peavad üksteise kõrvale ära mahtuma mitme kuulsa Kataloonia arhitekti ehitised, mis ei ole just kuigi sarnased. Tüliõunaks on lõik, mis jääb Aragó ja Consell de Centi tänava vahele. Tegemist on vaid lühikese vahemaaga, kuid erinevaid edevaid casa’sid7 mahub siia palju. Neist kuulsaimad on lillakassinine Casa Batlló, selle kõrval asuv nurgeline gooti stiili järele aimav Casa Amattler ja massiivne lilledega kaunistatud Casa Lleó i Morera, mille katusel seisab kroonina ornamentidega tempel.
Rahvast on nii palju, et kahe tunniga liigume Passeig de Gràcia algusest edasi vaid pool kilomeetrit. Küpsised ja üks pudel vett on otsas, kuid lipud ja loosungid püsivad endiselt kõrgel. Kolme tunni möödudes hakkame lõpuks natuke kiiremini kui teosammul edasi liikuma. Peagi saab aga selgeks, et selle rahvasterände taga on väsimus. Vanemad inimesed ja lastega perekonnad on hakanud vaikselt minema valguma. Ka Anaïs ja Ruthi vanemad otsustavad auto poole suunduda, sest linnast välja pääsemine kujuneb kindlasti keeruliseks. Naljakas mõelda, et homme on tööpäev nagu iga teinegi. Kõik need sajad tuhanded inimesed peavad tänaste suurte unistuste juurest oma homsete argiste kohustuste juurde naasma. Tahaks väga loota, et meeleavalduse mõju ulatub kaugemale kui lihtsalt pealkirjad uudistes. Kuid isegi muidu nii optimistlik Ruth ei usu Kataloonia iseseisvuse kontekstis imedesse. „Rahvas on rääkinud ja öelnud oma sõna. Nüüd on valitsejate kord sellele vastata. Kuna need tegelased aga alati umbluud ajavad, ei jõua me niipea mitte kuhugi. Heaoluühiskonnas ei tehta revolutsiooni, siin ainult arutatakse,“ võtab Ruth kokku selle, mida vist paljud katalaanid täna mõtlevad.
Järgmisel hommikul jään katalaani keele tundi hiljaks. Jäime Ruthiga hilja õhtuni Kataloonia valitsuse võimalike sammude üle arutlema ning hommikul andis maailmaparandamise väsimus ennast natuke tunda. Õpetaja kirjutab tahvlile sõnu, mis meile eilsete sündmustega pähe tulevad. Kuna „uskumatu“ ja „nagu kilud karbis“ on juba öeldud, lisan omalt poolt vaid „kananaha“. Üritame oma algelises katalaani keeles seletada, mida keegi eile tegi. „Rannas oli palju rahvast,“ seletavad poisid, kes käisid pärastlõunal võrkpalli mängimas. Arvestades seda, et linnarannas käib ikka rohkem turiste kui kohalikke, ei avalda massimeeleavaldused muretule plaažielule suuremat mõju. Tuleb muidugi tunnistada, et Passeig de Gràcia vaatamisväärsuste külastamine oli ka tublimatele kultuurihuvilistele eile võrdlemisi võimatu. „Poed olid kinni ja toidukohad rahvast täis,“ seletab itaallanna, kes elab eilse meeleavalduse trajektoorile väga lähedal. Ka meie Ruthiga otsisime eile Passeig de Gràcia läheduses baari või kohvikut, kus pärast meeleavaldust ennast turgutada. Kohta me lõpuks ei leidnudki ja parema puudusel sõime lihtsalt ühe suletud poekese trepi peal võileibu. „Kontserdil olid kõik inimesed väga sõbralikud. Sain uue katalaanist sõbra,“ rõõmustab üks saksa noormees. Eilse rahvuspüha lõpetas suur kontsert Barcelona triumfikaare juurde jääval avenüül. Kohal oli ka Ruthi ja ta sõprade lemmikbänd Txarango, kelle laul „Amagada primavera“8 päeviti üle meie korteri kõlab. Muru peal joodi õlut ja lava ees vihuti tantsida. Rahvas oli küll ülevas meeleolus, aga väsinud silmavaade reetis, et pidu hommikuni ei kesta.
Pärast pingutatud keskustelu näitab õpetaja meile pilte erinevate ajalehtede esikaantest. Tubli ja tõsiuskliku katalaanina ei saa ta jätta võimalust kasutamata, kuid isegi mina eelistaks selle poliitilise sõnavara asemel toiduainete nimesid pähe ajada. Esimene asi, mis katalaanide ja hispaania meediasõjas silma hakkab, on pealkirjade erinevus. Hispaaniameelsed väljaanded süüdistavad Kataloonia valitsusjuhte ebakompetentsuses, samas kui kohalikud ajalehed panustavad võimsatele piltidele ja löövatele hüüdlausetele. Naljakas on mustvalgel lugeda, kui erinevates reaalsustes Hispaania piirkonnad elavad. Erinevad on ka numbrid: kohalike korrakaitseorganite sõnul osales meeleavaldusel 1,5 miljonit inimest, Hispaania valitsuse esindajad lugesid kokku aga 600 000 osalejat. Infosõjas poolt valida pole kunagi lihtne ja ma ei usu, et kumbki neist liialdusteta läbi oleks ajanud. Tean vaid seda, mida nägin oma silmadega ja tundsin oma südamega. Meid oli nii palju, et rohkem poleks Passeig de Gràciale ja Via Laietanale inimesi mahtunud. Ja need on väga laiad ja pikad tänavad.
September ja oktoober on Barcelonas justkui lõputu vananaistesuvi. Vihma sajab harva ja mitte kunagi kaks päeva järjest, lämbe kuumuse on asendanud mõnusad jaki-ilmad. Ühel neist vihmastest päevadest, mil taevas on nii hall, et viimnepäev paistab ligi olevat, ostan endale lolli peaga kummikud. Järgmisel hommikul annavad suurest sajust tunnistust vaid natuke niiskevõitu toad ja märjad langenud lehehunnikud, mille kallal tänavakoristusbrigaadid juba askeldavad. Õnneks lubab Ruth mul kummikud oma riidekappi hoiule viia. „Sul läheb neid vaja umbes viiel päeval aastas! Too nad minu tuppa! Need botikud võtavad sul poole ruumist ära,“ naerab ta laginal mu vihmaparanoiat. Ruth ja teised kaks korterikaaslast on linnas tagasi, et uut kooliaastat alustada. Hommikused vannitoajärjekorrad ja õhtune trügimine köögis juhatavad sisse sügise võidukäigu.
Kui Katalooniast räägitakse Hispaania meedias kogu aeg, siis konkreetsed lahendused mädanevad poliitikute sahtlipõhjas samamoodi nagu minu kummikud Ruthi riidekapis. Läbirääkimised Kataloonia valitsusjuhi ja Hispaania peaministri vahel ei vii kuhugi ja novembris on oodata ennetähtaegseid kohaliku parlamendi valimisi. Katalaanide parteikonna huvi iseseisvuse vastu kasvas miljonit potentsiaalset valijat nähes silmanähtavalt, nagu Ruth oli ennustanud. Kõik parteid on avaldanud oma seisukoha Kataloonia iseseisvuse küsimuses ja nüüd jääb üle vaid oodata, kas parlamendis saavutavad enamuse selle pooldajad või vastased. Ehk siis ei mingeid revolutsioone, vaid igavad euroopalikud läbirääkimised ja valimised, on Ruth ning paljud ta sõbrad löödud. Ausalt öeldes olen ka mina alguses natuke pettunud, ma olen noor ja nagu teised minuvanused, tahan ka revolutsiooni teha. Aga mis seal ikka, koduseks valimistevaatlejaks kvalifitseerun ma paremini.
POBLENOU LINNAOSA JA TORRE AGBAR. KOOLIKOHUSTUSED JA UUED MAITSED
Astun raskel sammul ülikooli moodsatest betoontreppidest alla sisehoovi. Poblenou ülikoolilinnak kihab esimesest loengust vabanenud õpilastest. Ees ootab uus päev selles punasest tellisest teadusetemplis Barcelona pilvelõhkujate kvartalis.
Ülikoolilinnaku sümboliks kujunenud pruunile vabrikukorstnale on tõmmatud suur plakat, mis kritiseerib eelarvekärpeid ja nõuab tasuta kõrgharidust. Sisehoovi ääristavad pingid on jutlevatest üliõpilastest pungil. Kuigi novembrikuu kohta võib isegi kasutada sõna „jahe“, osutavad tulihingelised suitsetajad ilmastikuoludele tublit vastupanu. Ja suitsetatakse Hispaanias palju ning mõnuga. Suundun ülikoolikohviku terrassi poole, kus Veronika ja Frederica mind ootavad. „Hei, Mirjam, kuidas sinu peen keelelise diskrimineerimise loeng läks?“ küsib Veronika, kui ma maha istun. „Hästi, huvitav oli. Tähendab, õppejõud ja aine on väga toredad, aga ma lihtsalt ei kannata neid esmakursuslasi enam välja. Ma olen selle jaoks liiga vana! Kujutage ette, üks mu rühmakaaslastest hoidis kogu tunni oma Skype’i avatuna, et ta peiks saaks vaadata, kuidas ta õpib. Võib-olla ei ole ma piisavalt romantiline, aga see on lihtsalt veider!“ kurdan sõpradele oma rasket saatust. Veronika naerab: „Minu arust ei ole asi vanuses, vaid selles, et nad lihtsalt ongi lapsikud! Minu arust näevad siin kõik välja nooremad, kui nad tegelikult on!“
Inglannad Veronika ja Freddie õpivad Londonis ning on harjunud selles Euroopa metropolis hakkama saama. Nende kommentaaridest ja juttudest võib välja lugeda, et Barcelona jääb pärast Londonit kohutavalt väikeseks. Veronika kritiseerib karmilt seda, et Hispaania ja üldisemalt Lõuna-Euroopa noored nii hilja kodust välja kolivad. Tüdrukule, kes on pidanud Londoni üürihindadega rinda pistma, on argumendid kallitest elupindadest ja suurtest kommunaalmaksetest justkui hane selga vesi. Isegi mina pean nõustuma, et toidu saab poest tunduvalt odavamalt kätte kui Eestis ja väljas söömas käia on taskukohasem kui teistes Euroopa suurlinnades. Suhe perekonnaga on lihtsalt teistsugune ja ma ei usu, et see tegelikult kellegi täiskasvanuks saamist mõjutab. Ruthi ema keedab iga laupäev kodus kanapuljongit, et tütar saaks külmadel
„Peidetud kevad“. (katalaani k)
