõttes soodsam ning ka närvikulu ja magamatus on kohale jõudes kordi väiksemad.
Ega midagi: neelame koos naabri pakutud lahke rummikokteiliga alla ka uhkuse ning kobistame oma tuppa pesema-magama. Kui loll pidada kirikuski peksa saama, siis lennujaamas ammugi.
SULANDUMINE KESKKONDA
Kui esmamulje oleks määrav, oleksime juba 24 tunni pärast riigist lahkunud. Unise peaga võib esimesel hommikul öelda, et see on vaid pisut parem kui pommiauk. Räpane, tolmune, sigapalav – see on rannikulinn Sihanoukville.
Keset asfalteeritud ringristmikku troonib kuldsete lõvide monument – kuldse värviga kaetud hiiglaslikud kipsloomad keset kihavat ringliiklust. Sealsamas kõrval tee ääres laiutab müügipunktide rida – roigastele pingule tõmmatud kilekate, kaubakastidele asetatud müügiartiklid. Alates kohapeal valmivast kergest einest kuni rannatarvete ning lääne brändide mullijookide ja suupisteteni. Kolmerealisel kõvakattega teel toimib liiklus kolm korda kolmel rajal ning sugugi mitte ühes suunas. Sideühenduseks vajalik juhtmestik on Aasiale omaselt lahendatud õhuliinidega ning kulgeb Rapuntseli patsina kokku põimitud risträgastikus üles ja alla nagu Läänemere lained sügistormi ajal. Sealsamas kõrval peatavad sind peopesi ette sirutades vaesed ja rõhutud: „Hallo, sir!“
Kambodža ajalugu võib lühidalt kokku võtta nii, et on olnud head ajad, halvad ajad ja väga koledad ajad. Kahjuks on head ajad jäänud väga kaugesse aega: Khmeeri impeerium domineeris kogu Kagu-Aasia regioonis alates 9. sajandist rohkem kui 600 aasta jooksul. Sellesse aega jääb ka maailma suurim religioosne ehitis Angkor Wat ja teised Angkori templid.
13. sajandil hakkasid asjad halvaks pöörama. Naabrid hakkasid Angkori impeeriumit tükkhaaval ära nabistama ning iseseisvuse tagamiseks tuli nõrkadel kuningatel teha diile nii Tai kui Vietnamiga. 1863. aastal sai riigist sisuliselt Prantsuse asumaa. Päris koledaks pööras kõik aga 20. sajandil, kui jõhker kodusõda lõppes punaste khmeeride genotsiidiga. Vend number ühe – nagu Pol Pot end nimetas – juhatusel tapsid punakhmeerid 1975–1979, võimul oldud kolme aasta, kaheksa kuu ja 20 päeva jooksul erinevatel hinnangutel 1–3 miljonit kaasmaalast. Tegelikult tähendas see kogu Kambodža haritlaskonna hävitamist.
Ehkki genotsiidist on möödas juba 35 aastat, pole riik sellest siiani taastunud. Järgnes kümneaastane Vietnami okupatsiooni periood, kuid punased khmeerid säilitasid kuni aastani 1998 kontrolli osa riigi piirkondade üle ning viisid oma tapvaid rünnakuid ja inimrööve ellu peaaegu praeguse sajandini. Ise nimetasid nad end küll partisaniliikumiseks, kuid sisuliselt oli tegemist terroriorganisatsiooniga, mis tegeles põllumajandusega väga kummalisel viisil. Nimelt ei viljelenud nad ei nisu ega rukist, vaid maamiine. Alla ei jäänud ka vietkongid, kes külvasid maha maailma suurima miinivälja, mis ulatus diagonaalis läbi riigi – Tai lahe rannikult Laose piirini, et mässulisi punakhmeere riigist eraldada.
Nende miinide jälgi võib näha igal sammul. Kellel puudub üks, kellel kaks jalga – nii liipavad kurikuulsa kaasmaalase tegude viljad mööda Sihanoukville’i tänavaid ja randu ning kerjavad.
Inimesed tunduvad siin tumedamad, avatumad ja sõbralikumad kui naabermaal Tais. Kohalikud prouad rannas on väga laia profiiliga. Mobiilsete hoolitsusteenuste portfell algab pediküürist ja maniküürist ning lõppeb massaažiga. Prouad on ainult mõõdukalt pealetükkivad ning ei häbene viiedollarist maniküüri pakkuda ka meestele, unustamata lisaks küsida ka ühte dollarit küünte lakkimise eest. Paaritunnise rannasviibimise ajal jätan selle võimaluse vahele vähemalt paarikümnel korral.
„See
