teineteist vaadates.
„Mu elu on perses. Tunnen ennast kohutavalt,“ pomiseb ta järsku.
„Mina ka,“ vastan.
Ja hakkan naerma, Guillemi sõnul oma hüääninaeru, mille imiteerimise on ta poistele selgeks õpetanud, psühhiaatri sõnul aga oma närvilist naeru.
„Kuidas sul tööl läheb?“
„Kaasosanikena ei saa me juba kolm kuud palka. Mitte ühelgi selle riigi arhitektuuribürool pole tööd, ei ehitata mitte ainsatki maja. Me ei tea, mis saama hakkab.“
„On alles jama.“
„Praegu – isegi kui ma tahaksin – ei saa ma lahku minna, ma ei saa endale üürigi lubada.“
Järjekordne tõend soolise võrdõiguslikkuse vaieldamatust võidukäigust, mis on ennekõike aidanud kaasa sellele, et mehed on iga korraga aina rohkem meie moodi ja mitte vastupidi. Nüüd ei lahuta staatuse kaotushirmus enam isegi mehed, mõtlen teatud melanhooliaga.
„Ja ma ei saaks suusatama ka minna,“ lisab ta süütult.
„Jah. See oleks tõeline tragöödia.“
„Milline krõhva sa oled!“
Kohtun Santiga juba üle kahe aasta. Ma pole kunagi delikaatsuse, austuse ja hirmu tõttu tahtnud teada midagi tema suhtest oma naisega. Üldiselt arvan, et parem on inimestest võimalikult vähe teada. Varem või hiljem näitavad nad igal juhul end sellisena, nagu nad on, see on vaid aja, lühikese aja küsimus ning silmad ja kõrvad tuleb lahti hoida.
„Ma oleksin tahtnud matustel koos sinuga olla.“
„Kas läheme?“ ütlen mina püsti tõustes.
Leiame ühe väikese meeldiva hotelli, pisut vanamoelise, koduse, kohe ranna ääres.
„Kas see meeldib sulle? Sobib?“
„Jah. Väga hästi.“
Ta palub siesta magamiseks vaatega toa, hakates samal ajal mu pluusi lahti nööpima. Vastuvõtulaua töötaja vaatab meid osavõtmatult ning jätkab arvutis toksimist. Nii kaua kuni nad tuba valmis seavad, tellime džinni toonikuga ning läheme välja. Rand on peaaegu tühi, päikese alla on laiali laotatud vaid üksikud kehad, mille keskpäeva valgus, intiimsuse puudumine ja juhuslike vahekordade rohkus inetumaks muudab. Üksainus keha, ka kõige piinlikum ja haigem ja hävinum, võib olla võrratu ning liigutav, sada keha koos päikese käes pole seda kunagi. Panen paar pluusinööpi kinni.
Läheme tuppa, lihtne ja puhas valgete seintega tuba, kahe tagasihoidliku eraldi voodiga, mille täpiline voodikate on tehtud samast sinisest kangast millest kardinadki, ning kahe väikese kirjutuslaua kohale on riputatud purjelaevaga maal. Hakkan naerma.
„Kaks eraldi voodit. Näed nüüd? Vastuvõtutöötaja kättemaks allkorrusel pakutud vaatemängu eest.“
„Kurat küll.“
Aga see on vaatega tuba ning rõdul seistes kuuluvad meri ja silmapiir meile. Päevitajate sipelgateks muundunud kehad on taastanud oma väärikuse. Santi, läbini arhitekt, kes ei suuda jätta ühtegi ruumi nii, nagu see oli, kui seda on vähegi võimalik parandada, toob ühe madratsitest välja rõdule, asetab mu sinna peale pikali ja hakkab mind lahti riietama. On nii palju valgust, et ma peaaegu ei näegi teda. Sulgen silmad ja pea hakkab ringi käima. Teen silmad lahti ja püüan keskenduda suudlustele, mis tõusevad aeglaselt mööda mu jalgu ülespoole, ent mul käib pea ringi ja ainus, mida soovin, on see, et ta tooks mulle klaasi vett.
„Sa oled näost väga valge. Tunned sa ennast hästi?“ küsib ta.
Joon kaks lonksu ja hakkan oksendama. Proovin tõusta, kuid ma ei suuda püsti seista, ta tuleb koos minuga vannituppa, oksendan nii kaua, kuni mul pole midagi tahket enam sees, seejärel tuleb tükk aega vaid vedelat, ja kui olen juba kogu alkoholi välja öökinud, tahab mu keha veel midagi välja saada. Mu keha, järjekordne kaotatud paradiis. Lõpuks annab iiveldus järele. Näen meid peeglist, mu alasti keha kui hall klaasjas silmadega viirastus ja minu selja taga riides Santi, punaste pükstega rattur-suusataja, kes võib piiritult ning enesevalitsust kaotamata juua ja narkotsi panna, mis sest et pärast on tal erinevaid erguteid vaja ja ta ei suuda kanepit suitsetamata või unerohutabletita magama jääda. Kui ma ei tunneks ennast nii halvasti, siis paistaksin endale seksikana. Olen oma ebasümmeetrilise, pehme, kondise, ebatäiusliku, ebaproportsionaalse keha järele hull, ma hellitan teda, käperdan, annan talle kõik, mida ta palub, järgnen talle igale poole, allun talle alandlikult, ma ei räägi talle kunagi vastu. Ta on pühamu vastand. Olen proovinud, proovin, suurema eduta, et mu pea oleks pühakoda, kuid keha peaks alati olema lõbustuspark.
„Kas hakkas parem?“ küsib Santi.
Ta on ühe rätiku teinud niiskeks ja nüüd tupsutab sellega mu otsaesist ja kaela. Ta ulatab mulle mu riided.
„Enam-vähem.“
„Mul läks meelest ära, kui halvasti sa söömata alkoholi talud. Ma tahtsin nii väga sind näha.“
„Ära muretse, see on minu süü. Džinn toonikuga polnud sugugi halb mõte. Kui ma täna õhtul ära ei sure, siis homme on mul juba hea olla.“
Santi tõstab oma jalgratta mu autosse ja saadab mu koju. Teen autoakna lahti ja sulgen silmad. Ma olen surmväsinud, tahan ainult magada. Kui minu koduukseni jõuame, jätab ta suudlusega huultele minuga kiirustades hüvasti.
„Siin piirkonnas on palju koole, mõni tuttav võib mind näha,“ vabandab ta ringi vaadates. Ja enne kui ta rattaga vongeldes ära läheb, lisab: „Ma sõidan oma perega mõneks päevaks Cadaquési, ühed sõbrad kutsusid. Loodetavasti saan mingil hetkel ära käia, et me näeksime.“
Panen ukse kinni ja jooksen trepist kiiruga üles. Mul on tunne, et hakkan jälle oksendama. Torman vannituppa.
5
Mu esik on kaste täis. Koduabilise abiga sättisime need vasakule nurka: kuus rida, mis küündivad peaaegu laeni koos minu kahe aasta tagusest viimasest kolimisest pärit kastidega, mida ma pole veel lahtigi teinud. Kui me siia elama tulime, hakkasime kaste tühjaks tegema ja kui enam ei mahtunud mitte kuhugi ühtegi nõela ega raamatut ega mänguasja, jätsime asja pooleli. Need jäävad allkorrusele ootele, kuni saame endale suurema korteri. Ma ei mäleta enam, mis nende sees on, ilmselt raamatud. Kui olen midagi otsinud, pole see eales lagedale tulnud, aga kindlasti ilmuvad ühel päeval, kui kastid lahti teen, kahe- või kahekümne aasta pärast, paljud aarded välja.
Sinu kastid on täis raamatuid ja nõusid, teeserviise ja laudlinu. Mul on väga raske olnud su asjadest vabaneda, eriti neist, mida teadsin, et sa armastasid. Mõni päev mõtlesin, et viskan kõik minema, ja viie minuti pärast hakkasin kahetsema ning otsustasin hoida alles viimsegi kola. Kolm tundi hiljem mõtlesin uuesti, et kingin kõik ära. Ilmselt olin otsustamas, kui kaugel täpselt tahan sinust elada. See on keeruline tasakaal, elusate inimestega on vahemaad hoida kergem. Kastimüüri kõrval on pikk riidepuu, mida kasutame tavaliselt pidude ajal külaliste asjade riputamiseks, koos sinu roostepunaste triipudega sinakashalli villase jakiga. See on ainuke riideese, mille alles jätsin. Ma ei jätnud seda endale sellepärast, et see on hea riideese, vaid sellepärast, et nägin sind sellega tuhandeid kordi ja kuna me ostsime selle koos su lemmikpoest. Ma pole veel julenud seda keemilisse puhastusse viia. Arvatavasti lõhnab see sinu järele, ka seda pole ma söandanud järele proovida, see pisut hirmutab mind, see on nagu tolmune ja koerakarvu
