end paremini turundada-arendada.
Jätame mõttelise majandusõpiku ning kõmbime poiste saatel 203 trepiastet mäest üles koopasuuni. Koobas – vägev kui gooti katedraal – laiub meie ees ning meid tervitab kaks stalaktiitidest-stalagmiitidest kasvanud elevanti, üks neist nagu kuju, teine pigem kui bareljeef koopaseinal. Mitmekümne meetri kõrgusel laeorvades, laenatud taskulambi valgusvihus magavad oma igapäevast und kümned ja kümned nahkhiired. Keset koobast asub juba 7. sajandil rajatud väike telliskividest tempel, mis on pühendatud Šivale, ühele hinduismi kolmest olulisest jumalast. Altar on samuti kalju seest kasvanud stalagmiidist. Laest vastu rippuvast stalaktiidist tilgub püha vett, mille täpp otsa ees mõjuvat meie giidimeeskonna sõnul positiivselt õnnele, rahalisele bilansile ning hea töökoha väljavaadetele. Teeme endale väikesed tipid-täpid pähe ning jääme rahalaeva ootele.
Poisid oskavad templist ja koopast täitsa põhjalikult rääkida ning on ise kõik tunnelid ja kitsukesemad lõhed läbi uurinud. Valin koopast lahkumiseks ühe lihtsamini läbitava koopakäigu, mis lõpeb viieminutilise turnimise järel mäejalamil piletimüügikoopas. Kadri, kellel on naistele omaselt suurem alalhoiuinstinkt, mõtleb endale käigu pealt välja klaustrofoobia ja lahkub väärikalt mööda treppi, mis ehitati siia alles 2000. aastate alguses. Enne seda oli kogu koobastempel suhteliselt ligipääsmatu, ümbritsetud võsast ja maamiinidest.
„ESIMENE“ KAMBODžA
Kambodža pealinn Phnom Penh on Kagu-Aasia inimestele väiksemapoolne suurlinn, kus elab kõigest üle 1,5 miljoni inimese. Koloniaalajal Aasia Pariisiks kutsutud linn olevat tollal olnud täis muusikat, kunsti ja valgust ning püüab nüüd taastada oma kunagist hiilgust esimeste klaasist pilvelõhkujate, kaheksarealiste peatänavate, kaubanduskeskuste ja brändipoodidega. Phnom Penhi linnapilt erineb riigi suuruselt järgmistestcity’dest nagu Tallinn Tapast.
Peatrotuaaridel lämmatavad heitgaasid ja tolm. Hullumeelne liiklus, mis kulgeb kõikides mõeldavates suundades, kuid kohalikke jälgides taipab ära viisi, kuidas end vigastamata teed ületada. Endas tuleb leida julgus, et hoolimatult autoteele astuda ja pidurdavate sõidukite ees vabandust paluvalt käsi tõsta. Mekongi jõe ääres on igasugu rahvast – õhtujooksu tegevatest kontoriinimestest kudrutavate paarideni, sekka kerjuseid, taskuvargaid ja lesivaid narkomaane.
Esmapilgul hullumeelne linn peidab endas lihvitud kalliskive. Näiteks rahvusmuuseum, kus on kõige täiuslikum kogu khmeeri skulptuure. Aines on siiski piiratud: seal on eeskätt hinduismist pärit Šivat, Višnut, vähem ka Lakšmit ja Brahmat. Lisaks hinduismi jumalatega võrdselt austatud Buddhat. Pronksist valatud, kiviplokkidest tahutud safiir- ja rubiinsilmadega (viimased on küll juba ammu templiröövlite ohvriks langenud), puidust nikerdatud ning kuldseks lakitud. Sadu ja sadu variante.
Kambodža usundilugu on põnev seetõttu, et hinduism ja budism jõudsid siiamaale ühel ajal üsna meie ajaarvamise alguses ning on siin kõrvuti eksisteerinud. Algne Šiva kultus asendus kosmilises unes suikuva Višnu kummardamisega, mis seejärel sulasid kujusid vaadates kohati üheks jumaluseks. Taiesteks, mille ühel küljel Šivalt üks ja teisel paljukäeliselt Višnult kaks-kolm kätt. Seejärel, alates kuulsast kuningast Jayavarman VII-st muutus 13. sajandi paiku populaarsemaks budism. Tema oligi põhimõtteliselt viimane kuulsatest kuningatest, kelle valitsemisajal oli Khmeeri impeerium oma võimu tipul, laiudes Hiinast tänapäevase Malaisiani. Maailma suurim religioosne kompleks Ankgor oligi toona kogu Kagu-Aasia tõmbekeskus. Jayavarmani järjekorranumbriga seitse peetakse Kambodža esimeseks progressiivseks juhiks, kes kuulutas inimesed võrdseks, kaotas kastisüsteemi ning pani aluse koolide, haiglate ja teede rajamisele.
Vahest kõige ilmekamalt tuleb „esimene“ Kambodža esile kuningliku palee kullast ja karrast kompleksis. Kambodža on selles mõttes huvitav, et pärast lõplikku vabanemist punastest khmeeridest, kümme aastat riiki „vabastanud“ vietnamlastest ning ÜRO rahumissioonist oli ta lõpuks ligi neli aastat tavaline demokraatiat mängida püüdev riik. Ja siis, hopsti, sai aastal 1993 Kambodžast uuesti kuningriik ning eksiilis elanud siniverelised kutsuti tagasi maad valitsema. Kus on Lembitu, Vambola ja teiste kuulsate vanemate vereliinid, et nad võiks uuesti Muinas-Eestit valitseda?
Aga tagasi Kambodža kuningapaleesse. Kuninga enda residentsi ei lubata inimesi häirima, sestap on üks tõmbenumbreid kuulus hõbedane pagood. Ega siin muud ei olegi, kui põranda on nad millegipärast lasknud teha puhtast hõbedast – üle 5000 põrandaplaadi igaüks kaaluga üks kilo. Kuid see pole sugugi kõik. Sees on tuhandeid Buddha-kujusid, portsigareid, majapidamistarbeid, lilli – kõik kullast, hõbedast, kalliskividega või ilma. Keskel troonib üleni rohelisest vääriskivist smaragdist valmistatud taies ning temast veidi allpool elusuuruses Buddha, mis on tehtud 90 kilost kullast ja kaunistatud 9584 teemandiga. See on muljetavaldav hiilgus. Kuid vägisi kisub mõte sellele, kas tõesti soovis kogu oma rikkusest loobunud ja askeesile pühendunud prints Siddhartha, et teda seesuguse kulla, karra ja toretsemisega austataks?
Likviidsete vahendite paraad jätkub ka kuninglikus varakambris, kuid mitte ainult. Seal selgub kasulik tõsiasi, mille rakendamine säästaks tublisti mõlema sugupoole aega ja närve. Nimelt riietuvad traditsioonilised kambodža naised päevade järgi erinevasse värvi. Punane pühapäevaks, oranž esmaspäevaks, lilla teisipäevaks, kolmapäev rohuroheline, neljapäev kollakasroheline, reede sinine ning laupäev violetne.
„Miks Eestis nii ei võiks olla? Ei kuuleks hommikuti riidekapi juurest mantrat: mul ei ole midagi selga panna!“ unistan naisterahva juuresolekul valju häälega.
„Aga osta siis mulle kõigi nende värvide järgi uus garderoob!“ ei jää Kadri võlgu.
„Nähh!“ ühman.
„Ja suuremat korterit eraldi garderoobitoaga on ka vaja. Ja eraldi tuba kingadele!“ läheb Kadri hoogu.
Jään parem targu vait. Edasiste kahjude vältimiseks tuleb end õigel ajal lööduks tunnistada ja loobuda. Taandun kiiresti lossiõue lagipähe laksava päikese ja kuuma kätte, kus on veel üht-teist vaatamisväärset.
Eraldi hoone kannab nime elevandidokk. Tegemist on logistilise innovatsiooniga nagu Eesti Raudtee uued perroonid või Elroni eepos uute rongidega. Mõnus kasutada elevandi selga minemiseks ja mahatulekuks, et sõita poodi, templisse või sõtta. Uhkemaid elevantsisadulaid kaunistavad peale kullast karniisi loomulikult baldahhiinid ja siidkattega padjad.
Kogu selle hiilguse taustaks pisikesi tähelepanekuid pealinna nüüdisaegsest eksterjöörist. Kuningalossi väljapanekul vaadatud joonistustelt oli näha, et Angkori-aegsed daamid varjasid ennast päikese eest sirmidega – hele nahk oli moes. Sama kehtib ka tänapäeval. Kui Eestis pakutakse naistele isepruunistavaid kreeme, siis siin vastupidi valgendavaid kehavõideid. Potsikute etikettidel demonstreeritakse nahatooni muutust tumedast heledamaks, määri ainult seitsmel järjestikusel päeval.
Lääs on igati jõudmas tänapäevasesse Angkori impeeriumisse. Hoolimata pea olematust khmeeri keele oskusest tunneb värelevalt teleekraanilt ära „Kambodža otsib superstaari“ ja muud meilgi populaarsed tele-show’d. Võltssära ja arvutil lisatud eriefekte on palju, rahvas kiljub ja mornid kohtunikud istuvad staatiliselt.
VERISED KHMEERID
Kambodža kommunistlik partei nimetas end peenelt prantsuse keeli Khmer Rouge’iks, kuna paljud selle juhid eesotsas Pol Potiga olid õppinud Pariisis. Peent ei olnud neis aga midagi – seda ei peeta ilmaasjata kõige brutaalsemaks totalitaarseks režiimiks maailmas. Tuletame meelde: vähem kui nelja võimuloldud aastaga saadeti teise ilma 2–3 miljonit rahvuskaaslast ehk umbes veerand elanikkonnast.
