ajas laka sõjakalt turri. „Sellest tuleks lahing, aga meid on palju. Me jääme peale.”
„Me ei alusta vägivallast,” kuulutas Maulkin talle. Shreever jälgis, kuidas juht oma jõu kokku võttis. Vahel tundus talle, et kuigi Maulkini elusäde lõõmab eredalt nagu ikka, kahaneb tema füüsiline keha selle põlemise ajal. Ta soovis, et suudaks veenda juhti end säästma, aga seda lõppematut vaidlust oli targem mitte alustadagi. Nägija-prohvet sirutas end täies pikkuses välja. Üle kogu ta keha jooksis kiire võbin, mis äratas valesilmade kulla. Aegamisi tõusis lakk ta kõri ümber turri, kuni iga viimane kui lakaroots oli jäik ja mürgist tulvil. Tema suured vasksed silmad pöörlesid sihikindlalt. „Oodake mu kutset,” käskis ta.
Nad kuuletusid, kui ta lahkus ja ujus üles vägeva hõbedase kogu suunas.
See siin polnud toitja. Tema küljes polnud vana vere ja jäätmete lehka, mis märgistas mürakaid, kes neile toitu pakkusid. See olend liikus kiiremini, kuigi niipalju kui Shreever suutis aru saada, polnud tal ei uimi ega loibi. Tal oli üks loivalaadne jätke all ümara kõhu tagaosas, aga tundus, et seda ta liikumiseks ei kasutanud. Jäi mulje, nagu liugleks ta läbi Külluse vähimagi pingutuseta, ülakeha peesitamas Tühjuses. Maulkin seadis oma kiiruse tema omaga ühte. Olendil ei paistnud olevat ei lõpuseid, silmi ega lakka, kuid Maulkin tervitas teda sellegipoolest. „Maulkini parmas tervitab sind. Me oleme rännanud kaua, otsides Teda, Kes Mäletab. Kas sina oled üks neist?”
Hõbedane ei andnud kuulmisest mingit märki. Tema kiirus ei takerdunud ega muutunud. Tema lõhn ei muutunud. Tundus, nagu poleks ta maost vähimatki aimu. Mõnda aega pidas Maulkin temaga sammu ja ootas kannatlikult. Ta tervitas halli uuesti, kuid ei saanud jälle vastust. Äkitselt kogus ta tugeva sabalöögiga suurema kiiruse ja seadis end hõbedase teele ette. Siis päästis ta võbeleva lakaraputusega valla uimastava mürgipilve.
Olend siuhkas sellest läbi isegi kiirust vähendamata. Paistis, et mürk ei häiri teda. Alles siis, kui ta oli juba möödas, tajus Shreever mingit vastust − hõbedase kere nõrk värin, õhkõrn rahutusehõng. See reageering oli nii märkamatu, vaevu üldse vastus, kuid Shreever tundis siiski julgust kasvavat. Hall võib ju teeselda, et ta neid ei märka, aga ta oli neist sellegipoolest teadlik.
Maulkin tundis sedasama, sest järsku paiskas ta end olendi teele ette, nii et too pidi kas peatuma või temaga kokku põrkama. „Mina olen Maulkin Maulkini parmast! Ma nõuan sinu nime!”
Hall tabas Maulkinit. Ta rammis madu nagu oleks tegu vetikatega. Aga Maulkin ei olnud vetikas, mille saab kõrvale tõugata. „Ma nõuan su nime!” möirgas ta. Ta klammerdus kogu oma pikkuses hõbehalli külge. Parmas järgis tema eeskuju. Nad ei suutnud end hõbedase ümber mähkida, kuid nad üritasid. Nad nühkisid ja tõukasid teda. Koobaltsinine Kelaro isegi rammis olendit säärase jõuga, et lõi end peaaegu uimaseks, samal ajal kui Sessurea vemmeldas eluka ainsat loiba. Iga viimane kui parma liige päästis valla oma kõige tugevamad mürgid, nii et nad ujusid läbi ühest omaenda mürgipilvest teise järel. Nende rünnak aeglustas ja juhmistas suurt olendit. Ta lõi oma kursil kõhklema. Shreever kuulis lõikavat ulgu. Kas hõbedane laulis Tühjuses, lausa päise päeva ajal? Meeletust mürkide segust juhmina ja lõõtsutades tõstis madu pea Tühjusesse.
Ja sealt leidis ta hõbehalli näo ja uimed, kuigi need ei sarnanenud millegagi, mida ta varem näinud oli. Olendil polnud lakka, vaid tema kohal kummusid vägevad valged tiivad nagu kajakal, kes on Külluse pinnale puhkama laskunud. Tema keha oli kaetud parasiitidega. Need karglesid kere ülaosal ja tiibadel ning tõid kuuldavale lõikavaid kriiskeid. Teda märgates läksid need veel enam ärevile. Sellest julgust saanud, kergitas Shreever end veest välja nii kõrgele kui suutis. Ta heitis end hallile näkku. „Kes sa oled?” huikas madu. Ta raputas oma väikest lakka, piitsutas olendit kõrvetavate asteldega ja ladistas ta oma mürki täis. „Ütle oma nimi! Shreever Maulkini parmast nõuab, et sa mäletaksid tema eest!”
Hõbehall karjatas, kui mürgid teda tabasid. Ta tõstis loivad näo ette ja kaapis end. Parasiidid sibasid meeletult tema seljal ringi ja tuututasid armetute häältega. Järsku kaldus hõbedane tugevalt küljele. Shreever arvas esiti, et too teeb seda temast pääsemiseks, aga nägi siis, et see ei toimunud vabal tahtel. Maulkin oli parma püüdlused ühendanud. Nende liidetud jõud surus olendile peale ja sundis teda sügavalt ühele küljele rulluma. Tema valge tiib siuhkas vett. Parasiidid pudenesid kimedalt sumisedes Küllusesse. Üks metsikutest madudest sööstis edasi, et neid haarata.
Ja nad olid tõuganud vaid korra. Kogu parv koondus hõbedase olendi juurde. Nad ründasid ja vemmeldasid teda jõhkrusega, mida Maulkin polnud kindlasti ette näinud. Hõbehall karjatas metsikult ja vehkis loibadega, püüdes meeleheitlikult ründajaid tabada. See ajas metsikud maod ainult veel enam raevu. Nad lisasid oma korrastamata mürgid segule, mis juba niigi Küllust varjutas. Kalauimasti ja haipeleti trummeldasid Shreeveri meeltes. Metsikud maod tegid nüüd suurema osa tööst, samal ajal kui Maulkin ja tema parmas ringlesid ahistatud olendi ümber ja nõudsid ikka ja jälle tema nime. Vette paiskus aina rohkem ja rohkem parasiite. Olendi suured valged tiivad plagisesid meeletult, kui need Küllusesse kastusid, alguses ühelt, siis teiselt poolt. Viimaks, kui hõbehall oli peaaegu täielikult küljeli lükatud, viskus Kelaro oma täies pikkuses Küllusest välja. Ta prantsatas olendi kaitsetule küljele. Kiiresti ühinesid temaga teised maod, nii mõistusel kui metsikud. Teised kargasid üles ning haarasid halli jäikadest liikmetest ja laperdavatest tiibadest. Hõbedane püüdis uuesti püsti õõtsatada, aga neid oli liiga palju. Ta ei suutnud neist jagu saada. Nende raskus surus ta enda alla ja vette, eemale Tühjusest ja sügavamale Küllusesse. Samal ajal, kui maod teda allapoole vedasid, püüdsid parasiidid kerest eemale karata, kuid iga viimast kui üht neist ootasid ees laksuvad lõuad.
„Sinu nimi!” nõudis Maulkin teda allapoole vedades. „Ütle meile oma nimi!”
Olend möirgas ja žestikuleeris ägedalt, kuid ei öelnud sõnagi. Maulkin sööstis tema juurde ja mässis end täies pikkuses ta esiosa ümber. Ta raputas oma lakka otse hallile näkku, päästes valla toksiinide tiheda pilve. „Räägi!” käskis ta. „Mäleta meie jaoks. Anna meile oma nimi! Mis oli sinu nimi?”
Olend võitles talle vastu, tema tilluke pea ja esijäsemed tõmblesid Maulkini haardes, samal ajal kui ebaloomulikult suur osa ta kehast jäi endiselt kangeks ja liikumatuks. Osa väiksemaid jäiku liikmeid pudenes küljest, kui ta tiivad muutusid märjaks ja raskeks. Sellest hoolimata püüdis ta uuesti Külluse pinnale tõusta. Nad ei suutnud teda täielikult vee alla kiskuda, kuid parmal õnnestus hoida teda Tühjusest allpool.
„Räägi meiega!” käskis Maulkin teda. „Ainult üks sõna. Ainult sinu nimi, ja me laseme sul minna. Küünitu selle järele, küünitu minevikku. See on sul olemas. Me teame, et on. Me haistame su mälestuste hulka.”
Olend tagus prohvetit sõgedalt. Tema suu läks ammuli ja pinguldus häälest, aga selles polnud mõtet. Siis jäi ta järsku vaikseks. Tema silmad, väikesed ja pruunid, läksid pärani. Ta maigutas suud korra, siis teise. Siis äkitselt lasi ta end Maulkini haardes lõdvaks. Shreever sulges silmad. Hõbehall olend on surnud. Nad olid ta tapnud midagi saavutamata.
Siis hakkas olend ootamatult rääkima. Shreeveri tähelepanu kargas uuesti temale. Hääl oli nõrk, peaaegu kehatu. Armetud esijäsemed üritasid emmates Maulkini jämeda keha ümbert kinni võtta. „Ma olin Draquius. Ma pole seda enam. Ma olen surnud asi, kes kõneleb läbi mälestuste suu.” Tema huiked olid kimedad ja nõrgad, vaevu kuuldavad.
Parmas jäi vaikseks ja kogunes aukartlikult lähemale. Draquius rääkis edasi. „See oli muutuste aeg. Me pidime ujuma kaugele ülesjõge, paika, kus mälestuste muda oli hea ja paks. Me keerutasime endale kookonid ja katsime end mälestusteheidega. Meie vanemad uhtusid meid mälestustemudaga üle, andsid meile nimed ja jagasid meiega oma mälestusi. Nemad jälgisid meid, meie vanad sõbrad. Nad tähistasid meie muutumise aega sinitaeva all. Nad hõiskasid,
