style="font-size:15px;"> „Mis sellest?”
„Ma tahan seda surmatunnini mäletada.”
„Kas te ähvardate?”
„Kuidas teie nimi on?”
„Pete,” vastas pealik.
„Selge pilt,” ütles Reacher. „Pete Espin. Kuhu me sõidame?”
„Fort Dyerisse,” vastas Pete Espin.
„Miks?”
„Teiega tahetakse rääkida.”
Maja tagant naasis kolmas mees. Espini alluv, kuid mitte temast noorem. Terve kolmik oli veteranide moega. Kõike näinud, kõike kogenud. Espin ütles: „Enne otsime teid läbi.”
„Olge lahked,” lausus Reacher. Ta sirutas käed laiali. Tal polnud midagi varjata. Taskutes olid tal vaid pass, deebetkaart, hambahari, natuke sularaha, natuke nätsu ja motellivõti. Milles ka kähku veenduti. Misjärel viipas pumppüssiga tüüp ta auto juurde. Paremalt poolt tagaistmele. Mis oli neljaistmelises vaheseinata autos kaabakate vedamiseks ohutuim koht. Sealt olnuks tal raske roolisistujat rünnata. Rooli kobis mees, kes oli tulutult jahtinud vannitoa akent. Espin kobis Reacheri kõrvale. Pumppüssiga tüüp sulges Reacheri ukse ja puges ette kõrvalistmele. Liigutused olid sujuvad ja igati professionaalsed. Väärt vennad.
Lõuna oli möödas ja tipptund polnud veel käes, ja nõnda läks sõit hõreda liiklusega ruttu, teistsugust marsruuti pidi, kui Reacher oli kasutanud, tänavate rägastiku kaudu Dyeri põhjasissepääsu juurde, mida pruugiti nähtavasti hoopis vähem kui peaväravat lõunas. Ent see polnud sugugi vähem turvatud. Selle läbimiseks kulus sama kaua. Takistusribad, tõkkepuud ja kolmekordne kontroll vahiputkades. Siis sõitsid nad ringiga piki baasi serva, kuni jõudsid arestimaja tagaukseni. Reacher eskorditi autost välja ja uksest sisse, kus ootas keegi mees. Mitte päriselt vangivalvur. Pigem ametnik või administraator. Relvastamata, nagu vanglatöötajad enamasti, ja võtmekimbuga vööl. Mees seisis väikeses kandilises fuajees, vasakul ja paremal sektsioonide lukustatud uksed.
Reacher viidi vasaku ukse kaudu edasi küsitlustuppa. Mis oli akendeta. Neli lagedat seina ja põranda külge needitud laud, kahe tooliga ühel ja ühega teisel pool. Tuba ei olnud kujundanud tüüp, kes kujundas söögisaali. See oli klaar. Polnud heledat puitu ega vaipa. Ainult tuhaplokki kattev kriimuline valge värv, pragunenud betoonpõrand ja laes traatvõrega päevavalguslamp.
Dyeri teenistuja, keda Reacher polnud varem kohanud, sisenes läbipaistva isesulguva kilekotikesega ja võttis ära tema taskutes leidunud kraami. Reacher istus laua äärde üksikule toolile. Küllap oli see talle määratud asend. Espin istus tema vastu. Kõik ülejäänud lahkusid. Espin vaikis. Ei küsimusi ega komplimente ega muidujuttu aja viitmiseks.
Reacher ütles: „Kes tahab minuga rääkida?”
Espin sõnas: „Ta on teel.”
„Meesterahvas?”
„Oli mingi poolapärane nimi.”
„Kes ta on?”
„Varsti näete.”
Umbes kakskümmend minutit hiljem Reacher nägigi. Uks avanes ja tuppa astus ülikonnas mees. See mees oli varases keskeas, lühikestel tumedatel juustel hallinemise, kahvatul kottis näol väsimuse, sitkel trimmis kehal jõusaali varjund. Must ülikond polnud odavate killast, aga oli kantud ja siit-sealt võidunud, ning rinnataskule kinnitatud ametimärk oli praegu paljastatud. Ametimärk kuulus pealinna politseile. Washingtoni linnapolitseile.
Tsivilist.
Tüüp istus Espini kõrvale ja ütles: „Mina olen uurija Podolski.”
„Hea teada,” ühmas Reacher.
„Mul on tarvis vastuseid.”
„Millistele küsimustele?”
„Ma arvan, et te teate.”
„Ei tea.”
„Küsimustele kuritegeliku kallaletungi kohta.”
„Kui ammune lugu seekord? Kakskümmend aastat? Sada? Äkki kodusõja päevist?”
„Jutustage mulle oma hommikust.”
„Missugusest?”
„Täna hommikust.”
„Ma tõusin üles ja vestlesin advokaadiga, seejärel teise advokaadiga ja lõpuks kolmandaga. Üsna advokaadikeskne hommik.”
„Nende nimed?”
„Sullivan, Edmonds ja Moorcroft.”
„Ja kas too Moorcroft oli kolonel teie juristidekorpuse koolist Charlottesville’is, kes töötab ajutiselt selles baasis?”
„Charlottesville pole minu kool,” parandas Reacher. „Aga jah, tema see oli.”
„Kus te temaga vestlesite?”
„Siinsamas baasis. Ohvitseride klubi söögisaalis.”
„Ja millal see oli?”
„Täna hommikul. Nagu öeldud.”
„Mis kell täpsemalt?”
„Kas kahe armeeohvitseri eraviisiline kõnelus armeebaasis käib teie jurisdiktsiooni alla, uurija?”
„Antud juhul käib,” väitis Podolski. „Uskuge mind. Millal te temaga vestlesite?”
„Kui ta hommikust sõi,” ütles Reacher. „Mis oli minu jaoks võrdlemisi hilja. Ma pakun, et kõnelus algas kakskümmend kolm minutit pärast üheksat.”
„Väga täpne teist.”
„Te ju palusite täpsust.”
Podolski küsis: „Millest te kolonel Moorcroftiga kõnelesite?”
„Juriidikast,” vastas Reacher.
„On see konfidentsiaalne?”
„Ei, see puudutas kolmandat isikut.”
„Ja kas too kolmas isik oli major Susan Turner sõjaväepolitsei saja kümnendast üksusest, kellele armee on esitanud süüdistuse seoses korruptsioonikahtlusega?”
„Just.”
„Ja major Sullivan viibis selle kõneluse juures, oli nii?”
„Jah, ta oli kohal.”
„Tema sõnul tahtsite te kolonel Moorcroftilt teenet, õigus?”
„Jah, tõsi.”
„Te tahtsite, et ta kaebaks edasi major Turneri kohtueelse aresti?”
„Jah, tahtsin.”
„Kuid tema polnud nõus? Oli nii? Ja tegelikult ütles ta, et te jätaksite komejandi?”
