ei olnud sellele vastust ja nad jätsid jumalaga. Ta vaatas, kuidas Danielle Lutzman vaevaliselt üle väljaku liikus, olles lükanud tagasi mehe pakkumise ta koju saata põhjusel, et nad ei tohi end koos näidata, sest „siis hakkavad inimesed kuulujutte levitama ning see viib abikaasaproua endast välja”.
Naine oli tark ja tema loll. Aga ta oli ka isa, uhke ja armastav isa. Ta oli abikaasa, hooldaja ja – võib-olla hilinenult – aumees. Nii et ta peab selle raha leidma. Tal ei olnud muud võimalust.
Lihavõtted, 27. märts
Tema tütar Ninette kinnitas kaljukindlalt, et oskab alati öelda, kui helistajaks on Christine’i kihlatu. „Telefonihelingi on tundeküllane, kui Philippe helistab. Sellest õhkub sõnulseletamatut poeesiat.”
„Ära narrita oma õde,” noomis Jean-Yves. „Telefonid, nagu kogu ülejäänud inimloodud tehnoloogia, ei oma raudselt mingit kujutlusvõimet.”
„Ei, ei, Papa. Nad peegeldavad meie tundeid.”
„Siis luba oma õele isiklikke tundeid ja ära unusta, et armastav telefon heliseb ühel päeval ka sulle.”
Kui kolm päeva pärast Danielle’iga St-Sulpice’is kohtumist tema telefon helises, tunnetas ta iseenda peal Ninette’i teooria paikapidavust. Ta teadis juba enne toru võtmist, millist häält ta sealt kuuleb.
„Kus te eile olite? Polnudki nii suur reede, mis? Te ei jätnud raha ja rikkusite meie püha tehingu. Te sunnite mind …” ninaga nohistamine muutus kuuldavamaks – „Annan teile veel viimase võimaluse. Ma tean, kus need, kellest hoolite, oma päevi veedavad. Ma tean, kus need noored daamid jalutavad, kus nad poode külastavad ja lõunat söövad. Ärge oodake, kuni nuga mu käes väljakannatamatult sügelema hakkab.”
„Ma püüdsin maksta, ma vannun. Kuulake palun …” Koputus kabineti uksele pani Jean-Yves’i räigelt vanduma. Ta hüüdis: „Minge minema,” aga uks avanes ja tõi nähtavale sekretäri, kel oli käes pärgamendivutlar. Jean-Yves pistis käe telefonitoruga kirjutuslaua taha. „Mitte praegu, Ferryman.”
„Need on Brioude’i hertsogi advokaadilt, härra. Siia on teie allkirja vaja.”
„Ma ütlesin, et hiljem. Ma olen hõivatud.”
Ferryman tegi lipitseva poolkummarduse, ent ei liikunud paigast. „Lubage mul soovitada need allkirjastada, härra, et ma saaksin need ära viia …”
„Kurat võtaks, kaduge siit!”
Kogu see sõnavahetus võttis võib-olla veerand minutit, aga kannatamatule helistajale oli see aeg liiga pikk: liin oli tumm. Jean-Yves pani toru hargile ja lootis, hüppevalmis nagu kass, et mees helistab uuesti. Kui ta sellest poosist ära väsis, tõusis ta püsti ja hakkas kõndima, telefoni hetkekski silmist laskmata. See instrument seal laua peal oli tema üle saatanliku võimu omandanud; ta tõotas enam mitte kunagi Ninette’i fantaasiate üle naerda.
Kui Ninette pea ukse vahelt sisse pistis, küsides, kas ta võib sõpradega Bois de Boulogne’i ratsutama minna, nähvas ta: „Ei või!”
Tüdruk vidutas silmi. „Ma küsisin vaid viisakusest, Papa. Sa ei keela ju kunagi.”
„Kes veel lähevad? Kas selles seltskonnas noormehi ka on?”
„Nojah, loomulikult on.” Ta nimetas mõned nimed. Kõik headest perekondadest noormehed, üks neist koguni Saumuri ratsaväekoolist puhkusel. Poleks saanud tütrele paremat saatjaskonda soovidagi. Isegi higistav ja paanikas Jean-Yves teadis, et ei tohi tüdrukuid koduaresti panna. Seetõttu ütleski ta Ninette’ile, et too võib küll minna, aga ei tohi mitte mingil tingimusel oma sõpradest kaugele minna. Ja teda peab sõidutama autojuht. Lisaks sellele peab ka Ferryman teda saatma ja hobusetallide juures ootama.
„Ferryman?” Ninette’i nägu venis pikaks. „Ei, isa. Ta kummardab nagu kelner … võidakse arvata, et ta on mu kavaler. Ükskõik kes, ainult mitte Ferryman.”
Jean-Yves andis ka selles asjas alla, sest tüdrukul oli kogu loost midagi teadmatagi õigus: elu peab jätkuma normaalselt, kuigi ta ise ei suutnud mõelda muust kui vaid väljapressijast, kellel nuga juba käes sügeles.
Ta arvutas parajasti kokku oma Alsace’i panga aktsiate väärtust, saades iga kord erineva summa, kui uksele koputati. Eeldades, et tegu on Ferrymaniga ja valmistudes vabandama oma ennistise turtsakuse pärast, oli ta üllatunud, kui leidis sealt hoopis oma vanema tütre Christine’i. Pulma kaasavara kogumine neelas praegu kogu tütre vaba aja ja tavaliselt võis teda leida elutoas de Charembourgi ja Brioude’i nimetähti salvrätikutele tikkimas.
Tütar oli riietunud kodus lõunatamiseks ja Jean-Yves’i esmamulje järgi ei sobinud see vaseroheline diagonaallõikeline kleiti talle üldse. Christine oli pikk, aga mitte peenike, ja printsesslõige oleks temas seljas paremini istunud. Ta suudles tütart ja tõmbas ninaga õhku. „Schiaparelli Shocking? Ega Philippe’ilt ei ole juhtumisi lihavõttekingitus saabunud?”
Tüdruk hakkas naeru kihistama. „Mehe kohta on sul hea nina.”
„Mehe kohta? Parimad parfüümivalmistajad ongi mehed. Võtame näiteks Ernest Beaux’, kes on Chanel nr 5 looja. Või näiteks André Fraysse’i, kes viskas lilled potti, et sünniks sinu ema meelislõhn Arpège. Parimad moeloojad on samuti mehed, ning ilma kõhklusteta on nad ka parimad kokad.”
Christine’i kulm tõmbus kipra ja isa oletas, et tema naiselik uhkus on riivatud, aga tütar lausus vaid: „Philippe õhtustab täna koos meiega.”
„Tore. Mulle meeldib sinu kihlatu. Tema puhul saan ma tunda rõõmu targast pojast, ilma et peaksin ise tema koolituskulusid kandma.”
Christine’i pahakspanu süvenes. Ta sai harva isa naljadest aru. „Philippe lubas mulle helistada, et teada saada, mis lilli Maman’le tuua. Sa ju tead, et emale meeldib, kui mehed toovad talle lilli, mis tema õhtukleiti täiendavad?”
„Ma olen sellest tema veetlevast nõrkusest teadlik. Kas Philippe pole siis veel helistanud?”
„Oh, on küll, aga ma ütlesin talle, et gardeeniad, sest valge on alati kindla peale minek. Aga siis meenus mulle, et Maman ju vihkab seda lõhna.”
„Helista siis talle ja palu roose tuua.”
„Tema teenija ütleb, et ta on välja läinud ega lähe enam terve päev koju. Mida ma pean tegema?”
„Kuidas oleks, kui lõpetaksid tühja-tähja peale energia kulutamise?” Sedamaid siunas ta oma teravat keelt. Christine oli armunud, igasugused tobedused olid olulised. Erinevalt Ninette’ist ei olnud temal kelmikuseks või nipsakuseks enesekindlust. Südamekujulise näo ja peaaegu olematute kulmudega Christine meenutas tugevasti Jean-Yves’i ema. Samamoodi nagu kadunud Marie Christine de Charembourg, väljendas ka tema pojatütar oma armastust sellise ustavusega, mida oli kerge kuritarvitada. Seetõttu jätkaski isa leebelt: „Me saame seda olukorda parandada, kui läheme ostame valgeid roose. Ferryman võib nendega hallis Philippe’i selja taha hiilida, kui ta saabub … ja tehakse südikas vahetus, ilma et ema midagi kahtlustaks. Voilá.”
Lõpuks hakkas tütar naerma. „Sa oled imeline. Kas me läheme välja lõunatama?” Selle asemel et lasta isal vastata, pöördus ta taas järjekindlalt tagasi selle väikese pisiasja juurde: „Ma pakkusin valgeid lilli ainult sellepärast, et mul pole aimugi, mida Maman täna õhtul kannab. Ta on Javieri moemajas homse õhtusöögi kleidi viimasel proovil.”
