hakkame, kes annab Ursulale juhtnööre, kes valib välja riided, mis poisid kaasa võtavad, kes juhib autot. Mõtlen tahavaatepeeglist naervaid ja kisklevaid lapsi jälgides, et mis tahes hetkel rebitakse mul mask eest ja mind saadetakse koos nendega tagaistmele. Olen libatäiskasvanu, kõik mu katsed mänguväljakult ära saada nurjuvad kolinal, tunnen ennast täpselt samamoodi nagu kuueaastasena, näen sedasama: hüppav koer, kelle pea ilmub ühe esimese korruse akna taga nähtavale ja siis kaob, vanaisa võtmas lapselapsel käest kinni, sisselülitatud radariga ilusad mehed, mu päikesekiire kinni püüdnud kõlisevate käevõrude peegeldus, üksikud vanainimesed, kirglikult suudlevad paarid, kerjused, enesetapukalduvustega ja sõjakad vanad naised, kes ületavad teosammul teed, puud. Me kõik näeme erinevaid asju, me kõik näeme alati sedasama, ja see, mida näeme, defineerib meid täielikult. Ja me armastame vaistlikult neid, kes näevad sedasama mis meie, ja me tunneme nad kohe ära. Pane mees tänava keskele ja küsi temalt: „Mida sa näed?“ Ja tema vastuses on kõik olemas, nagu muinasjutus. Mida me mõtleme, pole nii oluline, mida me näeme, on see, mis loeb. Annaksin kõhklemata ära oma mannetu papist täiskasvanukrooni – mida nii ebaelegantselt kannan ja mis kogu aeg põrandale kukub ning mööda tänavat veeredes ära põgeneb –, et istuda uuesti oma ema auto tagaistmel, oma venna Bruno, lapsehoidja Marisa, tema tütre Elenita, kes tuli alati koos meiega puhkusele, meie taksikoerte Safo ja Corina ning Marisa hiiglasliku puudli Lali – kirpe täis kohmaka ja hullumeelse koera, kes vihkas Cadaquési ja meie peeneid taksikoeri – vahele surutuna.
„Poisid, mis te arvate, kui ostame Cadaquési garaaži jaoks pinksilaua?“
Kõik noogutavad innukalt.
„Kuid koerte ja pingpongilaudadega tuleb ettevaatlikult ringi käia, eks?“
„Miks? Miks?“ küsivad korraga Nico ja Daniel. Edgar nagu korralik teismeline mängib oma moblaga ja ei ütle midagi, kuid ma näen, et ta on valvel, ta on alati valvel.
Räägin neile, kuidas Lalile, Marisa psühhopaadist koerakesele, tuli Cadaquésis olles järsku peale hullushoog ja ta tormas trepist alla nagu nool, samal ajal kui Elenita, Marisa ja mina karjudes ning koera kinni püüda proovides teda taga ajasime. Just siis, kui ma jõudsin juba garaažini, viskus koer läbi trepiaugu, mis oli umbes nelja meetri kõrgusel, ja maandus pingpongilauale, kus mu vend ja tema sõbrad rahumeeli mängisid. Vaesed poisid ehmatasid end poolsurnuks, nähes, kuidas hiiglaslik must koer laua peale prantsatas, ja nad põgenesid kohkunult Bruno raevu eest, kellele jäi suve edenedes aina vähem sõpru, kellega pinksi toksida, ning kes oli pealegi veendunud, et just mina olin tema kiusamiseks Lalile laua peale hüppamise selgeks õpetanud.
„Kindlasti see nii oligi,“ ütleb Edgar mind silmanurgast vaadates. „Juba memm ütles sulle: „Sa oled paha, Blanca, paha oled.““
„Memm ei öelnud iial midagi sellist,“ valetan.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
