paadisõidu sõsarsaarele Koh Rong Samloemile (Kaôh Rŏng Sânlœm), mis on kuulus oma hobuseraua moodi kuju ning täiskuupidude pärast. Aga me ei lähe mitte peole, vaid siirdume pärast poolkohustuslikku snorgeldamispausi ning soolase vee allaneelamist ühte väikesesse kalurikülla saare teisel poolel. Valgeid on siin vaid mõni üksik, ülejäänud on kohalikud kalurid ja nende pered. Tont teab millest kokkuklopsitud onnid, küla ühine veevärk palmi alt väljaturritava toruna, lapsed ja kutsikad läbisegi „peatänava“ liivas. Kutsikad on nii kõhnad, et kukuvad normaalse tugevusega paitamise korral ümber ja võiksid tööd leida koeraskeleti õppevahendina. Kurioosne on see, et pakutud keeduriisist ütlevad nad üheselt ja järjekindlalt ära. Paku veel pagarilapsele saia! Sama kogeme veel ja veel: söögikohas elutsev koer kraabib röstsaialt ära ainult munakollasest imbunud pinna ja tagastab ülejäänud pagaritoote. Luitunud välimusega vanaldane naiskerjus palub haledalt almust, kuid põlgab ära pakutud 100rielise kohaliku rahatähe, mis küll meie rahas on mõni sent, kuid sealse ostujõu puhul kümnendik soojast lõunaeinest linnaturul kohalikele mõeldud hinnakirja alusel. Ei oskagi nüüd seisukohta võtta – ehk ei tasu siin end välisest haledusest petta lasta?
Aga see kõik ei takista kellelgi õnnelik olemast – inimeste näod on naerul, umbes aastane laps proovib esimest korda värvilist rannavollepalli jalaga tabada ning kutsikad viljelevad liivas oma kutsikavõitlust täpselt samamoodi nagu suguõed ja – vennad lumises Eestis.
„Kas teie tellisite juustuvõileiva?“ loivab lilleliste pükste ja heleda maikaga paljasjalgne ettekandjapiiga kella kümne paiku hommikul meie laua juurde. Ta tundub aktsendi järgi olevat pärit uduselt Albionilt. Plika blondid juuksed on sorakil, nagu peseks neid vaid vihm ja kammiks üksnes tuul. Nägu on veidi loppis ning prillide tagant silmist paistab justkui kogu maailma raskus, kuigi tõenäoliselt on see siiski sügavasse öhe kandunud peost tingitud räige pohmell. Tüdruk tuigerdab mõnda aega söögikohas sihitult edasi-tagasi võileiva seaduslikku omanikku otsides. Et seda ei leia, kuulutab ta taldrikul lebava vallasvara kiirmenetluse korras peremehetuks, toetab tagumiku baaripukile ning asub omandatut isukalt järama.
On muidugi laialdaselt teadaolev fakt, et palavus muudab inimesed aeglaseks. Aga Koh Rongi saarel majutus- ja söögikohti pidavad eurooplased muutuvad niivõrd aeglaseks, et nendega asju ajada on nagu hambaid välja tõmmata, ainult et mitte suu kaudu. Võibolla mängib siin rolli teravatipuliste kitsaste lehtedega taim? Igatahes tunduvad asjamehed ja – naised olevat pilves 24/7, nii et isegi kolme külastajaga söögikohas on õigete toitude tellimine köögist täiesti blur9. Kui tahad saada mõistliku aja eest mõistlikku tulemust, vali söögikoht, mida majandavad kohalikud. Lisaks on topeltgaranteeritud hea maitseelamus!
Valged sarjavad kohalikke, et nendega ei saa asju ajada, et see on crazy country10, et kohalikud on laisad ja kokkulepped ei kehti. Kuid võtkem võrdluseks Coco’s Bungalow Resort, mida peab valgete omanduses ja juhitav Koh Rong Divingu nimeline ettevõte. Tehes saarele broneeringut, öeldakse meile selge sõnaga, et see on fully refundable – ehk kui soovime varem lahkuda, saame raha tagasi. Kuna strateegiline mittemidagitegemine läheb igavaks, siis tahamegi ära tulla kaks ja pool päeva varem. Raha nõustutakse maksma vaid ühe päeva eest, kuna me ei suutnud lugeda mõtteid, et sellest tulnuks teatada 24 tundi varem. Pika uurimise peale kästakse meil mandrile naastes minna tagasi reisibüroosse, kus olime broneeringu teinud.
Küsime kaks korda mingit dokumenti või kviitungit.
„Kõik on korras, me juba teatasime kontorisse mandril, probleemi pole,“ annab teada horvaatiakeelse aktsendiga meesterahvas.
Loomulikult saadetakse reisibüroost meid edasi Koh Rong Divingu peakontorisse, kus esimese asjana küsitakse kviitungit, mida meile ei antud. Sealt tahetakse meid tagasi jooksutada reisibüroosse, kuid lõpuks nõustutakse maksma ühe päeva eest kolm dollarit vähem, kuna see olevat reisibüroo vahendustasu. Kui püüame seletada, et lubadus oli fully refundable, pärib hispaanlasest asjamees, kas meie usume Eestis sõnu, kui mingit paberit ei ole. Nojah, eks usume küll, sest meil Eestis on ka suuline kokkulepe kokkulepe. Aga süsteemi vastu pole mõtet kakelda ja nii lahkumegi oodatud 20 dollari asemel 17 dollari võrra rikkamana.
Õpetlikele lugudele on kombeks lõppu lisada moraal. Moraal number 1 – inimeste lubaduste uskumist karistatakse Kambodžas peaaegu alati. Moraal number 2 – nõudke alati pabereid, ähvardades mitte lahkuda enne, kui paberikonts käes. Moraal number 3 – ärge broneerige midagi ette, sest ei või teada, kuidas selle organiseerimine mitme asjaajaja kaudu käib ning kuidas tellitud majutuskoht või muu asi tegelikult välja näeb. Nende lihtsate teadmiste eiramise eest tuleb maksta dollarite ning mõningase aja- ja närvikuluga.
ANTROPOLOOGILISI VAATLUSI – NÕUDLUS JA PAKKUMINE
Kõikjal, kus on nõudlus, sinna tekkib ka pakkumine. Seda õpetavad meile mikroökonoomika algtõed. Nii nagu tegutseb niinimetatud lihaturg Tallinna ööklubides, käib see ka Sihanoukville’i ning teiste linnade baarides ja lõbustusasutustes. Ainult et siin on rollijaotus teisenenud.
Tallinna lõbustusasutustes evivad aktiivsemat rolli uusi tutvusi otsides mehed ehk siis mikroökonoomika järgi on nemad pakkujaks pooleks. On ju teada, et Harju keskmine eesti mees on tantsulõvi ning julgeb võõra tüdrukuga juttu ajama minna vaid viis kokteili hiljem ehk umbes kell kaks öösel. Paraku on gorjatšije estonskije parni11 selleks ajaks täis nagu tinaviled ning viisakast jutuajamisest või tantsust ei pruugi enam midagi välja tulla. Nii ongi eesti tüdrukud selleks ajaks juba lootuse kaotanud või langenud välismaiste libekeelte võrku, kes suudavad võõrastega artikuleeritult suhelda ka ilma etüülalkoholi märkimisväärse mõjuta. Nii lähevadki meie tüdrukud kaasa tõmmude võõramaalastega, keda ei huvita niivõrd õhtumaised pereväärtused, vaid hoopis üks teine toiming. Neiud aga sarjavad järgmisel päeval sõbrannadele, kui äpud või tölbid on eesti mehed. Eesti meestel ei jää muud üle, kui sõita Kambodžasse või mujale siia kanti.
Kambodžas on lood teisiti. Piisab vaid, kui minna õhtul üksi või meesteseltskonnas mingisse söögikohta või baari, kui piltilusad khmeeriplikad ise ligi tikuvad. Lauad on teistpidi, nüüd on nemad pakkujad. Kuumad eesti mehed tunnevad, et nad on lõpuks tahetud, ning nii võib igas ööbimiskohas näha igal õhtul valgeid mehi sisenemas kohaliku tüdrukuga oma tuppa.
„Vaatame, mis kümne dollari eest saab!“ kilkab siilisoenguga kaasmaalane meie emakeeles. Ta ei tea, et me oskame ka eesti keelt. Kell on üheksa ja kümne vahel õhtul ning neljaliikmeline meesteseltskond lösutab lamamistoolidel hotellibasseini ääres. Neil on seltsiks kaks khmeeripiigat, peagi liitub kolmas sõbranna. Tüdrukud räägivad rohkem omaette khmeeri keeles, kuid mida rohkem timmivad vähese alkoholitaluvusega Aasia piigad rummi kokakoolaga, seda rohkem üritatakse kultuuridevahelist dialoogi arendada. Aeg-ajalt käib mõni neist tüdrukutest siinsamas lähedal hotellitoas – vahel üksi, mõnikord meessaatjaga. No ütleme, et nad käivad WCs…
Kui eespool kirjeldatud seltskonnas on poiste ja tüdrukute vanus enam-vähem tasakaalus, siis mõni eksootilist naist nooliv härra on niivõrd eakas, et sobiks tüdruku vaarisaks. Puudu on vaid käimisraam või kargud.
„I love you, darling!“12 lõpetab hotellibasseini ääres telefonikõnet umbes 60aastane kogukas ameeriklane. Eelnev pealt kuuldud kõnekatke ei jäta kahtlust, et toru teisel pool pole mitte laps, õde või sõber, vaid ikkagi proua ameeriklane. Härra kõht on nagu Munamägi enne jääaja tulekut ning ülakeha katvad tätoveeringud, fataalsete sümbolitega klotsersõrmus ja pikem täishabe annavad aimu mehe tõsisemast motohuvist.
Hull maa. (inglise k)
Kuumad eesti noormehed. (vene k)
Ma armastan sind, kallis! (inglise k)
