ja veel pikemad peoööd. Viimane neist ootab meid all, nii et on aeg Barcelona vastuolusid omal nahal kogeda.
Iga aasta 15. augustil algab Gràcia linnaosas suur tänavafestival. Sellised linna- ja ka eraldi linnaosade pidustused on Kataloonias väga populaarsed. Ruth on meile suve lõpuks pannud kokku terve kava, kus on nii Barcelona linnaosasid nagu Gràcia ja Sants kui ka külasid Girona lähedal, kust ta pärit on. Suurejooneliste pidustustega tähistati vanasti linna või mõne piirkonna pühaku päeva. Tänapäeval ei tea pühakutest enam keegi midagi ja kogu aur läheb peole endale. Barcelona linnaosade pidustustest ongi tuntuim ja uhkeim Gràcia tänavafestival. Ees ootab nädala jagu sündmusi: kontserdid, tantsuõhtud, töötoad, lastehommikud, spordivõistlused, ühised söömingud ja muud lugematud lõbustused. Naabrite ühendused võistlevad omavahel tänavate kaunistamises. Õigupoolest ongi Gràcia pidustused nii kuulsad ja armastatud just selle poolest, et kogu barri2 on kujuteldamatult uhkes pidurüüs. Võistlustulle astub umbes 20 tänavat, kes üritavad iga aasta millegi täiesti ennenägematuga välja tulla ja auhinda endale napsata. Lisaks tänavatele, mida kaunistavad naabrite kollektiivid, võib ka iga perekond oma rõdu või maja ukse ära dekoreerida – selle jaoks on omaette konkurss.
Esimesed üles löödud rõdud hakkavad silma, kui me mööda Torrent de l’Ollat alla tuleme. Hoolimata sellest, et tegemist on tänavaga, kus käib Gràcia põhiline autoliiklus, ei ole see väga lai. On mitu lõiku, kus kaks vastasmaja rõdu on üle tänava paberist või plastist lintidega ühendatud. Enamik baare ja toitlustusasutusi on ukse ette välimüügileti püsti pannud. Cerveza3 kaks eurot ja Mojito kolm eurot tundub tavaline taks. Mida allapoole me jõuame, seda uhkemaks lähevad kaunistused. Väljakute pidurüü on pigem sümboolne: puude külge on riputatud plastpudelitest laternad ja rõdude värvilised lindid jätavad ruumi lavale ja vajaduse korral ka ilutulestikule. „Lähme kõigepealt Verdi tänavale. Nemad võitsid eelmisel aastal ja üldse on neil iga aasta ühed parimad dekoratsioonid,“ ütleb Ruth ja juhib mind üle Plaça del Diamanti. Kusjuures tantsupidu, mida Mercè Rodoreda oma raamatu „Teemandi väljak“4 alguses kirjeldab, annab hea ettekujutuse, millised olid Gràcia pidustused 1930. aastatel enne Hispaania kodusõda.
Iga tänava elanikud valivad kuid enne pidustusi teema, mille vaimus nad dekoreerima asuvad. Kaunistuste ettevalmistamine algab vahel juba siis, kui eelmise festivali omad on vaevu maha võetud. Verdi tänava nurgale jõudes saan aru, kui tõsiselt Gràcia elanikud oma festivali võtavad. Nemad on teemaks valinud Metsiku Lääne ja muust möllust eraldab seda kõrge puust tara. Tegemist on omalaadse teemapargiga, nagu lõbustusparkides on kummitavad majad. Oleme jõudnud tõelisesse trahterisse, kus seinu ehivad relvad, kaabud ja plakatid tagaotsitavate kurjategijatega. Laes ripuvad vanametallist lühtrid. Hämara atmosfääri saavutamiseks on üle tänava tõmmatud tumepunase kanga ribad. Trahterist väljas ootavad meid rõdult alla rippuvad poomisköied, erkrohelised kaktused ja indiaanlaste telgid. „Kust nad kõige selle jaoks raha saavad?“ küsin lõpuks Ruthilt, kui enam vaikselt üllatuda ei jaksa. „Suurem osa on taaskasutatud materjal. Näe, see kaktus on tühjadest õllepurkidest kokku pandud ja pärast rohelise värviga üle tõmmatud. Või need seinad – puust kaubaalused on lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Enamik osalejaid lihtsalt kogub oma prügi kokku ja kasutab seda siis millegi laheda loomiseks,“ vastab Ruth uhkusega. Vaatan enda ümber ringi: kõik on nii meisterlikult valmistatud, et vanad plastpudelid lühtrites-relvades ning vanapaber indiaanlaste kujudes ei hakka üldse silma. Värvi ja tööriistad peavad küll kõik ise muretsema. Aga näiteks Verdi tänava puhul, mis alati midagi võidab, saab naabrite ühing oma raha auhinnast.
Taaskasutuse koha pealt on Ruthil õigus, veedame tänavaid uudistades terve pärastlõuna ja jääb üle vaid imetleda kohalike leidlikkust. Läbipaistvatest plastkottidest ja – pudelitest nikerdatud õhkõrnad millimallikad hõljuvad tänava kohal, nii et jääb mulje, nagu jalutaks vee all. Vanapaberist on ehitatud „Tähtede sõja“ teemaline lõik, kus kõik saavad oma lemmikfilmitegelase või kosmoselaevaga pilti teha. Väga leidlikud lahendused on ka vanamoodne tülliga ehitud ballisaal ja erisuuruses nööpidega sisustatud õmblusateljee. Kui kohalike loomingulisuse üle enam imestada ei jaksa, läheb põhiaur nende pühendumuse kiitmisele. „Gràcialased on oma festivali üle uhked. See on patriotism ja hobitegevus ühes. Siinsed elanikud kannavad pigem oma linnaosa kui barcelonalase identiteeti,“ üritab Ruth mulle püha ürituse tagamaid seletada.
Gràcia linnaosa täispikk nimi Vila de Gràcia viitab sellele, et kunagi oli tegemist eraldi linnaga. Kunagi oli ta muidugi lihtsalt väike põllupidajate küla, kuhu ühes linnastumisega saabusid väikekaupmehed, tehase- ja käsitöölised. Ka tänapäevaste ilmalike pidustuste traditsioon ulatub tagasi aega, mil töölisliikumised Barcelonas kanda kinnitasid. Alguses ehtis ennast küll vaid linnavalitsus, kuid paari aastaga hakkasid oma hooneidaedu kaunistama kõik kohalikud ühingud, seltsid ja liikumised.
Barcelona osaks sai Gràcia 19. sajandi lõpus, kuid võib julgelt öelda, et linnaks linnas on ta jäänud tänaseni. Omamoodi tunnistust annab sellest ka imposantne Plaça de la Vila de Gràcia. Pisemapoolne väljak, mis tundub kohati isegi liiga väike uhke kellatorni ja linnaosa valitsushoone jaoks, ei jää melu poolest kindlasti teistele Gràcia tõmbenumbritele alla. Selle aasta pidustuste aegu katab poolt väljakust punase-valgetriibuline tsirkusetelk ja minu õnneks näitab see peale karvaste loomade ka akrobaate. Poleks vist saanud loota suuremat kordaminekut – esimene päev linnas ja „tsirkus Barcelona“ ära nähtud!
Lõpuks leian õnnega pooleks istekoha ühel Plaça del Soli terrassil. Ma ei oskaks praegu kirjeldada, kuidas ma siia jõudsin, aga sel pole enam tähtsust. Asjata ei öelda, et kui kaks asja erinevad üksteisest väga, on need nagu öö ja päev. Eilsest peoööst Gràcias on saanud uus päikeseline päev ja kõik korralageduse riismed on kui peoga pühitud. Kanepisuitsuse peomöllu on asendanud sätitud vanapaarid ja kilkavad lapsed. Eile õhtul sattusime Ruthi ja ta sõpradega siia kolme-nelja ajal öösel. Kontserdid olid juba lõppenud, aga ühe õige barcelonalase jaoks pidu alles algas. Selle osa väljakust, mida ei võtnud enda alla lava, olid hõivanud maas istuvad seltskonnad. Mõnel neist oli kitarr, teisel pisike trumm, aga muusika asemel kostis üle väljaku hoopis noorte inimeste elav ja ülemeelik jutuvada. Tänavakivid olid veel päevasest päikesest kuumad ja küdesid istujate tagumiku all soojalt. „Kas naabrid tõesti ei kaeba, kui siin selline melu käib?“ küsisin Ruthilt. Ruth vaatas mind veidi segaduses pilguga ja ühmas viimaks: „Miks nad peaks? On festa major5! Keegi ei kaebaks oma linnaosa festivali aegu selle peale, et pidu peetakse! See ongi ju asja eesmärk!“ Ja kuigi ta kõlas nii enesekindlalt, ei saanud ma päris hästi aru, kuidas naabrid öörahusse nii lõdvalt suhtuvad.
Kui kelner lõpuks minu laua juurde jõuab, tellin püüdliku naeratuse saatel un cafè amb llet’i ja pa amb tomaquèt’i koos fuet’iga. Ruth õpetas mulle eile esimesed katalaanikeelsed sõnad ja väljendid ning tubli õpilasena üritan neid kohe rakendada. Kõik sai alguse sellest, kui me eile pärast tänavate uudistamist ühte sarnasesse välikohvikusse maha istusime ja ma ettekandja käest cappuccino’t tellima hakkasin. „Café amb llet! Tavaline piimakohv, tahtis ta öelda!“ pistis Ruth kiiresti vahele. „Sa ei tohi mitte kunagi cappuccino’t tellida! Ega siin mingi Itaalia ega Starbucks ole! Oma heleda peaga maksad sa tavalise piimakohvi eest topelthinda! Nad on võimelised sulle sinna vahukoort sisse törtsutama,“ seletab ta mulle, kui meie joogid lauda tuuakse. Tõele au andes on tõesti ka minu kohvil natuke piima vahustatud, aga suurest valgest mütsist on asi kaugel. „Aga mis sa selle vahustatud piimaga teed? Mõnes kohvikus on rohkem vahtu, teises vähem, oleneb masinast ja tegijast! Aga mitte kohvi nimest!“ saan ma lõpuks täitsa tõsiselt pahandada,
„Teemandi väljak“ ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus 21 –23/2014.
Suur pidu – viitab linna, küla või linnaosa tähtsaimale pidupäevale. Enamasti tähistatakse sellega oma pühaku päeva, aga ka asutamist. (katalaani k)
