tänu väärt,” ütles piitsavars. Pööras ringi, kummardus taas uksesilluse alt läbi ja astus koridori. Uks kõmatas kinni, lukuaugus keerati võtit, riivid lükati ette.
Reacher ei liikunud toolilt.
Veerand tunni pärast kõlasid ukse juurest jälle helid. Riivid, võti, hingede krigin. Sedapuhku jäi valvekapten koridori. Kaelale vähem kurnav. Ta ütles: „Sõnum teie peakorterist seersant Leachilt. Kaks meest Afganistanis leiti surnuna. Ühelt Hindukuši mägirajalt. Neid oli pähe tulistatud. Arvatavasti üheksamillimeetrisest. Näib, et vist kolm päeva tagasi.”
Reacher viivitas südamelöögi jagu, enne kui vastas: „Tänan, kapten.”
Looda parimat, arvesta halvimaga.
Ning halvim oligi juhtunud.
KUUSTEIST
Reacher ei liikunud toolilt ja mõtles pingsalt, heitis vaimusilmas kujuteldavat münti. Esimene kord: kull või kiri? Muidugi viiskümmend-viiskümmend. Sest münt oli kujuteldav. Tõeline münt, mida heidab tõeline inimene, kaldub pigem 51:49 selle poole kasuks, mis on alguses ülemine. Keegi ei suuda õieti seletada, miks, kuid fenomen on katsetega hõlpsasti jälgitav. Sellel on pistmist aerodünaamikaga, pöörlemise ja laperdamisega, teooria ja praktika paratamatu erinevusega.
Aga Reacheri münt oli kujuteldav. Nii et teisel korral: kull või kiri? Taas täpselt viiskümmend-viiskümmend. Ka kolmandal ja neljandal korral. Iga heide oli eraldiseisev sündmus, muutumatu tõenäosussuhtega ega sõltunud statistiliselt eelnenust. Alati viiskümmend-viiskümmend, iga viimane kui kord. Mis ei tähenda, et münti heites olekski 50:50 šanss saada neli korda järjest kull. Kaugel sellest. Võimalus saada neli korda järjest kull on kuus üheksakümne nelja vastu. Hoopis väiksem kui viiskümmendviiskümmend. Lihtne matemaatika.
Ja Reacheril oli vaja nelja kulli järjest. Esiteks: kas Susan Turner hangib täna pärastlõunal uue advokaadi? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend. Nagu kull või kiri mündi heitmisel. Teiseks: kas see uus advokaat on valge meesterahvas? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend. Kolmandaks: kas esmalt major Sullivan ja seejärel kapten Edmonds satuvad majja Susan Turneri uue advokaadiga samal ajal? Eeldusel, et Susan Turner advokaadi hangib? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend. Ja neljandaks: kas kõik kolm advokaati saabuvad sama värava kaudu? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend.
Neli jah või ei vastust, igaüks neist eraldiseisev sündmus. Igaühe tõenäosus eraldi võetuna täiuslik viiskümmend-viiskümmend. Aga väljavaade saada neli õiget vastust järjest oli kuus sajast.
Looda parimat.Reacher lootiski. Talle paistis, et mitte põhjendamatult. Statistika on külm ja ebaisikuline. Mida pärismaailm ei pruugi olla. Armee pole täiuslik institutsioon. Näiteks ei ole selle lahingülesanneteta juristidekorpuski täiuslikult sooneutraalne. Kõrgemates auastmetes eelistatakse mehi. Ning korruptsioonis süüdistatud sõjaväepolitsei majori kaitsmisel peetakse kõrgemat auastet tarvilikuks. Järelikult pole Susan Turneri uue advokaadi sootõenäosus täpselt viiskümmend-viiskümmend. Arvatavasti pigem seitsekümmend-kolmkümmend Reacheri kasuks. Lõppude lõpuks oli ju Moorcroft meessoost. Ja valge. Mustanahalised on sõjaväes hästi esindatud, kuid riigi rahvastikuga umbes samas proportsioonis, nimelt üks kaheksast. Selles punktis oli tõenäosus kaheksakümmend seitse kolmeteistkümnele.
Pealegi võis Reacher vähemalt üht oma advokaati üsna piiramatult majas hoida. Vaja oli vaid jutulõnga veeretada. Pikalt joru ajada. Paanikahoogu teeselda. Kuni nad sedavõrd ei tüdine, et minetaksid kärsituse tõttu kutsealase lihvi ja käitumismaneerid, võis ta neid igavesti kinni hoida. Järelikult oli ka tema ja Turneri advokaatide korraga majas viibimise võimalus parem kui viiskümmend-viiskümmend. Vahest jälle seitsekümmend-kolmkümmend. Võib-olla rohkemgi.
Küllap teavad Dyeri alalised külastajad niigi, et põhjavärav on arestimajale lähemal, ja kasutavad järelikult seda. Ehkki mitte tingimata. Mis tähendas, et ka värava puhul pole küsimuses viiskümmend-viiskümmend. Juhul kui Turneri uus advokaat on alaline külastaja. Mida ta ei pruugi olla. Staarnohikud ei käi eriti loengusaalidest väljas. Ütleme viiskümmend viis neljakümne viiele. Pisuke edumaa. Mitte ülekaalukas.
Kokkuvõttes oli plaani õnnestumise tõenäosus ikkagi veidi rohkem kui kuus sajast.
Aga mitte palju rohkem.
Muidugi juhul, kui Turner üldse uue advokaadi hangib.
Looda parimat.
Reacher ootas. Lõdvestunult, kannatlikult, roiult. Pidas mõttes ajaarvestust. Kell sai kolm pärastlõunal. Pool neli. Neli. Tool oli mõnus. Tuba soe. Ja üpriski helikindel. Väljast polnud eriti hääli kuulda. Ainult tuhmi tausta. Mitte et see asutus olnuks põrmugi tavavangla moodi. Oli tsiviliseeritud paik tsiviliseeritud inimestele.
Ja Reacher lootis, et sellest on talle abi.
Kell pool viis pärastlõunal tõmmati riivid viimaks eest, lukuaugus keerati võtit ja uks avanes. Kõrendist kapten ütles: „Major Sullivan tuli teiega kohtuma.”
Tsirkus algab.
SEITSETEIST
Piitsavars taandus sammukese ja lasi Reacheril ees kõndida. Koridor tegi jänesehaagi vasakule, siis paremale. Vähese nähtu põhjal koostas Reacher mõttes kaardi. Ta oletas, et arestimaja kontorini on umbes kolm käänakut. Sinna on alles natuke maad. Kontorile eelneb väike kandiline fuajee lukustatud sektsiooniuste, ametniku ja õue viiva tagauksega. Fuajeele eelnevad küsitlustoad, mis mõlemat kätt palistavad lühikest koridorilõiku. Paremale jäävad kriimulised ruumid võmmide ja kahtlusaluste jaoks, vasakule pisut avaramad ruumid, mida ta oli näinud teel kongide juurde. Neid oli kaks. Tema arvatav sihtpunkt. Kõrgem kvaliteet, advokaatide nõupidamisteks klientidega. Nende ustel olid aknad, kitsad püstakad sardklaasist ristkülikud, mis paiknesid ukselinkide kohal, mitte päris keskel.
Esimesest uksest mööda marssides piilus ta silmanurgast vargsi aknasse ja nägi toas Sullivani, kes istus lauast vasakul oma klantsis paraadvormis, sõrmed kinnisel portfellil ristatud, ning edasi marssis ta teise ukseni, kus seisatas ja piilus aknasse juba varjamatult.
Teine tuba oli tühi.
Polnud klienti ega ka advokaati, ei mees- ega naissoost.
Ei kulli ega kirja.
Veel mitte.
Temaga kaasa kõndinud piitsavars ütles: „Stopp, major. Teie ruum on see tagumine.”
Reacher pöördus ja vantsis tagasi. Uks ei olnud lukus. Piitsavars vajutas linki ja lükkas ust. Reacher kuulatas heli. Link lõksatas jäigalt ja metalselt, hinged kiuksatasid ääri-veeri, õhukindlad silikoontihendid suhisesid. Mitte valjusti, aga kõrvapuutuvalt. Reacher astus tuppa. Sullivan tõstis pilgu. Piitsavars ütles: „Sumistage, kui olete nõustamise lõpetanud.”
Reacher võttis Sullivani vastas istet, piitsavars sulges ukse ja eemaldus. Ust ei lukustatud, kuna seespool linki polnud. Oli ainult sile pind, kust miski ootamatult puudus, otsekui näost nina.
Uksepiida kõrval oli kellanupp. Sumistage, kui olete lõpetanud. Tuba ise oli ilmetu, aga meeldiv. Akendeta, kuid võmmitoast puhtam ja erksam. Lambipirn põles heledamalt.
Sullivani portfell jäi kinni ja sõrmed kokkupõimituks. Ta sõnas: „Moorcrofti kallaletungis keeldun ma teid esindamast. Õieti ei taha ma teid üleüldse kliendiks.”
Reacher
