et ei peaks teda jooma julgustama? See riisling oli nii aromaatne, nii õigesti jahutatud, et ta oleks tahtnud juua ära kogu veini, mida Alsace’is valmistatakse, ja nii ta mehele ka ütles.
„Jäta mulle ka natukene,” naeris krahv. „Härra Javieri terviseks, tema suurepärase vaistu terviseks.” Kui klaasid olid kokku kõlanud, lõi mees lahti nahkkaantega menüü. „Kas ma tohin sulle ise valida? Kui see sulle ei meeldi, siis ütle palun. Aga ma tunnen peakokka ja oskan leida midagi sellist, mis sulle väga maitseb. Kas on midagi, mis sulle kohe üldse ei meeldi?”
„Ei – noh, ma ei söö keedetud hokisaapaid, sest koolis maitsesid need nagu sibulaga seamaks. Ma ei söö ka kaalikat, kui ma just ei pea. Oh, ja erekollast vanillikastet. Kõike muud ma armastan, olen ablas sööja.”
Mees naeris ehedalt, sest see tegi talle tõesti nalja. „Milline täius! Ablas tüdruk, kelle pihast võib ühe käega ümbert kinni võtta. Hüva siis, Arnaud teeb Pariisi parimat Coquilles St-Jacques’i, sellest siis alustamegi. Kuidas vanaema elab? Loodetavasti ei näe enam Herr Hitlerist õudusunenägusid?”
Seekord ahmis Alix kuuldavalt õhku. Kuidas võis krahv Mémé hirmudest teada? Tema vanaema mõistus oli jälle terav kui nuga, aga sellest hirmutavast episoodist polnud ta küll kellelegi rääkinud.
Alix teadis, et mees, kes arutles nüüd peakelneriga pardirinna eeliste üle lambaribi ees, on ainus püsivalt figureeriv meesolend tema elus. Mees oli teda koolitanud. Tema hool ja tähelepanu olid Alixi eneseusu nurgakiviks. Külaskäik, mille mees talle viimase koolisemestri ajal tegi, oli olnud kogu Alixi elatud elu kõige viljastavam hetk – igatahes tähtsam kui kohtumine Bonnet’ ja Javieriga. Krahv oli tulnud vaatama kontserti, millele tema oli kostüümid disaininud. Kui ta lõpus kummardas, oli mehe naeratus talle öelnud, et ta väärib tunnustust. Edu. See naeratus oli muutnud aastatepikkuse alanduse tähtsusetuks.
Aga kas mees hoidis temal ja vanaemal silma peal ka siin, Pariisis? Palkas spioone? Ta hurjutas end mõttes, et ta poleks nii naeruväärne. Miks peaks krahv seda tegema? Kui ta hoiab Mémél silma peal, siis tuleb see tema südamlikkusest.
Naise poole pöördudes oli krahvil selge, et on midagi valesti öelnud. „Alix?”
„Te küsisite mu vanaema kohta … mainisite Hitlerit.”
Mees ohhetas. „Nimi, mis neil päevil liigagi varmalt suust valla pääseb, olen täiesti nõus, et neist asjust ei peaks nii kergemeelselt rääkima. Ma tahan teada vaid seda, kas proua Lutzmani tervisega on kõik korras.”
„Ta on terve, tänan küsimast.”
Ja oligi kõik. Esimese käigu ajal rääkisid nad moest ja krahv jutustas talle, mida ta Javierist teadis. Nagu välja tuli, oli seda palju, ning võib-olla polnud ta seda infot saanud mitte üksnes oma naiselt, vaid ka teistelt naistuttavatelt.
„Javier alustas oma karjääri Worthi moemajas, aga ta oli liialt radikaalne. Seejärel läks ta Paul Poiret’sse – seal aga tekkis tal iseloomude pinnal konflikt. Kui ta sealt lahkus, oli tunne, et ta võibki silmist kaduda. Aga ta tõestas oma visadust. Hispaanlase ja juudina pidi ta võitlema, et saaks Syndicat’ga liituda.”
„Kas ta meeldib teile, härra?”
„Ta muudab naiste välimuse vaimustavaks ja ta on üks maailma parimaid rätsepaid.”
Alix meenutas disainerit, kuidas sel oli olnud mõõdulint üle õla heidetud, ja naeratas: „maailma parim rätsep” oli kiitnud tema oskusi. Kui nad lambapraadi ootasid, küsis Alix: „Härra, miks te olete kogu elu minu vastu nii lahke olnud?”
Krahv vastas kergelt: „Sa ju tead seda lugu, kuidas me sinu isaga koos võitlesime. Ühel päeval läks ta vaenlase tule alla, et mind kindlast surmast päästa. Selliseid asju ei unustata. Kui ta suri ja temast jäi järele orvust laps, pakkusingi ma abi. Ma maksin koolihariduse eest, mis minu arvates võiks sulle elus võimalusi luua. Sinu vanaema võttis selle vastu väga vastumeelselt – aga ta uskus, et sinu vanemad oleksid seda tahtnud.”
Alix noogutas, tõstes klaasi, mis oli lausa võluväel uuesti täitunud. „Minu ema oleks mulle just sedasorti kooli valinud, selles olen ma kindel. Räägiti, et Mathilda oli alati lennus. Ta ei püsinud raamatute taga ega lasknud end kamandada. Ent vanemad ju tahavad, et lapsed nende vigu ei kordaks. Kas te teate, et sel hetkel, kui sõda kuulutati, pani ta end otsekohe õena kirja? Tüütas ametnikke nii kaua, kuni ta vastu võeti.”
Krahv naeratas, aga ei öelnud midagi.
„Ema kohtas mu isa, kui söötis ühes Londoni pargis parte … ma ei tea, millises. Ta oli õe vormiriietuses. Isa oli samuti vormis, sest ta ootas lahingusse minekut. Nad armusid teineteisesse esimesest silmapilgust.” Erinevalt Mathildast, kes oli Alixi kujutluste vili, elas John Gower tema tõelistes mälestustes. Lapse mälupildis hiiglaslikult pikk isa oli lõhnanud masinaõli järele, sest pärast sõda oli ta töötanud raudteel. Alix mäletas, kuidas isa oli töölt koju tulnud: krae mustaks tõmbunud, nägu väsimusest auku langenud, aga tütre jaoks alati väike kingitus taskus.
Alix oskaks veel praegugi laulda palvelaulu „Mind juhi maisel rännakul, oh, Kristus, Lunastaja”, mida isa oli õpetanud Alixile, kes mäletas nii selgesti, kuidas isa ise seda köögikraani ees laulis. Ei, ta ei laulnud. Ta turtsus kraanist jooksva veesahina saatel köhahoogude vahele, nagu rong Clapham Junctioni jaamast väljudes. Selle peale koputas isa rinnale ja lausus: „Suled on kopsus.”
Mida veel …? Ta mäletas isa kella kraanikapil seebialuse peal ja tema trakse külgedelt alla rippumas, kui ta end pesi. Ta mäletas oma elevust, kui isa ta õhku viskas ja üleval kõrgel lambivarju juures hüpitas. Ükskord oli isa kogemata ta peaga vastu uksepiita kiigutanud. Ta kuulis nüüdki iseenda valukarjeid, isa ahastavat lohutamist ja Mémé etteheiteid. Süütunne pitsitas teda selle mälestuse peale. John Gower oli tulnud sõjast tagasi tervena, aga oli surnud sõjaväehaiglas saadud kopsuhaigusesse 1921. aastal, kui Alix oli viiene.
Isa varajane surm oli röövinud neilt tuhanded omavahelised vestlused. Isa polnud endast midagi järel jätnud – ei kirju, ei päevikuid, üksnes mõned ähmased fotod. Mémé ütles, et ta oli londonlane, kelle juured ulatusid igale poole, võib-olla Iirimaale või siis Walesi, aga vanaema toon polnud väimehest rääkides kunagi soe. Ja ta isa polnud juut, seda kohe kindlasti mitte. Tema ja Mathilda olid abiellunud 1915. aasta talvel metodistide kabelis South Norwoodis … või oli see Streathamis? Kus see ka polnud, see oli üks sünge koht. Ja oligi kogu lugu.
Krahv võiks talle rääkida isa sõjaväeteenistusest, Alix teadis seda, aga ta ei teadnud, kuidas teda paluda. Mehed, kes olid pidanud taluma kaevikute õudusi, ei tahtnud sellest kuidagi rääkida. Noh, välja arvatud Bonnet. Tema rääkis isegi sellistest asjadest, mida ei tahtnud kuuldagi. Sellepärast küsiski Alix hoopis teistsuguse küsimuse.
„Kas te kunagi mu emaga ka kohtusite, härra?”
„Danielle’i tütrega …” Alix tajus kõhklust krahvi hääles. „Ma saatsin talle pulmadeks õnnitluskaardi, aga ise ma ei saanud tseremooniale minna. Varsti pärast seda oligi juba liiga hilja. Milline kurb teema, Alix. Lõpeta oma vein. Me joome lamba juurde Pinot Gris’d.”
„Aga kas te kunagi minu vanaisaga kohtusite? Andke andeks, mul on elu jooksul nii palju küsimusi tekkinud, sest Mémé ei mäleta ju midagi. Ega teil midagi selle vastu ei ole?”
„See on loomulik, et sa tahad sa oma perekonna kohta teada saada. Millise vanaisaga – John Goweri isaga?”
„Minu Alsace’i vanaisaga. Alfred Lutzmaniga. Ma tean, et teie, tema ja Mémé elasite samas linnas ning
