tänapäeva mõistes suveräänne riik, aga rohkem vabadust ja suurem otsustusõigus oma piirkonna asjade üle oli neil 1714. aastani küll. Selle ajani säilitas Barcelona krahvkond oma privileegid ning seadusandlik võim kuulus kohalike aadlike kojale. Kõik see toimus ammu ja oli kõigest hale kaotus Hispaania pärilussõjas, kuid millegipärast tahavad katalaanid seda mäletada. See, kui vapralt barcelonalased toona oma linna kaitsesid, sai müüdiks ja on tänapäeval üks katalaanide rahvusluse tähtsamaid pidepunkte. Loomulikult on neid, kelle arust on katalaanide rahvuslus ja iseseisvuspüüdlused eelkõige seotud Hispaania majanduskriisiga ja mitte teise identiteediga. Ei ole mõtet eitada, et kriisiaastatel on iseseisvuse pooldajaid juurde tulnud. Kuid mina neid selles ei süüdista. Piisab sellest, kui elada siin kolm nädalat ja lugeda iga päev ajalehti: politseivägivald, rahapesu, korruptsioon, tööpuudus, koduta jäänud inimesed. Midagi on mäda Hispaania riigis ja päästku end, kes suudab. Praegust võimujaotust vaadates on selge, et katalaanid pole kapteni rollis, kes koos laevaga põhja peaks minema. Pigem on nad rotid, kes esimesena lekkivalt aluselt kuivale maale üritavad saada. Küsimus on ainult, kuidas. Paremat lahendust tundmata kavatsen koos Ruthi perekonnaga meeleavaldusele minna ja Kataloonia lippu kõrgel hoida. 11. september 2012 – need on minu Barcelona ristsed.
Vaatame Ruthiga telekast 11. septembri hommikuste ürituste ülekannet. Ühes Barcelonast kauges külas peab poliitikute koorekiht ilusaid kõnesid ja loetakse katalaanikeelset luulet. „Jah, nii korrektsed on nad kõik! Oi, kui hästi räägivad, aga näe meeleavaldusele ei julge tulla,“ sisistab Ruth läbi hammaste. Meeleavalduse lõpp-punkt on Ciutadella park, kus asub Kataloonia parlamendihoone. Seal annavad aktsiooni korraldajad rahvasaadikutele edasi sõnumi, et iseseisvuse nimel tuleks hakata astuma konkreetseid samme. „Varsti lendavad nad kõik iseseisvuse tuules! Need selgroota poliitikud! Nad lihtsalt ei kujuta ette, kui palju meid täna on. Kui neil on vähegi südametunnistust, saavad nad aru, et on kaotanud ühe suurpäeva meie ajaloos. Mõtle, isegi sina oled siin, et meiega koos võidelda, aga nemad ajavad ainult sooja õhku suust välja,“ jätkab Ruth solvunult. Kohalik poliitiline eliit on võtnud toimuva suhtes neutraalse hoiaku ja meeleavaldusel osaleda ei kavatse. Ühes on Ruthil kindlasti õigus: mitte keegi ei oska ennustada, kui palju iseseisvuse nimel marssivaid katalaane täna Barcelona tänavatele koguneb. Kõik bussid-rongid, mis 11. septembril Kataloonia eri otsadest piirkonna pealinna toovad, müüdi kahe päevaga välja. Poliitikute kõnede vahepeale näidatakse telekas linna piiril ummikus seisvate sõiduautode kolonni. Täna läheb veel märuliks!
Meie lahinguvarustuseks on kaks suurt pudelit vett, võileivad, küpsised, lehvikud ja kaks lippu. Ruthi perekond ootab meid võitlusvalmilt maja ees. Tema vanemad elavad väikeses linnas Põhja-Kataloonias. Et meeleavalduseks triksis-traksis olla, tuldi juba päev varem Barcelonasse. Niimoodi pääsesid nad ummikutest, mis täna linnasõidul ees ootavad, ja tõid vaheldust ka Ruthi vanaema üksluistesse päevadesse. Ruthi ema ja isa on tegelikult pärit Barcelonast. Nad sündisid ja kasvasid samas linnaosas, kus vanaema praegugi elab. Montbau-nimelises magalarajoonis pole esmapilgul midagi erilist, kuid Ruth suudab ka selle oma ema-isa armastuslooga suureks rääkida. Neno ja Joan Jordi mängisid juba lapsepõlves koos, paar sai neist teismeeas ning siiani pole neid miski lahutanud. Barcelonast kolisid nad Celrà-nimelisse väikelinna Joan Jordi töö pärast umbes 15 aastat tagasi, kui Ruth ja ta õde veel lapsed olid. Neno sõnul oli see parim otsus nende elus: laste kasvatamine oli seal tunduvalt lihtsam. Celràs sai poisiliku olemisega Ruth rahulikult rattaga ringi vurada ja üksi sõpradel külas käia, samas kui Barcelonas oli selline asi mõeldamatu. Isegi Ruthi õde, kes kunagi pealinnast külasse kolimist maailma lõpuks pidas, elab seal nüüd õnnelikult koos oma perekonnaga.
Joan Jordi on tõsine ja ei räägi kuigi palju. Neno seevastu elab ärevust välja lakkamatult lobisedes. Ta kurdab, et vanaema tahtis ka tulla, aga ei jaksa nii pikalt kuuma käes käia. Ruthi õde Anaïs näitab meile omavalmistatud plakatit: „Tahan, et minu poeg kasvaks vabal maal. Elagu vaba Kataloonia!“ Väike Arnau, kelle vabaduse nimel ta ema ja vanavanemad võitlevad, ei paista kogu möllust suurt midagi jagavat. Palju huvitavam on kiskuda neid lugematuid lippe, millega ta käru on kaunistatud. Tänaval on palju inimesi ning kõigil paistab kuskile kiire olevat. Meie rühmituse etteotsa asub Joan Jordi, suur lipp käes lehvimas. Tema järel tulevad Neno ja Anaïsi Kataloonia-triibulised seljad. Ruth kinnitab oma lipuvarda Arnau käru metallsõrestiku külge ja me asume teiste tuules edasi liikuma. Päike sirab kõrgel ja õhk on ootustest paks. Mida allapoole me jõuame, seda tihedamas lippudevoolus end leiame. Peagi pole mõtet enam edasi trügida, sest ilmselgelt on kõigil inimestel üks siht. Keerame barri kitsaste tänavate vahelt laiemale Gran de Gràciale. Tegemist on piirkonna põhilise ostutänavaga, mis allpool läheb üle laiaks avenüüks, Passeig de Gràciaks. Seda tänavat mööda kõmbin ma tavaliselt öösiti koju. Nurgataguseid lõigates jõuaks kindlasti kiiremini, kuid laiad valgustatud tänavad tunduvad ööpimeduses inimsõbralikumad. Täna seevastu ei paista kogu linnas ühtki kangialust, kust punakollaselt meelestatud inimesi välja ei tulvaks.
Kataloonia autonoomse piirkonna ametlik lipp on senyera: neli punast triipu kollasel taustal. Selle lipu lugu ulatub tagasi Barcelona krahvideni ja 12. sajandisse. Tänavapildis võib peale ametliku lipu näha ka triibulisi lippe, mille vardapoolses otsas ilutseb suur kolmnurk ja selle sees täht. „Miks on osal lippudel valge täheke sinisel taustal ja teistel punane kollasel?“ küsin Ruthilt ettevaatlikult. Peaks enne meeleavaldust selgeks saama, mis sõnumit minu lipp kannab. Täheke viitab iseseisvusmeelsusele. Ja värvid maailmavaatele. Sinine ja valge on parempoolsed. Kollane ja punane vasakpoolsed. Täheke on tegelikult pärit Kuuba lipu pealt. Kuuba oli viimane Hispaania koloonia, mis iseseisvuse saavutas. Ja lootuses, et meie koloonia samuti iseseisvuse saavutab, on see nüüd lipu peal, kuulutab Ruth pühalikult. Alguses oli valge täheke sinisel kolmnurgal, aga Franco diktatuuri ajal lõi vasakpoolne vastupanuliikumine oma lipu. Ma küll ei ole nõus sellega, et Kataloonia on Hispaania viimane koloonia, aga piduliku päeva puhul Ruthi metafoorile varju ei heida.
Passeig de Gràcia on liikluseks suletud. Laiade kõnniteedega kuuerealine avenüü on äärest ääreni inimesi täis. Tegelikult näen ma rohkem loosungeid ja lippe kui inimesi ennast, me oleme lihtsalt nii väikesed võrreldes nende suurte sõnumitega. Eespool hüütakse: „In-inde-independència!“6 ja rahvahulk kordab seda rütmiliselt järele. Veel lauldakse Kataloonia hümni ja kaasahaaravaid lorilaule. Joan Jordi ja Neno teavad hümni sõnu peast. Ruth paneb vahepeal puusse, kuid võitleb vapralt pisaratega ja laulab edasi. Meie ümber on teisigi, kelle silmad kahtlaselt veiklevad. Mul tuleb kananahk ihule, kui vaatan enda ümber skandeerivaid inimesi. Meeleolu on rahulik ja kuidagi kirjeldamatult lootusrikas. Kõik paistavad natuke üllatunud selle üle, et meid nii palju on kogunenud. Rongkäik liigub vaevu edasi, samas kui tagantpoolt pressib peale üha uusi inimesi. Ühe lihtsama meeleavalduse laulu õpin Anaïsi järel korrates ka ära: „Me ei taha olla üks Hispaania rahvas, me ei taha olla okupeeritud maa. Tahame, tahame, tahame iseseisvust! Tahame, tahame, tahame katalaanide maid!“ Neid sõnu korrates tulevad ka mulle pisarad silma. Ma saan aru küll, et see siin ei ole minu võitlus. Minu võitluse pidasid ära teised inimesed veel enne minu sündi. Ometi tunnen ennast praegu umbes samamoodi kui kunagi kooli ajalootundides, kui laulva revolutsiooni videoid näidati. Enam kui patriootlikud tunded liigutab mind sellistes olukordades teadmine, et sel hetkel tehti ajalugu. Ja lapselik lootus, et väikesed inimesed suudavad koos teha midagi suurt.
Suurejooneline Passeig de Gràcia omakorda võimendab kõiki neid tundmusi. Minu arust on see avenüü üks Barcelona võimsamaid vaatamisväärsusi. Kunagisest maanteest, mis ühendas Barcelonat Gràcia linnaga, on saanud ka peenemate suurilmadaamide vääriline bulvar. Avamise päevast kuni tänaseni on see jäänud linna kõige laiemaks tänavaks. 19. sajandi aristokraatidele meeldis siin oma uhkeid autosid ja ratsutamiskunsti demonstreerida. Sellist modernisme català’t ehk muu maailma kontekstis juugendi musternäidete kompotti tihti korraga ei näe! Casa Milà ja Casa Batlló on kindlasti nii Passeig de Gràcia kui ka Antoni Gaudí loomingu kroonijuveelid.
