tegudes süüdi tunnistasid. Enamasti oli selleks koostöö CIA, KGB või mõne teise välisriigi luureorganisatsiooniga, ehkki ilmselt paljud kinnipeetutest ei teadnud enne vanglasse sattumist sedagi, mis nende lühendite taga peitub.
Tuntuim „julgeolekuasutus“ oli pealinnas asuv Tuol Sleng, mida tuntakse ka nime all S-21. Endise keskkoolihoone klassiruumidesse ehitati kiirelt puust või kivist üksikkongid, väikseimad mõõtudega 0,8 x 2 meetrit. Peale põrandapinna ning ahelate kinnitamiseks mõeldud aasa muud sisustust polnud. Õhulise kolmekordse koolimaja rõdud kaeti okastraadist võrguga, kuid mitte turvakaalutlustel. Okastraati oli vaja selleks, et vangidel ei õnnestuks alla viskudes end vabatahtlikult surma saata ja nii oma piin lõpetada.
Kohe pärast Khmer Rouge’i sissemarssi Phnom Penhi aastal 1975 toodi Tuol Slengi kogu linna intelligents – arstid, õpetajad, mungad, üliõpilased, teadlased, insenerid, eelmise riigikorra ametnikud ja sõjaväelased. Oli ka eraldi korpus punaste khmeeride kaadrile ja oma sõduritele, sest Pol Poti ülimalt paranoiline ning koletu režiim hakkas end juba üsna alguses sabast sööma. Nii leidis siin oma lõpu näiteks ka Pol Poti kaubandusminister.
Paljud meist on käinud Patarei vanglas Tallinnas, võdistanud õlgu ja mõelnud, et siin küll pikemalt olla ei tahaks. Ehkki sajad meie kaasmaalased pidid. Samasugused judinad jooksevad mööda selgroogu ka Tuol Slengis, kõhust läheb õõnsaks ja iga järgnev ruum tekitab aina suurema õõvatunde. Heledates toonides maja ise pole küll eemalt vaadates sünge, kuid seda tugevam on kontrast: sinine pilvitu taevas, seniidis päikesekera, palmid, kerge mahe tuul ning selle keskel tõeline tapavabrik. Kuna riigikoolid on Kambodžas ehitatud enamasti ühesuguse tüüpprojekti järgi (nagu meil Nõukogude okupatsiooni ajal), leidub sarnaseid koolimaju üle riigi ja nii meenub meile iga kord, kui Kambodžas mõnd kilkavaid lapsi täis kooliõue märkame, hoopis Tuol Sleng ning seal korda saadetud õudused.
Läbime vanglamuuseumi kolm korrust, naaseme värske õhu ja päikese kätte ning räntsatame väsinult pingile puude varjus.
„Uskumatu, et see kõik juhtus ainult kolmkümmend aastat pärast teise ilmasõja õudusi ning võitjate kinnitusi, et massimõrvadel ja metsikustel ei lasta enam kunagi korduda,“ nendib Kadri, kes oleks justkui valgendavat kreemi näkku määrinud. Mul ei ole midagi lisada.
Kokku viibis selles piinamisvanglas kolme aasta ja kaheksa kuu jooksul vähemalt 20 000 inimest, välja pääses teadaolevalt vaid 179. Kui vietnamlased juba linna ründasid, tapsid paanikasse sattunud punakhmeerid neliteist viimast vangi ja panid jooksu. Ellujäänuid oli niinimetatud päästearmee saabudes vanglas vaid seitse ning nemadki seetõttu, et oskasid punakhmeeridele vajalikke asju – kes tegi kaasvangidest fotosid, kes maalis tippametnikest portreesid.
Pol Poti režiim talletas oma genotsiidi üsna hästi – näiteks pildistati vange enne ja pärast piinamist. Piinamiste spekter oli lai: nüpeldati elektrijuhtmete ja põllutööriistadega ja vangide ülesriputamiseks läksid käiku kooli spordiväljaku ronimispuud, kasutusel olid elektrilöögid, uputamine, liigeste lahtiväänamine, skorpionid ja muud mürgised putukad. Paljud jõudsid ülekuulamisruumist otse hauda, kuid vastupidavamate „luureagentide“ puhul lõppes tee pärast „puhtsüdamliku“ ülestunnistuse väljapeksmist mõnel sadakonnast tapapõllust (Killing Fields). Tihedalt üle maa asuvatest tapapõldudest on tuntuim pealinna lähedal asuv Choeung Ek. Režiimi lõpuaegadel saabus sinna kuni kolmsada vangi öö jooksul. Enne ärasõitu vanglast öeldi vaid, et neid viiakse uude kohta. Vaevalt enamik seda uskus…
Kuna padrunid olid loetud, peksid valvurid kätest kinniseotud ja kaetud silmadega vangid tapaväljal lihtsalt surnuks, lastes taas käiku erinevad kodu- ja põllutööriistad või bambuskepid. Sageli tõmmati surmaminejate kõri läbi suhkrupalmi nugaterava leheservaga – see ei tapnud, kuid vaigistas kisa. Laibad puistati üle kemikaalidega, millel oli kaks eesmärki. Esiteks ei tohtinud lagunevate surnukehade lehk naaberpõldudel töötavatele inimestele reeta, mis tara taga toimus. Teiseks tappis see ka need üksikud, kel oli selle kadalipu järel mingil imekombel veel hing sisse jäänud.
Tapmisi ja muid asju toimetasid sageli seitsmeteistaastased küladest pärit hariduseta poisid, keda punakhmeerid ajuloputuse teel sõduriks värbasid. Nii et päris kõhe on mõelda, et mõni selline endine tapja võib praegu, täiskasvanuna, maja ees tänaval oma tuk-tuk’i-teenust pähe määrida.
Choeung Ek oli endine hiinlaste kalmistu, mis ümbritseti kolmest küljest kõrge taraga, neljandat külge piiras järv. Kohalikud arvasid, et tegemist on punakhmeeride sõjaväeosaga, ning vabatahtlikult ja omal algatusel keegi tollal niisugustele rajatistele ei lähenenud. Tapmisi toimetati alati öösel, taustaks mürisev diiselgeneraator ja revolutsioonilised laulud plärisevatest valjuhäälditest. Need olid viimased helid, mida tapalavale minejad kuulsid, kuid ümberkaudsetele inimestele ja kottpimedates barakkides oma tundi ootavatele ohvritele pidi see jätma mulje punaste khmeeride parteirakukese koosolekust.
Pärast Pol Poti võimult tõukamist imestas Choeung Eki esimesena jõudnud kohalik mees, miks üks puu on verine ja justkui ajutükke täis. Vastus saabus siis, kui kartulite otsimise käigus kaevas ta sealtsamast kõrvalt välja purustatud koljudega väikelaste massihaua. Nimelt oli punakhmeeridel kombeks, et kui pereisa sai süüdistuse riigi- ja revolutsioonivastases tegevuses, võeti kinni ka tema naine-lapsed. Julgeolekuorganisatsiooni moto oli, et kedagi ei tohi jätta ellu – muidu hakkab veel kättemaksu hauduma. Ja et põldu rohides tuleb eemaldada ka umbrohu väikseimad juured…
Samaks otstarbeks kasutatud puid on leitud ka teistelt tapapõldudelt üle riigi. Mis peab inimesega ometi juhtuma, et ta sellisel viisil imikuid ja väikelapsi hukkama asub? Kuidagimoodi võib mõista tapmist ennast: neile oli antud käsk tappa ja kui nad seda ei täitnud, tapsid kaasvõitlejad neid endid. Kuid vaevalt anti käsk tappa sellisel brutaalsel moel. Oli see valvurite enda väljamõeldud viis, et „protsessi optimeerida kättesaadavate vahenditega“? Loomastunuks ei saa selliseid inimesi nimetada, sest see oleks loomade suhtes ülekohtune…
Kokku on Choeung Eki territooriumilt leitud 129 massihauda, millest 43 on jäetud avamata, et hukkunutel oleks rahu. Samas uhub iga vihmaperiood siiani maa seest välja inimluid ja nii täiskasvanute kui laste riideräbalaid, mida töötajad kokku korjavad. Osa neist rõivastest on pooleldi katki lõigatud, kuna punakhmeeride taaskasutamist pooldav mõtteviis seisnes selles, et juba hukatute vähestest kehakatetest tehti uutele ohvritele silmade kinnisidumiseks riideribasid.
Tänapäeval kõrgub keset Choeung Eki klaasist mälestusstuupa, mis on täidetud enam kui 8000 erinevas vanuses ohvri kolbaga. Eks ta eurooplasele natuke õõvastav ole niisugusel viisil jõledust mälestada, selmet hukkunutele lõpuks viimane puhkepaik tagada. Ka budistidel on kombeks lahkunu surnukeha põletada ning müürida järelejäänud luud stuupasse, mis pole klaasist ning on kõrvaliste pilkude eest kaitstud. Aga mõjus on see klaasmälestis kahtlemata.
Paljudel tekib küsimus, miks Pariisis ülikoolis käinud ning enne revolutsiooni geograafia- ja ajalooõpetajana töötanud Pol Pot oma kaasmaalasi selliselt kohtles. Raske öelda, mis toimus tema hullumeelses ajus, aga ilmselt püüdis ta jõuda kommunismini kiiremini kui tema suur eeskuju esimees Mao Hiinas.
Kogu riigi intelligents viidi kohe tapamajja, linnarahvas küüditati kolme päeva jooksul linnadest maale kommunismi teostama. Peamiselt käis sellistes kollektiivsetes töölaagrites riisikasvatus, kuna Pol Poti käsk oli ühe aasta jooksul riigi riisitoodang kolmekordistada ja muuta Kambodža sotsiaalsete klassideta agraarühiskonnaks. Samas oli ka metsalangetamisele, maaparandusele, ehitusele ja muudele füüsilistele töödele spetsialiseerunud laagreid. Osa hukkus
