teid nähti jalutamas?”
„Vaevalt küll.”
„Kõlab mugavalt,” ütles Podolski kolmandat korda.
„Te olete valejälgedel, uurija. Viimati nägin ma Moorcrofti siinsamas ohvitseride klubi söögisaalis, kust ta väljus ülimalt rahulolevana. Tema ründaja lippab ringi ja naerab teie üle, kuni te minuga aega raiskate.”
„Teisisõnu peksis teda keegi teine?”
„Loomulikult.”
„Seda olen ma ennegi kuulnud,” kordas Podolski.
„Kas te olete kunagi eksinud?”
„Pole oluline. Oluline on see, kas ma eksin nüüd. Aga vaevalt. Mul on vägivaldse minevikuga tüüp, keda nähti enne kuriteo toimepanekut ohvriga tülitsemas, kes viskas pärast kuriteo toimepanekut minema terve riidekomplekti, kes käis sel päeval kaks korda duši all, kelle käsutuses oli auto ja kel puudub vettpidav alibi. Te olite ju võmm, eks? Kuidas teie talitaksite?”
„Otsiksin üles õige süüdlase. Ma arvan, et nii on kuskil kirjas.”
„Oletame, et süüdlane ei tunnista süüd?”
„Seda juhtus mul alailma. Mõistust tuleb kasutada.”
„Ma kasutangi.”
„Siis on sandisti,” ütles Reacher.
„Näidake oma käsi.”
Reacher asetas käed lauaplaadile, peopesad allapoole. Käed olid suured ja päevitunud, koredad ja parkunud. Mõlema käe sõrmenukid roosatasid ja paistetasid õrnalt. Eile õhtust. Kaks T-särkides tüüpi. Vasakhaak ja paremsirge. Kõvad matakad. Mitte kõige kõvemad, aga täitsa kõbusad. Podolski vahtis neid kaua.
„Järelduseks ei piisa,” ütles ta. „Teil võis relv olla. Mingit laadi tömp ese. Küll arstid selgitavad.”
Reacher küsis: „Mis edasi?”
„Seda otsustab ringkonnaprokurör. Seniks tulete minuga. Ma panen teid kesklinna luku taha.”
Tuppa laskus vaikus ja Espin avas esimest korda suu.
„Ei,” ütles Espin. „Meile ei sobi. Ta jääb siia. Meie mõrv on teie kallaletungist tähtsam.”
Podolski vaidles: „Tänane hommik on tähtsam kui kuueteist aasta vanune minevik.”
Espin ütles: „Kes ees, see mees. Ta on meie valduses. Mitte teie. Kujutlege paberimajandust.”
Podolski oli vakka.
Espin ütles: „Aga kui soovite, saate teda igal ajal üle kuulata.”
„Kas teie türm on kindel?” küsis Podolski.
„Nagu tinutatud.”
„Oleme kokku leppinud,” ütles Podolski. Ta tõusis, korjas pastaka ja märkmiku laualt ning väljus toast.
Järgnes rutiinne kohtueelne arest. Reacher otsiti jälle läbi, tema saabastelt võeti paelad, teda pooleldi tõugati ja pooleldi juhatati piki kitsast lagedat koridori, mööda kahest avaramast küsitlustoast vastasküljes, ümber kahe nurga kongide sektsiooni. Sootuks tsiviliseeritumasse kui mõned, mida Reacher oli näinud. Vangla asemel meenutas see pigem kuhugi ketti kuuluva hotelli kaugemat tiiba. Kubises harukoridoridest ja pisikestest fuajeedest, kong ise aga sarnanes motellitoaga. Seda kalgistasid küll lukud ja riivid, väljapoole avanev terasuks, betoonseinad, ühejalase läbimõõduga trellitatud aknapilu lae all, vannitoa metallgarnituur ja kitsuke kasarmustiilis magamisnari, ent see oli siiski ruumikas ning võrdlemisi mugav. Urkast kolmerealise sõidutee ääres üldiselt etem. Igatahes etem. Voodi kõrval oli vähemalt tool. Dyer-Helsington House’i segabaas kogu oma priiskavas hiilguses. Kõrge staatusega vangid elasid paremini kui madala staatusega ohvitserid.
Reacher istus toolile.
Espin ootas ukselävel.
Looda parimat, arvesta halvimaga.
Reacher ütles: „Mul on tarvis kõnelda valvekapteniga, võimalikult ruttu.”
Espin vastas: „Ta külastab teid nagunii. Kodukorra tutvustamiseks.”
„Kodukorda ma tean. Olen ennemuiste arestimajas valvanud. Kuid mul on ikkagi tarvis temaga ruttu kõnelda.”
„Ma teatan talle.”
Nende sõnadega Espin lahkus.
Uks kõmatas kinni, lukuaugus keerati võtit, riivid lükati ette.
Kakskümmend minutit hiljem kostsid samad helid vastupidises järjestuses. Riivid lükati eest, lukuaugus keerati võtit, uks läks lahti. Kõrendist kapten sisenes uksesilluse all kummardudes. Ja küsis: „Kas te kavatsete meile tüli tekitada?”
Reacher vastas: „Kuni te korralikult käitute, ei näe ma selleks põhjust.”
Piitsavars muigas. „Kuidas saan teid aidata?”
„Te saate teha ühe telefonikõne. Saja kümnendasse üksusesse seersant Leachile. Öelge talle minu asukoht. Tal võib mulle sõnum olla. Kui jah, siis tulge ja öelge see mulle.”
„Äkki annan ka teie koerale süüa ja toon riided keemilisest puhastusest?”
„Mul ei ole koera. Ega riideid keemilises puhastuses. Aga kui viitsite, helistage juristidekorpusesse major Sullivanile. Tema on minu advokaat. Öelge, et ma tahan temaga tänase päeva jooksul kohtuda. Öelge, et klient vajab nõu. Öelge, et see on väga tähtis.”
„Kõik või?”
„Ei. Edasi helistage kapten Edmondsile inimressurssidesse. Tema on minu teine advokaat. Öelge talle, et tahan temaga kohtuda pärast major Sullivani. Et mul on pakilisi asju arutada.”
„Veel midagi?”
„Mitu majulist teil täna on?”
„Koos teiega kaks.”
„Teine on major Turner, eks?”
„Täpselt nii.”
„Kas Turner on siin lähedal?”
„Mujal meil konge pole.”
„Talle peab rääkima, et tema advokaat on rivist väljas. Hankigu uus. Minge vaadake, et ta hangiks.”
„Teie suust veider jutt.”
„Moorcroftiga juhtunu polnud minu kätetöö. Küll varsti kuulete. Ja parim viis mainet hoida on end mitte täis teha.”
„Teie suust on see ometi veider. Kes teid kodanikuõiguste volinikuks ülendas?”
„Ma vandusin kaitsta põhiseadust. Ja teie samuti. Major Turneril on algusest lõpuni õigus pädevale esindajale. Selline on reegel. Lünk aga jätab hapu mulje, kui apellatsioonid laekuma hakkavad. Niisiis käskige tal keegi uus muretseda. Kiiremas korras. Hea, kui täna pärastlõunal.
