minu sõber ja laevakaaslane. Ja see, mis meie vahel juhtus, et tee neid aastaid olematuks. Ma …”
„Ma ei saa mitte vähemalgi määral aru,” ütles Grag tasa. Althea kuulis tema hääles vihast allhoovust. „Ta häbistas sind, Althea. Ta kompromiteeris sind. Ma olin raevus, kui teada sain. Ma tahtsin ta duellile kutsuda. Olin kindel, et sa vihkad teda. Ma teadsin, et ta on surma ära teeninud. Arvasin, et pärast sellist tegu ei söanda ta iial Bingtowni tagasi pöörduda. Kui ta tuli, tahtsin ta tappa. Ainult kaks asja hoidsid mind tagasi. Ma ei saanud seda teha, avaldamata põhjust, miks ma ta välja kutsun. Ma ei tahtnud sulle häbi teha. Siis kuulsin ma, et ta oli teid külastanud. Ma mõtlesin, et ehk tuli ta tegema ainukest auväärset asja. Kui ta seda tegi ja sa ütlesid talle ära … Kas ta pakkus seda? Kas selles asi ongi, et sa tunned tema ees nagu mingit kohustust?”
Gragi hääles kõlas meeleheide. Ta püüdis nii väga mõista.
Althea tõusis laua äärest ning läks ja seisis tema kõrvale. Ka tema vaatas pimenenud laant. Okste, puuharude ja – tüvede varjud põimusid ja ähmastasid üksteist. „Ta ei vägistanud mind,” ütles tüdruk. „Ma pean sulle seda tunnistama. See, mis meie vahel juhtus, polnud tark tegu. Aga ta ei kasutanud jõudu ja mina olen selles süüdi samapalju kui Brashen.”
„Ta on mees.” Grag ütles need sõnad vähimagi järeleandmiseta. Ta ristas käed rinnal. „See on tema süü. Ta oleks pidanud sind kaitsma, mitte su nõrkust ära kasutama. Mees peab suutma oma iha kontrollida. Ta oleks pidanud olema tugevam.”
Althea oli rabatud. Kas Grag nägi teda tõepoolest sellisena? Nõrga ja abitu olendina, keda iga tema lähedusse sattuv mees pidi juhtima ja kaitsma? Kas ta tõepoolest uskus, et Althea poleks suutnud Brashenit peatada, kui oleks seda tahtnud? Alguses tajust ta nende vahel lõhet, seejärel kasvavat pahameelt. Ta ihkas nuhelda meest sõnadega, sundida ta nägema, et Althea kontrollib ise oma elu. Siis, niisama kähku kui viha oli tekkinud, see ka lahtus. Asi oli lootusetu. Althea jaoks oli tema armuseiklus Brasheniga isiklik asi, mis puudutas vaid neid kahte. Grag nägi selles midagi, mida on temaga tehtud, midagi, mis pidi olema teda igaveseks muutnud. See oli vastuolus kogu tema arusaamisega ühiskonnast. Althea häbi- ja süütunne polnud tekkinud aga mitte tundest, et ta on midagi valesti teinud, vaid hirmust selle eest, mida teo väljatulek nende perekonnaga võiks teha. Need kaks maailmavaadet tundusid talle täiesti vastandlikud. Tüdruk teadis äkilise sügava kindlusega, et nemad kaks ei saa iial koos midagi luua. Isegi kui ta loobuks unistamast omaenda laevast, isegi kui ta järsku otsustaks, et tahab kodu ja lapsi, keda hellitada, oleks mehe arusaam temast kui nõrgast ja abitust naisest tema jaoks alati alandav.
„Ma peaksin nüüd minema,” sõnas Althea ootamatult.
„On pime,” protestis Grag. „Sa ei saa praegu minna!”
„Kõrts pole kaugel, kui juba üle silla olen. Ma lähen aeglaselt. Ja hobune tundub väga kindla jalaga.”
Lõpuks pööras mees pilgu uuesti temale. Ta silmad olid pärani ja ilme haavatav, kui ta anus: „Jää. Palun. Jää ja räägime. Me suudame selle lahendada.”
„Ei, Grag. Ma ei usu, et suudame.” Tund aega tagasi oleks ta puudutanud mehe kätt, oleks tahtnud teda vähemalt hüvastijätuks suudelda. Nüüd Althea teadis, et ei suuda enam iial ületada tõket nende vahel. „Sa oled hea mees. Sa leiad naise, kes on sinu jaoks õige. Ma soovin sulle kõige paremat. Ja kui sa jälle Opheliat näed, anna ka temale edasi minu parimad soovid.”
Grag järgnes talle tagasi plekkpurkidest laternate tantsisklevasse valgussõõri. Althea võttis oma veiniklaasi ja jõi sellest viimase sõõmu. Ringi vaadates mõistis ta, et tal pole seal enam midagi teha. Ta oli valmis lahkuma.
„Althea.”
Tüdruk pöördus hüljatud tooni peale mehe hääles. Järsku tundus Grag väga poisilik ja noor. Ta vastas vapralt Althea pilgule ega üritanudki oma valu varjata. „Pakkumine jääb kehtima. Ma ootan, kuni sa naased. Saa minu naiseks. Mind ei huvita, mida sa oled teinud. Ma armastan sind.”
Tüdruk otsis ausaid sõnu, millega talle vastata. „Sul on hea süda, Grag Tenira,” ütles ta viimaks. „Hüvasti.”
Kahekümne kolmas peatükk
TAGAJÄRJED
Serilla polnud kapteni kajutist väljas käinud sellest asjast saadik, kui ta oli sinna lohistatud. Naine libistas kätega läbi pulstunud juuste ja püüdis selgusele jõuda, kui pikk oli see aeg olnud. Ta sundis end toimunud sündmusi mõttes läbi vaatama, kuid mälestused ei püsinud õiges järjekorras. Need karglesid ja vingerdasid ringi ning hetked täis kabuhirmu ja valu nõudsid tähelepanu isegi siis, kui ta keeldus neile mõtlemast.
Ta oli hakanud vastu madrusele, kes oli ta siia toonud. Serilla oli tahtnud minna väärikalt, kuid avastas, et see pole võimalik. Ta oli viivitanud, kuni mees lõpuks teda lohistas. Kui Serilla teda lõi, oli madrus ta lihtsalt üles tõstnud ja üle oma laia õla visanud. Ta haises. Naise püüded teda käte ja jalgadega taguda polnud teinud nalja mitte ainult talle, vaid ka teistele laevameestele, kes tema alandust pealt nägid. Serilla appikarjetest ei tehtud väljagi. Need satraabi kaaskonnast, kes tema äraviimise tunnistajaks olid, ei liigutanud sõrmegi. Need, kes juhtusid teda nägema, hoidsid näod hoolikalt ilmetud, pöördusid tema kitsikusest ära või sulgesid ukse, kust olid välja piilunud. Kuid Serilla ei suutnud unustada ilmeid Cosgo ja Kekki nägudel, kui ta minema lohistati. Cosgo naeratas võiduka ülbusega, samal ajal kui uimatardumusest ärkav Kekki jälgis kõike lummatud erutusega. Tema käsi oli viivelnud Cosgo reiel.
Serilla vangistaja oli tassinud ta laeva võõrasse ossa. Ta tõukas naise kapteni pimendatud kajutisse ja pani ukse tema järel riivi. Serilla ei teadnud, kui kaua ta seal ootas. Tundus, et tunde, kuid kas suudab keegi säärastel asjaoludel aega mõõta? Ta oli jõudnud raevust meeleheite ja siis paanikani. Hirm oli olnud kogu aeg temaga. Selleks ajaks, kui mees kohale jõudis, oli Serilla juba hüüdmisest, nutust ja uksele tagumisest kurnatud. Mehe esimese puudutuse peale oli ta füüsiliselt kokku kukkunud, peaaegu minestanud. Miski tema haritud üleskasvamise ajast või õukonnaelu päevadest polnud teda millekski taoliseks ette valmistanud. Mees tõrjus kergesti Serilla katsed teda eemale tõugata. Naine oli tema kätes nagu turtsuv kassipoeg. Kapten vägistas ta – mitte metsikult, aga asjalikult. Avastus, et Serilla on neitsi, pani ta üllatusest hüüatama ja omas keeles vanduma. Siis jätkas ta oma naudinguid.
Kui palju päevi tagasi see oli? Serilla ei teadnud. Sellest ajast saadik polnud ta kajutist lahkunud. Aeg oli jagatud mehe kohalolu ja tema puudumise vahel. Vahel mees kasutas teda. Muul ajal ei teinud ta temast välja. Kapteni julmus polnud isiklik. Ta ei märganud Serillat ühelgi muul viisil ega üritanud võita tema kiindumust. Ta käitus naisega sama viisakalt kui ööpoti või süljekausiga. Ta ei kõnetanud teda iial. Naine oli seal kasutamiseks, kui mees teda vajas. Kui Serilla muutis asja kas vastupanu või anumisega raskemaks, mees lõi teda. Ta jagas lahtise käega hoope nagu muuseas, ilma igasuguse pingutuseta, mis veenis Serillat, et kapteni sihilikult suunatud jõud oleks märksa suurem. Üks kõrvakiil lõi tal lahti kaks hammast ning kõrv kumises pärast seda veel tunde. Kurjuse puudumine mehe hoopides oli hirmutavam kui peks ise. Naise valu ei läinud talle korda.
Vangistuse mingis punktis oli Serilla plaaninud kättemaksu. Ta oli kajutis ringi tuhninud ja otsinud midagi, mida saaks kasutada relvana. Aga kapten polnud usaldav hing. Tema kirstud ja kapid olid lukus ega andnud Serilla kangutamisele järele. Aga ta leidis mehe laualt paberid, mis tõendasid, et tema kahtlused olid põhjendatud. Ta tundis ära Bingtowni sadama kaardi ja kaardi, mis kujutas piirkonda Vihmajõe suudme ümber. Nagu kõik teised sarnased kaardid, mida ta näinud oli, olid ka sellel suured valged laigud. Laual leidus ka kirju, kuid ta ei osanud khaleedi keelt. Paberitel oli mainitud raha ja kahe Jamaillia kõrge üliku nime. See võis olla info
