olid ainult meie risu-räsu, su valugrimass, vaikus, väsimus ja mind tervitav uutmoodi üksindus, põhjatu – nagu põrandad, mis ükshaaval mu jalge all avanevad kohe, kui neid riivan. Kui su hing või midagi sellist ellu jäi, pani ta sellest masendavast toast kohe putku, ma ei heida seda sulle ette, minu hing oleks kindlasti samamoodi teinud.„Mis jälk jakk sul allkorrusel ripub?“ küsib Sofia sisse astudes.
Tal on seljas oma ema vana valge punaste äärtega linane hipikleit, mille ta juba ammu endale sai ning õmbleja juures uueks ja elegantseks lasi teha. Sofia riietub meie ajal harvanähtava täpsuse ja detailitundlikkusega – mulle tundub, et vaid mõned vanemad härrasmehed riietuvad veel niimoodi –, millel ei ole midagi ühist minu vanadest teksastest ja meestesärgist koosneva vormirõivastusega. Juba enne temaga rääkima hakkamist, ühel pärastlõunal meie laste kooli ukse ees, märkasin seda isemoodi ja veatult riietuvat pöörast naist, kes ühel päeval ilmus hiiglasliku kübaraga, et end vihma eest kaitsta, ja järgmisel päeval fuksiaroosade villaste lühikeste pükstega mustade retuuside peal. See oli sõprus esimesest silmapilgust, täpselt selline, mis leiab aset teismeliste tüdrukute vahel, mil avastad kellegi, kellele mitte ainult ei meeldi samad asjad ja kes jagab su foobiaid, su kiindumust valgesse veini ning su maaniat mitte midagi tõsiselt võtta, vaid tal on sama viis – mis on nii kirgliku ja usaldava iseloomu kui ka turvalise lapsepõlve tagajärg – ennast maailmale ja teistele anda – täielikult.
„See on mu ema jakk,“ ütlen. „Ma ei ole seda veel keemilisse puhastusse viinud, sest ausalt öeldes ma ei tea, mida sellega peale hakata. See on tema rõivaesemetest ainuke, mille endale jätsin.“
Räägin talle, et viimane kord, kui nägin Elenitat, selle minu hoidja Marisa tütart, kes oli erakordne naine, mu teine ema, ja kes oli paar aastat varem infarkti surnud, võttis tema, Elenita, vähist juba väga haigena, mu vastu oma ema lillelises kitlis. Tundsin selle kohe ära ja mulle näis loogiline, et ta oli selle selga pannud, ja samamoodi näis see mulle pahaendeline ja kohutav – surma embus. Ja mulle meenus üks mu kooliõde, blond ja vibalik, kes näitas mulle palju aastaid varem kehalise kasvatuse tunnis, enne staadionile jooksma minekut kollaseid põlvikuid, mis olid ta äsja vähki surnud isa omad. Mina olin surmast puutumata ning see tundus mulle nii kurb ja romantiline (teismeeas oli kahjutunne sama muutlik ja särav nagu kõik teised tunded, vähemalt minu puhul). Aasta hiljem, kui sain seitsmeteistkümneseks, suri minu isa vähki. Ja sellest ajast saati moodustavad surnud üksteise järel ahela, viimane lüli selles õudustäratavas kees, raske nagu pomm, olen ilmselt mina.
„Ma arvan, et sa peaksid selle keemilisse puhastusse viima ja kapi kõige kõrgemale riiulile ära panema,“ ütleb Elisa. „Mingi aja pärast otsustad, mida sa sellega teha tahad, kiiret ju pole.“
Ka Elisa on sööma tulnud, pea kunagi ei saa me kolmekesi kokku, kolmekad ei tööta isegi sõpruses.
„Ma hakkan kohe kokteile valmistama, see tõstab su tuju,“ lisab Sofia.
Sofia on kokteilisegamise ekspert ja käib sageli linna peal stiilse beeži presentkotiga, mis on täis nende valmistamiseks vajalikke vahendeid. Elisa tõi sušit. Võtan külmkapist kuivanud juustujäägid ja me istume lauda. Tõstame klaasid elu, meie ja suve terviseks. Viimasel ajal paistavad kõik tahtvat minuga klaase kokku lüüa, tervitades tulevikku, mis pole üldsegi kindel, et tuleb.
„No nii, tüdrukud,“ ütlen. „Olen otsustanud mõneks päevaks Cadaquési sõita. Seks, narkots ja rock’n’roll. Kes kaasa tuleb?“
Elisa vaatab mind murelikult ja Sofia plaksutab õhinal käsi.„Just, just! Lähme Cadaquési!“ hõiskab Sofia, samal ajal kui Elisa alustab erudeeritud jutlusega narkootikumide mõjust, Freudist, leinast, emakujust ning mind varitsevatest suurtest ohtudest. Üks neist tegeleb maailma nautimisega ning teine selle kannatuste ja analüüsimisega.
„Kas sa oled märganud, et sellest ajast saati, kui ta kuubalasega semmib, käib ta riides nagu kuubalanna?“ sosistab mulle Sofia.
„See on tõsi…“
Elisal on seljas valge satsiga väga lühikene seelik, jalas kontsaga rihmikud ning peal punasetäpiline särk. Pikad tumedad laines juuksed langevad vabalt ja varbaküüned on värvitud punaseks. Ta näib õnnelik ja elav nagu viieaastane plikatirts. Õnnelikuna paistame kõik nooremad, ent Elisa võib kahe minutiga jõuda viiest aastast viie tuhande aastani, pea kunagi pole ta seal kusagil keskel, temast saab targa orava näoga vanadaam, mõtlen samal ajal, kui tema uudistediktori tõsidusega edasi räägib.
„Selle tagumikuga, mis tal on, oli vaid aja küsimus, et ta kuubalasega käima hakkab,“ lisab Sofia vaiksel häälel.
Probleem on selles, mõtlen endamisi, et selle imeilusa Kuuba tagumiku all, või õigemini peal, istub Prantsuse eksistentsialistliku filosoofi briljantne ja ülianalüüsiv aju, mis ei puhka kunagi, muutes ta elu pisut keeruliseks. Vaeseke püüab Kuuba tagumiku ja Prantsuse filosoofi pea vahel alati tasakaalu hoida.
„Sa võiksid tulla koos kuubalasega,“ pakun, kui ta lõpetab.
„Ta nimi on Damián. Ma olen seda sulle tuhat korda öelnud,“ ütleb tema.
„Jah, õigus! Damián, Damián, Damián. See läheb mul iga kord meelest ära. Anna andeks. Aga, lõppude lõpuks on ta kuubalane, eks? Ja ta on ainuke, keda ma tunnen.“
Elisa vaatab mind tõsiselt, sõnagi lausumata. Mu suhted sõbrannadega, alati kirglikud ja üsna pingelised, taltusid mu ema pika haiguse jooksul. Huvitav, kaua läheb aega, et nad tagasi tavaliseks muutuvad.
„Oh, jah! Tulge, tulge!“ hõiskab Sofia. „Muide, kuidas sul Damiániga läheb? Oled sa rahul?“
„Jah. Aga ta on seksuaalselt väga paljunõudev. Ausalt öeldes olen ma surmväsinud,“ vastab Elisa.
Elisa on võimeline muutma ükskõik millise teema, sealhulgas seksi oma uue peikaga millekski mõistuslikuks ja intellektuaalseks. Sofia seevastu muudab kõik, mis ta ümber toimub, millekski pealiskaudseks ja lõbusaks. Igaühel meist on oma põhiteema, läbiv niit, refrään, äratuntav lõhn, mis kõike ümbritseb – alati saatev muutumatu taustamuusika, millel on hääl küll mõnikord maha keeratud, ent ta on visa ja vältimatu.
„Ja kes veel tulevad?“ küsib Sofia.
„Las ma mõtlen. Ah jaa! Mu kaks eksabikaasat.“
„Mida?“ hüüavad nad mõlemad korraga.
„Sa lähed koos oma kahe eksabikaasaga Cadaquési? Sa teed nalja, eks ole? Sulle tundub see normaalne?“ küsib Elisa.
„Ma ei tea, kas see on normaalne. Kuid ise te mulle päevad läbi räägite, et ma ei tohi olla üksi, et pean olema ümbritsetud inimestest, kes mind armastavad. Ja ma arvan, et Óscar ja Guillem armastavad mind.“
„Mulle see mõte meeldib,“ hüüatab Sofia. „Normaalsus on vastik. Tõstame klaasid ebanormaalsete terviseks!“
„Ebanormaalsete terviseks!“ hüüan ja me kallistame.
Nii kui Sofia natuke rohkem joob, hakkab ta juhtumisi talle kõige lähemal olevat inimest musitama ja tõotama talle igavest armastust.
„Ja Santi tuleb ka. Koos oma perekonnaga,“ lisan.
Seekord vaatab isegi Sofia mind kahtlevalt.
„Kindlasti on väga lõbus. Küll te näete.“
Mõlemad vaatavad mind, silmad suured kui praetaldrikud. Ma purskan naerma.
6
