satraabile pilgu. „Ja miks peaks see mind huvitama? Sa andsid mu temale, nagu visatakse koerale näritud kont. Ja nüüd ootad sa, et ma sinust hooliksin?” Ta pöördus näoga mehe poole ja põrnitses talle silma. „Ma loodan, et sa sured.” Ta ütles sõnad aeglaselt ja sihilikult, soovides, et mees mõistaks, kui üdini ta seda mõtles.
„Sa ei saa seda loota!” halises Cosgo. „Ma olen satraap. Kui ma suren pärijata, langeb kogu Jamaillia kaosesse. Pärlitroon pole iial olnud tühi, mitte kordagi seitseteist põlve järjest.”
„Nüüd on,” märkis Serilla magusalt. „Ja nii, nagu saavad ülikud hakkama praegu, saavad nad hakkama ka siis, kui sa oled surnud. Võib-olla nad isegi ei märka seda.”
Ta kõndis üle toa ehtekastide juurde. Parimad on neis, mis on kõige kindlamalt lukus. Nagu möödaminnes tõstis Serilla rikkalike nikerdustega kaunistatud laeka pea kohale. Ta viskas selle vastu põrandat. Põrandat kattev tihe vaip trotsis teda. Teistkordse katsega ta end ei alanda. Ta rahuldub pigem lihtsama hõbeda ja kullaga. Serilla avas huupi ühe teise kasti sahtleid, valis endale kõrvarõngad ja kaelaehte. Satraap oli ta välja laenanud nagu oleks Serilla talle kuuluv hoor. Nüüd peab ta Serillale tehtu eest maksma, korralikult ja väga mitmel moel. Sellest, mis Serilla temalt praegu võtab, võib saada talle ainus rikkuse allikaks, kui ta satraabi Bingtownis hülgab. Naine kattis sõrmed sõrmustega. Pahkluu ümber kinnitas ta raske kuldketi. Ta polnud kunagi selliseid ehteid kandnud. See on peaaegu nagu soomusrüü, mõtles Serilla. Nüüd kandis ta oma väärtust kehast väljaspool, mitte sisemuses. See kasvatas tema viha.
„Mida sa minust tahad?” nõudis mees kõrgilt. Ta püüdis end istuma upitada, aga vajus oiates tagasi. Käskivus oli tema häälest kadunud, kui Cosgo halas: „Miks sa minuga nii vastik oled?”
See tundus nii siiralt uskumatu, et Serilla põrutas vastuseks: „Sa andsid mu mehele, kes vägistas mind korduvalt. Ta peksis mind. Sa tegid seda sihilikult. Sa teadsid, et ma kannatan. Sa ei võtnud midagi ette. Kuni sul mind vaja polnud, ei hoolinud sa kübetki, mis minust on saanud. See pakkus sulle lõbu!”
„Ma küll ei näe, et sa oleks erilist viga saanud,” kuulutas satraap end õigustavalt. „Sa kõnnid ja räägid ja oled minuga täpselt sama julm nagu alati. Teie, naised, teete sellest nii suure numbri! Lõpuks on see täiesti loomulik asi, mida mehed naistega teevad. Selle jaoks oled sa mõeldud, aga sa keeldusid seda mulle andmast!” Nooruk katkus pirtsakalt oma tekke ja pomises: „Vägistamine on kõigest naiste välja mõeldud sõna, mille abil nad teesklevad, et mehed varastavad seda, mida neil on lõppematu varu. Sa ei saanud sellest mingit jäävat kahju. See oli karm liigutus, ma möönan seda, ja järelemõtlematu … Aga ma ei ole selle eest ära teeninud surma.” Cosgo pööras pead ja põrnitses vaheseina. „Pole kahtluski, et kui ma surnud olen, saad sa seda veelgi proovida,” märkis ta lapsiku rahuldusega.
Ainult tema sõnade tõde takistas Serillat teda sel hetkel tapmast. Tema jälestuse sügavus Cosgo vastu oli järsku piiritu. Mehel polnud aimugi, mida ta oli Serillale teinud – enamgi veel, tundus, et ta oli võimetu seda mõistma. Oli kujuteldamatu, et ta oli sellesama targa ja leebe satraabi poeg, kes oli temast oma Kaaslase teinud. Serilla juurdles, mida tal on vaja oma ellujäämise kindlustamiseks teha. Tahtmatult andis Cosgo talle vastuse.
„Ma pean sulle nüüd ilmselt kingitusi, aunimetusi ja raha pakkuma, enne kui sa minu eest hoolitsema hakkad.” Satraap nuutsatas vaikselt ninaga.
„Täpselt nii.” Serilla hääl oli külm. Temast saab kõige kallim hoor, kelle mees kunagi on loonud. Naine astus turvaliselt kajutiseina külge kinnitatud laua juurde. Ta vabastas selle kõrvaleheidetud rõivaste ja unustatud hallitanud hõrgutiste alt. Ta leidis pärgamendi, sule ja tindi, seadis need valmis ja lohistas siis endale laua äärde tooli. Asendimuutus meenutas talle, kuidas kogu ta keha valutas. Ta peatus viivuks ja kortsutas endamisi kulmu. Siis kõndis ta ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Vahis seisev madrus vaatas teda küsivalt. Serilla andis häälele käskiva kõla.
„Satraap vajab vanni. Lase see siia tuua, koos puhaste rätikute ja kuumaveeämbritega. Ja kähku.” Ta lõi ukse enne kinni, kui mees jõudis reageerida.
Ta naasis laua äärde ja võttis sule.
„Oh, ma ei taha kuuma vanni. Ma olen niigi vaevatud. Kas sa ei saa mind pesta siin, kus ma leban?”
Ehk lubab Serilla noorukil kasutada oma vett, kui ta on sellega ühel pool. „Ole vait. Ma üritan mõelda,” nähvas ta mehele. Ta sulges hetkeks silmad, et mõtteid koondada.
„Mida sa teed?” küsis satraap Cosgo.
„Koostan dokumenti, millele sa alla kirjutad. Ole vait!” Naine kaalus termineid. Ta pidi looma enda jaoks täiesti uue ametikoha – satraabi kohalik esindaja Bingtownis. Ta peab saama palka ja elatusraha sobivate eluruumide ja teenrite pidamiseks. Serilla märkis paberile helde, kuid mitte ennekuulmatult kõrge summa. Kui palju võimu peaks ta endale andma, pidas Serilla aru, samal ajal kui tema sulg hoogsaid tähti paberile kandis.
„Mul on janu,” sosistas satraap kähedalt.
„Kui ma olen valmis saanud ja sa oled sellele alla kirjutanud, toon ma sulle veidi vett,” ütles Serilla talle asjalikult. Tegelikult ei tundunud mees talle kuigi tõbine. Ta kahtlustas, et tegu oli kombinatsiooniga mõnest tõelisest, aga kergemast tõvest, merehaigusest ning veinist ja mõnuürtidest. Lisa sellele teenijate ja tema ümber lipitsevate Kaaslaste puudumine ja mees usub, et on suremas. Väga hea. Tema eesmärkidega see sobib, kui satraap niimoodi usub. Naise sule lend peatus viivuks ning ta kallutas kaalutledes mõtlikult pead. Ravimite hulgas, mille satraap oli endaga kaasa toonud, oli okserohtusid ja lahtisteid. Ehk õnnestub tal mehe eest „hoolitsemise” käigus kanda hoolt ka selle eest, et too liiga kiiresti terveks ei saaks. Tal oli vaja meest elusana, aga ainult kuni Bingtowni jõudmiseni.
Serilla pani sule käest. „Ehk peaksin pühendama tõesti veidi aega, et sulle ravimit valmistada,” möönis ta lahkelt.
SUVEHARI
Kahekümne neljas peatükk
RINGSGOLD
Parmas oli kasvanud. Maulkinit tundus see nii rõõmustavat kui ka uhkeks tegevat. Shreeveri tunded olid segasemad. Kuigi koos nendega rändavate madude suurem hulk kindlustas parema kaitse kiskjate vastu, tähendas see, et ka toiduvarusid tuli jagada. Ta oleks tundnud end paremini, kui suurem hulk madudest oleks olnud mõistusel, aga paljud parmale järgnejatest olid metsikud olendid, nende juurde kogunenud vaid vaistu ajel.
Rändamise ja üheskoos küttimise ajal jälgis Maulkin metsikuid madusid teraselt. Igaüks, kes tundus vähegi lootust andvat, haarati kinni, kui parmas puhkamiseks peatuse tegi. Tavaliselt tõmbasid Kelaro ja Sessurea väljavalitud sihtmärgi endaga kaasa, vedasid ta põhja ja lasid tal end nende ühendatud raskuse all võhmale rabeleda. Siis ühines nendega Maulkin, kes paiskas oma toksiinid laiali ning põimis keha mälestuste tantsus looklevateks rõngasteks, ning nad nõudsid, et uustulnuk meenutaks oma nime. Vahel see toimis, vahel mitte. Mitte kõik, kes suutsid oma nime meenutada, ei suutnud identiteeti pärast pikemalt hoida. Mõned jäidki lihtsameelseteks või taandusid järgmise mõõnaga jälle loomakommete manu. Aga mõned siiski taastusid ja klammerdusid kõrgemate ideede külge. Leidus isegi selliseid, kes parmale alguses sihitult päevi järgnesid, aga siis järsku meenusid neile nii nende nimed kui viisakad kombed. Maoparve tuumiku moodustav salk oli kasvanud kahekümne kolmeni ja vähemalt kaks korda sama palju hõljus viirastustena nende järel. See oli suur parmas. Isegi kõige heldem toitja ei suutnud nende kõigi isu rahuldada.
Igal puhkeperioodil murdsid nad tuleviku üle pead. Maulkini vastused rahuldasid neid harva. Ta kõneles nii selgelt, kui sai, kuid ometi olid sõnad
