Tuttavat allkirja nähes lõtvus ta kergendusest. „See on FTMi esimehelt. Mind kutsutakse koosolekule,” ütles ta.
Kui Christine teda mõistmatult vahtis, lisas ta kuivalt: „FTM … Fabrication Textile Mulhouse – inimesed, kes mulle palka maksvad?” Ta luges kirja uuesti. „Noh, nüüd on siis Šveitsi rahajõmm linnas ja tunneb firmaga tehingu tegemise vastu huvi. Paistab, et täna kohtumegi.”
„Ärikohtumine lihavõtte laupäeval?” Christine ei suutnud oma halvakspanu varjata. Veel üks ühine joon Jean-Yves’i äsjasurnud emaga oli tütre religioosne pühendumus. „Kes see rahajõmm siis on?”
„Ta nimi on Maurice Ralsberg. Kahtlemata üks saatanasunnik.”
„Ralsberg – oh, tema käis ka sellel heategevusüritusel, kuhu Maman mu kaasa võttis,” poetas Christine naeratuse. „Ta oli päris ilus, kui prillid eest ära võttis. Väga galantne ema ja minuga. Kutsus ema kogu aeg krahvinnaks, mis talle ju väga meeldib.”
„Ohhoo. Tõusik. Kas tõstan oma aktsiate hinna kahekordseks? Tead mis,” jätkas ta, „me läheme küll lõunatama. Tule kõigepealt minuga Rue du Sentier’sse. Sa võid samuti juhatuse koosolekul istuda. See oleks hariv.”
„Mina ja ärikohtumisel?”
„Miks mitte? Sa võid rahajõmmi ära võluda ning pärast saad mesinädalateks mõne kena riide valida, sest me oleme ju tekstiilikvartali südames …”
„Javier valmistab minu kaasavara,” ütles Christine kähku. „Maman’le ei meeldi, kui ma ilma temata kangaid ostan.”
„Kuss. Sa võid osta midagi, mida Philippe jumaldaks, ja ma lasen selle sulle valmis õmmelda. Seejärel sööme kuskil vaikses kohas lõunat.”
Saatnud ära tütre ja Ferrymani koos temaga, kontrollis Jean-Yves, et kedagi väljas koridoris ei oleks, ning võttis siis sahtlist luku tagant nahkportfelli. Ta kontrollis paelaga kokku seotud rahatähtedega patakat. Viissada tuhat franki, kõik korralikult olemas. Hämmastav, kui vähe ruumi võttis nii suur rahasumma. Ta tõstis telefonitoru ja kavatses helistada maaklerile, et anda Alsace’i pangale korraldus pooled aktsiad maha müüa. Sellest tuleks nii palju sularaha küll, et pangaarvelt sedavõrd suure summa võtmine heastada. Kui ta aga maakleri numbrit valis, meenus talle, et mees on linnast ära lihavõttefestivalil. Kogu loo iroonia seisnes selles, et ta oli püüdnud väljapressijale maksta. Ta oli läinud eelmisel päeval, nagu nõuti, seda Notre-Dame-d’Auteuil’ kioski taha panema, aga oli siis avastanud, et kioskil ei olegi mingit „tagust”. Sinna taha jäi üksnes kõnnitee, kust avanes suur ja lai vaade. Olukord oli tundunud liiga riskantse ja – see oli kummaline sõnavalik – amatöörlikuna. Ta jalutas edasi, surudes portfelli enda vastu, sest ei saanud lasta nii suurel rahal valedesse kätesse langeda.
TEINE OSA
Kaheksas peatükk
1937. aasta 31. märtsil pommitas Saksa Condori leegion Hispaanias Baskimaal Durango linna. Nad olid valinud selleks pärastlõunase aja turupäeval.
Verrian Haviland palus jumalat, et ta oleks saanud olla seal, mitte aga lebanud armetus voodis Pariisi hotellis, võideldes endiselt kestva palavikuga. Ajaleht, mille teenijanna oli talle sel hommikul koos kohviga toonud, kinnitas seda, mida ta oli Madridis olles viimastel päevadel kahtlustanud – sõjatanner liikus põhja. Fašistidel polnud õnnestunud Madridi vallutada ja nad võtsid selle asemel sihikule Hispaania tööstuskeskused. Sellele vaatamata polnud väikese Durango ründamisel mingit mõtet.
Verrian oli sellest oma 9. märtsil Madridist saadetud artiklis kirjutanud. Ta oli trükkinud teksti pärast rünnakut ja telegrafeerinud, et see jõuaks järgmise hommiku väljaandesse. Öösel oli mingil hetkel tema toimetaja – kelleks oli vend Jack – artikli kätte saanud ja lisanud sellele omapoolse loomingulise lihvi.
Kolme päeva pärast läks põrgu lahti.
Verrian sirutas välja päevitunud käsivarre, et näha, kas tema armid on kadunud. Mitte täielikult, aga need ei valutanud enam. Samuti suutis ta käe rusikasse suruda ja lugeda, mitut sõrme liigutab. Oma tapvast sigaretihimust sai ta aru, et hullem palavik on ilmselt möödas. Ta pesi end hotelli kraanikausis ja üritas leida puhast särki, ning alles siis meenus talle, et tal oli ainult üks särk, millega ta oli siia saabunud.
See mõte tõi ta tagasi aegluubis kulgevasse õudusunenäkku. Ta vajus tagasi voodile, meenutades jälle seda hetke, kui Hispaania vabariigi politseinik oli surunud ühe tema sõbra, Miguel Rojas Ibarra valitsuskabinetis seina vastu … võtnud Migueli käe ja tõstnud selle nagu sihtmärgi üles – heli, mis järgnes, oli tunginud sama sügavale Verriani kehasse nagu krohvikillud, mis seinast välja lendasid. Nad olid Migueli minema lohistanud ja politsei oli tulnud Verriani järele. Tal oli õnnestunud end hoonest välja võidelda, põgeneda otse läbi tagahoovide ja leida pelgupaik ühe kiriku maa-aluses kabelis. Üksinda niiskes ja pimedas kabelis, oli ta sündmused tükkhaaval kokku sobitanud. Ta oli saatnud oma artikli süütus veendumuses, et see jõuab News Monitori Londoni toimetusse siis, kui tema vend Jack on öövahetuses. Jack oligi seda kirjatükki järgmise hommiku väljaandes kasutanud, aga esmalt oli ta muutnud mõnd tähtsat sõna nii, et see sobiks tema enda poliitiliste veendumustega. Hispaania võimud olid sellest haisu ninna saanud 13. märtsi paiku ja reageerinud metsiku kiirusega.
Verrian oli jäänud nädalaks maa-alusesse kabelisse, ilmunud pommitatud tänavatele üksnes selleks, et haarata kohvikust mõni juhuslik pala, julgemata minna hotelli, kus politseipatrull võis teda otsida. Pika ja sinisilmsena ei saanud ta Madridi rahvahulka ka ära kaduda ning tema verepritsmetega särk ja pintsak tõmbasid tähelepanu.
Lõpuks, kartes, et ta ilma kaitseta sureb, ning olles väga mures Migueli pärast, oli ta visanud taksojuhile raha, et see ta lähimasse lennujaama viiks. Ta ei mäletanud sellest sõidust ega kontrollpunktides peatumisest suurt midagi. Ilmselt suutis ta end nendest läbi rääkida. Viimast jõuraasu kokku võttes oli ta komberdanud üle Albacete lennuvälja betoonkatte, jõudnud ühe Avro Ansoni juurde sel hetkel, kui see õhkutõusmiseks valmistus. Väljalend … Ta ei olnud end iial nii halvasti tundnud. Tema käsivarte siseküljed ja käelabad, mis olid nägu püssikuulide eest kaitsnud, olid põlenud ja vermel, ning ta ei suutnud peast välja saada üht stseeni: Miguel kägaras, valget paberit täis riiulid tema taga punased ja märjad, sest nad olid tulistanud teda kirjatarvete laoruumis. Verrian mäletas, et nad maandusid Pariisis Le Bourget’ lennuväljal ja et ta oli võtnud takso, et siia hotelli sõita. Mingil hetkel oli ta Londonisse helistanud, paludes Jackil maid ja taevaid liigutada, et Migueli aidata, sest see õudus, see kõik oli olnud Jacki süü.
Ta oli püüdnud rahulik olla. Ta oli alustanud kenasti. „See minu lugu, mille sa avaldasid …”
„Meie mees rentslis: nagu hirmunud hiired röövlindude varju nähes.” Jacki tasane naer oli selle märkuse vabastanud igasugustest edasistest selgitustest. „Kas sa tahtsid Robbie Burnsi auhinda saada või?”
Verrian neelas vihase vastuse alla. Mängudeks Jackiga polnud aega. „Ma kirjutasin pommirünnakust, millesse sattusin. Minu viimased read olid: „Kui Madridi tabab see täna, siis kas ei või see Londonit, Oxfordi või Pariisi tabada homme?” Sa lõikasid selle välja ja asendasid selle ohtra fašistliku propagandaga.”
„Asendasin või? Sul tuleb seda selgitada, vana.”
„Sa lisasid lause, mis vihjas, et Hispaania valitsus rüüstab kirikuid, et Nõukogude Venemaalt relvi osta.”
„Mida ta ka teeb,” ladus Jack soravalt välja. „Hispaania vabariiklased on üdini punased. Madridis pole ruumi ümbergi
