valusalt küünarnukiga. Järgnev toimus kõik silmapilgu jooksul. Wintrow jõllitas ainiti ja püüdis aru saada. Kas Kenniti nuga ja käsi liikusid enne või märkas ta ukse tagant piiluva mehe liigutuse välgatust? Kaks objekti kohtusid säärase kiiruse ja üheaegsusega nagu kaks plaksu löövat kätt. Kenniti nuga tungis sügavale mehe tervesse silma ja tõmmati siis välja. Koka keha kadus vaateväljast. „Igroti meeskonnast ei ole kedagi elavate kirjas,” kinnitas Kennit. Ta tõmbas vabinal hinge. Ringi vaadates pilgutas mees silmi, nagu oleks ta unest ärganud.
„Aitab siin passimisest. Laev läheb põhja,” hüüatas ta pahaselt. Verine nuga endiselt pihus, luukas mees tagasi Vivacia poole. Etta kõndis peaaegu tema kõrval. Äsja juhtunu ei paistnud naist sugugi häirivat. Wintrow triivis juhmilt nende sabas. Kuidas sai surm tulla nii kiirelt? Kuidas võis kogu inimese eluvõrrandi nii kärmelt nulliks taandada? Kenniti tegu mõjus noorukile tõelise šokina. Piraadi põgus käesirutus ja surm puhkes õide. Ja noa hoidja ei tundnud mitte kõige vähematki. Wintrow tundis end märgituna oma seotuse tõttu selle mehega. Äkitselt igatses ta Vivacia järele. Laev aitab tal sellele mõelda. Ta ütleb Wintrowle, et tema süütundel pole vähimatki õigustust.
Kenniti saabas jõudis vaevu Vivacia tekki puudutada, kui laev teda juba hõikas. „Kennit! Kapten Kennit!” Vivacia hääles kõlas iseteadlik käsutoon. Sellist nooti ei olnud Wintrow kunagi varem kuulnud. Kennit naeratas sügava rahuldustundega. „Seadke orjad sisse ja lõigake see vrakk meist lahti!” käsutas ta järsult. Ta heitis Wintrowle ja Ettale pilgu. „Hoolitsege selle eest, et nad pestaks nii puhtaks kui võimalik. Hoidke nad ahtris.” Ta pöördus ning ruttas neist eemale ja käilakuju poole.
„Ta tahab temaga omavahele jääda.” Etta sedastas selle tuima tõsiasjana. Tema silmis leekis armukadedus.
Wintrow langetas pilgu tekile, et naine ei näeks tema silmis sedasama.
„Ennast varjava mehe kohta elad sa päris stiilselt,” märkis Althea muiates.
Grag naeratas laialt, enesega rahul. Mees naaldus vastu väikese tooli seljatuge, millel ta parasjagu istus, ja lükkas selle tagumistele jalgadele kiikuma. Ta sirutas käe üles ja patsutas nagu muuseas plekkpurgist lõigatud laternat, mis rippus puuoksa küljes tema pea kohal. „Mis oleks elu ilma stiilita?” küsis ta retooriliselt. Nad mõlemad purskasid pingevabalt naerma.
Kiikuvast laternast läigatav valgus pani pea ringi käima. Mustriline küünlahelk tantsiskles mehe silmade tumeduses. Gragil oli seljas tume lahtise kaelusega särk ja jalas laiad valged püksid. Kui ta pead pööras, läikis valgus soojalt vastu kuldselt kõrvarõngalt. Suvepäike oli andnud talle pronksja jume − see värv tekitas tunde, et noormees on osa õhtusest metsast. Kui tema valged hambad naeratuses välgatasid, oli ta jälle nagu muretu Rinstini madruspoiss. Grag libistas pilgu üle lagendiku metsamajakese ees ja ohkas rahumeelselt.
„Ma pole siin üleval aastaid käinud. Väikese põnnina, enne kui koos papsiga seilama hakkasin, tõi ema meid suve kõige palavamal ajal ikka siia.”
Althea viskas pilgu väikesele aiale. Maja polnud enamat metsaonnist, laas trügis peaaegu ukseni. „Suvel on siin üleval jahedam?”
„Veidike. Mitte palju. Aga sa ju tead, kuidas Bingtownis võib suvel haiseda. Me olime siin üleval ka sel aastal, kui verekatk esimest korda ründas. Keegi meist ei jäänud tõbiseks. Ema uskus alati, et just sellepärast, et me tookord linna halvast niiskusest eemale hoidsime. Pärast seda nõudis ta, et peame igal aastal siia üles tulema.”
Nad mõlemad jäi mõneks ajaks vait ja kuulatasid. Althea kujutles onni ja aeda täis elevust, naise ja tema laste elupaigana. Ja see polnud tal esimene kord juurelda, kui erinev oleks võinud olla ta elu, kui tema vennad oleksid verekatku üle elanud. Kas isa oleks ta laevale võtnud? Oleks ta praegu juba abielus ja tal oleksid lapsed?
„Millest sa mõtled?” küsis Grag mahedalt. Ta lasi toolil ettepoole langeda ja toetas küünarnukid lauale. Noormees nõjatas lõua kätele ja silmitses Altheat hellalt. Laual oli veinipudel, kaks klaasi ja külma õhtueine jäänused. Althea oli toidu endaga kaasa toonud. Nende majja saabunud kiri oli tegelikult hoopis Gragi emalt tema emale. Selles anuti tema emalt andestust ja paluti seejärel, kas on võimalik, et Althea osutab Teniradele diskreetse teene. Keffria oli kulmu kergitanud, aga võimalik, et ema arvates polnud Altheal enam mainet, mida hoida. Ta oli vastanud kirjaga, mis lubas Altheal minna.
Ühes Bingtowni tallis oli teda oodanud hobune. Althea oli asunud teele ilma selge teadmiseta oma sihtkohast. Kui ta parajasti möödus ühest väikesest tavernist linnaservas, oli teda hõiganud üks ringilonkija ja surunud talle pihku kirja. Kiri juhatas ta kõrtsi, kus Althea oli poolenisti juba oodanud Gragi eest leida. Selle asemel anti talle kohale jõudes värske hobu ja kapuutsiga meestekeep. Teda oodanud ratsu sadulakotid olid pungil. Sellega kaasnes järjekordne kiri.
Sõitu Gragi jälgedes oli ümbritsenud saladuslikkus ja seikluse hõng, kuid Althea ei unustanud kordagi, et asi on sellegipoolest tõsine. Alates päevast, mil Ophelia satraabi maksuametnikele vastu hakkas, oli linn aina enam leeridesse jagunenud. Eluslaeva kiire lahkumine sadamast oli olnud tark otsus, sest varsti pärast seda jõudis kohale veel kolm khaleedi valvelaeva. Nende „ajastatud” saabumine äratas kahtlusi, et maksuülemal olid ehk Khaleetiaga tihedamadki sidemed kui Jamaillia üldse teadis. Keegi oli ülema kontorisse sisse murdnud ja kuuditäis kirjatuvisid oli leidnud verise lõpu. Maksuameti kaubalaod, mis olid nõukogu ööl puhkenud tulekahju üle elanud, süüdati pärast seda veel kaks korda. Seetõttu valvasid khaleedi palgasõdurid nüüd öösel tolliülema ruume ning patrullisid lisaks varjamatult nii sadamas kui selle lähivetes. Osa vanadest kaubaisandatest, kes olid alguses võtnud alalhoidlikuma seisukoha, hoidsid nüüd märksa enam nende poole, kes rääkisid vaikselt Jamailliast iseseisvumisest.
Grag Tenirast oli saanud tolliülema jaoks linna probleemide tulipunkt. Tema pea eest oli välja pandud kopsakas tasu. Brasheni soovitus, et Althea võiks Gragi maha müüa ja saadud raha eest Paragoni sõiduvalmis seada oli olnud nali, aga mitte liialdus. Kui Grag kärmelt turvalisemasse paika ei liigu, võib taevasse kerkiv vaevatasu isegi talle ustavad inimesed kiusatusse saata.
Nii et nüüd, istudes suveõhtuses leebes tuules ja vaadates üle laua mehe poole, haaras Altheat kripeldav eelaimus. Grag pidi midagi tegema, ja varsti. Ta oli sellest juba varemgi rääkinud ning nüüd riskis tüdruk öelda: „Ma ei saa ikka aru, miks sa siin Bingtowni lähistel viivitad. Sul poleks kindlasti raske linnast välja ja mõnele eluslaevale lipsata. Mind paneb lausa imestama, et satraabi ametnikud pole veel taibanud, et sa siin oled. On hästi teada, et teie perekonnal Sangeri metsas majake.”
„Lausa nii hästi, et nad on siin käinud kaks korda ja kõik läbi otsinud. Nad võivad veel tulla. Aga kui see juhtub, leiavad nad maja sama tühja ja hüljatuna kui eelmistelgi kordadel.”
„Kuidas nii?” muutus Althea uudishimulikuks.
Grag naeris, ent mitte lustakalt. „Minu vanaonu polnud just kõige vooruslikum mees. Räägitakse, et ta pidas siin üleval mitmeid armukesi. Sellepärast polegi siin põhikeldris mitte ainult valeseina taha ehitatud veinikelder, vaid lisaks veel tilluke kamber selle taga. Ja siia on üles seatud äärmiselt tundlik kajakell, mille paariline on paigaldatud jalakäijate sillale, millest sa üle tulid.”
„Aga ma ei kuulnud silda ületades midagi!” õiendas Althea.
„Muidugi mitte. See on tilluke, aga väga tundlik. Kui sinu möödumine selle seal helisema pani, helises ka tema kaaslane siin üleval. Tänu Sale Vihmaoru võlukunsti eest!”
Mees tõstis nende Vihmaoru hõimlaste auks klaasi ning Althea jõi koos temaga. Siis pani tüdruk pokaali lauale ja suunas mehe tagasi ülesvõetud teema juurde. „Sa siis kavatsed siia jääda?”
Grag
