Nende hoogude vahel vajus laev kurvameelsesse enesehaletsusse, mis pani Brasheni soovima, et Paragon oleks tõepoolest lihtsalt üks poiss ja ta saaks selle temast välja raputada.
Brashen kahtlustas, et distsipliin ja enesekontroll olid asjad, mida laev polnudki kunagi selgeks saanud. See, selgitas ta Altheale ja Amberile, oli kõigi Paragoni hädade allikas. Puudus kord. Ja seni, kuni Paragon õpib viimaks ise endaga hakkama saama, pidi kord tulema nende poolt. Aga kuidas üht laeva korrale kutsuda? Seda küsimust olid nad kolmekesi mitu õhtut enne süsüügiatõusu teekruuside kohal istudes arutanud.
Õhtu oli lämbe. Nad istusid rannal ajupuupalkidel. Clef oli neile kõigile linnast õlut tassinud. See oli odav lurr, kuid isegi see oli nende eelarvet silmas pidades liiga kallis. Aga päev oli olnud erakordselt pikk ja palav ning Paragon eriti kiuslik. Nad olid kogunenud tema ahtri varju. Laev oli täna jälle pöördunud oma kõige lapsikuma käitumisviisi juurde, millega kaasnes solvangute hõikumine ja liivaga loopimine. Nüüd, kui ta oli rannal külili, oli liiva käepärast enam-vähem lõppematu varu. Brashen tundis torkimist, kus liiv higistesse juustesse ja kuklale kleepus. Karjumisel ja vandumisel ei olnud Paragonile mingit mõju. Lõpuks oli Brashen lihtsalt maha kükitanud ja vajalikud tööd ära teinud, vastamata laeva poolt teele saadetud liivavihmale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
