204 oli pesitsenud Stan Lowrey. Karm mees, osav juurdleja. Oli varakult ära läinud, ainuke algkoosseisu liige, kel jätkus oidu terve nahaga lõpparve võtta. Oli kolinud Montanasse, kus pidas lambaid ja valmistas võid. Keegi ei taibanud, miks. Ta oli olnud tuhandel ruutmiilil ainuke mustanahaline ja polnud varem farmindusega kokku puutunud. Kuid inimeste sõnul oli ta õnnelik. Kuni talle sõitis otsa veoauto. Tema kabinetis viibis paraadvormis kapten. Lühikest kasvu tüüp, teel kohtusse tunnistust andma. Uhketeks hilpudeks polnud muidu põhjust. Reacher ütles: „Vabandust,” ja lipsas taas koridori.
Toas 203 hoiti tänini asitõendeid ja toas 201 hoiti tänini toimikuid, toas 202 töötas tänini kompanii raamatupidaja. Mees oli postil, võrdlemisi eakas ja hall seersant, keda küllap aastast aastasse ähvardas vägisi pensionile saatmine. Reacher noogutas tervituseks, taandus koridori ja sammus allkorrusele.
Vingus näoga öine vennike oli lahkunud ja valvelauas troonis Leach. Koridori naise selja taga palistasid esimese korruse kabinetid, toad 101 kuni 110. Reacher kontrollis neidki. Tubades 109 ja 110 olid pesitsenud Jorge Sanchez ja Manuel Orozco, nüüd aga sarnased kutid nooremast põlvkonnast. Tubades 101 kuni 108 polnud huviäratavaid isikuid, kui välja arvata 103, mis oli valveohvitseri post. Selles toas oli kapten. Nägus tüüp, natuke alla kolmekümne vana. Topeltsuuruses kirjutuslauda katsid telefonid, märkmelehed ja sõnumiblanketid, narmendava kirjaploki ohtrad kasutatud lehed kaardusid uljalt nagu 1950ndate üüratu Elvise-soeng. Pealmist lehte täitsid raevukad mustad sirgeldused. Viirutatud kastikesed ja masinad ja põgenemiskindlad spiraalsed labürindid. Polnud kahtlust, et tüüp veedab palju aega telefoni otsas, kannatlikult, kuid tülpinult teiste järele oodates. Kui ta suu avas, oli tema lõunaosariikide aktsent Reacherile kohe tuttav. Selle tüübiga oli ta Lõuna-Dakotast korduvalt jutelnud. See tüüp oligi tema kõned Susan Turneri telefonile suunanud.
Reacher küsis: „On teil siin kandis veel kaadrit varuks?”
Kapten raputas pead. „See on kõik. Me ei peida kedagi. Meil on inimesi mujal Ühendriikides ja meretagustes maades, aga selles sõjaväeringkonnas pole rohkem.”
„Kui mitu Afganistanis?”
„Kaks.”
„Mida nad seal teevad?”
„Ma ei tohi avaldada.”
„Ohtlik ülesanne?”
„Teistsuguseid ju polegi. Afganistanis.”
Mingi nüanss hääletoonis.
Reacher küsis: „On nad kombes?”
„Nendega ei saadud eile kokkulepitud ajal raadioühendust.”
„Kas see on ebatavaline?”
„Pole enne juhtunud.”
„Kas te teate nende missiooni?”
„Ma ei tohi teile rääkida.”
„Seda ma ei palugi. Ma küsin, kas teie teate. Ühesõnaga, kui salajane see asi on?”
Tüüp viivitas ja lausus siis: „Ei, ma ei tea nende missiooni. Tean vaid, et nad on seal pärapõrgus ja meie ei saa neid kätte.”
Reacher ütles: „Tänan, kapten.” Ta seadis sammud valvelauda, kus palus Leachilt ametiautot. Naine kõhkles ja Reacher ütles: „Ma olen tänaseks vabastatud. Kolonel Morgan ei käskinud mul nurgas istuda. Võib-olla ta unustas, kuid ma eelistan käsku tõlgendada täht-tähelt.”
Leach küsis: „Kuhu te sõita kavatsete?”
„Fort Dyerisse,” vastas Reacher. „Tahan rääkida kolonel Moorcroftiga.”
„Major Turneri advokaadiga?”
Reacher noogutas. „Dyer jääb kenasti viie miili raadiusse. Te ei mahita sellega ühtki rasket kuritegu.”
Leach viivitas, tegi siis sahtli lahti ja tõi lagedale määrdunud võtme. Ütles: „Vana sinine Chevy sedaan. Õhtuks olgu see siin tagasi. Ööseks ei tohi ma seda teile anda.”
„Kellele kuulub punane sportauto õues?”
Leach ütles: „See on major Turneri ratsu.”
„Kas te tunnete Afganistani saadetud mehi?”
Leach noogutas. „Nad on mu sõbrad.”
„Tublid poisid?”
„Tublimatest tublimad.”
ÜKSTEIST
Peakorteri platsil seisis kolm Chevrolet’ sedaani, kaks vanad, kuid ainult üks vana ja sinine. Auto oli pesemata ja äraklopitud ja lohkus vedrustusega, läbisõit oli mustmiljon miili. Aga mootor käivitus lahedalt ega kippunud välja surema. Õnneks, sest päevane liiklus oli takerdunud. Rohkesti foore, toppamisi, ummistunud sõiduridu. Ent Dyerisse pääses sisse kiiremini kui esimesel korral. Reacheri oletust mööda helistas Leach jällegi ette. Mis tähendas, et ta oli väikestviisi liitlaseks muutumas. Mis rõõmustas Reacherit. Kui seersant on sinu poolel, paneb see rattad käima nagu õlitatult. Seersantidega tülliminek võib seevastu olla hukatuslik.
Reacher parkis auto ja läks majja, kus asjad takerdusid taas. Valvelaua naisterahvas ei suutnud telefonikõnedega tuvastada Moorcrofti asukohta. Meest polnud külastavate ohvitseride eluruumides ega juristide kabinettides ega arestimajas ega kongides. Mis jättis otsimiseks vaid ühe paiga. Reacher suundus kompleksi sügavusse, kuni nägi noolega silti: Ohvitseride klubi. Hommikusöögiks oli aeg hiline, aga kõrgemas auastmes tagalakaader ongi harjunud hilja hommikust sööma. Eriti selline kõrgemas auastmes tagalakaader, mille moodustavad lühivisiidil nohiklikud akadeemikud.
Ohvitseride klubi söögisaal, pikk, madal ja lai, osutus meeldivaks, kuid isikupäratuks, tõenäoliselt oli selle hiljuti sisustanud mõni tüüp, kes kujundas söögisaale keskmise hinnaklassi hotellikettides. Küllaga heledat puitu ja mahedat rohelist riiet. Küllaga nurklikke vaheseinu, mis lahutasid iga väikest lauda ülejäänutest. Põrandal oli vaip. Akendel ribakardinad, pooleldi praokil. Reacherile meenusid kunagise kolleegi Manuel Orozco sagedased naljad: Kuidas pimestada veneetslast? Torkad tal silmad peast. Ja: Kuidas rullida šveitslast? Lükkad ta Alpidest alla.1 Miskohal David O’Donnell hakkas vaidlema, et rullbiskviit ei ole üldsegi šveitslaste leiutis. Pigem brittide. Üheksateistkümnendast sajandist. Viktoriaanide biskviitkook, ainult teisiti kokku pandud. Pedantliku O’Donnelli kõrval mõjus Reacher kui normaalsuse kehastus.
Reacher suundus edasi. Enamik väikesi laudu olid tühjad, aga ühes istuski Moorcroft. Mees oli lüheldast kasvu, ümar ja keskealine, armastusväärse ilmega ja paraadvormis, nimi kargas parema rinnatasku lapatsilt suurte tähtedega silma. Ta sõi röstsaia mugavas eraldatud neljainimeselauas.
Ning tema vastas üle laua istus major Sullivan, Reacheri advokaat Suure Krantsi loos. Sullivan ei einetanud. Oli juba hommikust söönud, koos Reacheriga Kreeka restos. Naine, kellel polnud ees muud peale kohvitassi, näis rääkivat ja kuulavat väga aupakliku moega, nagu majorid kolonelidega või õpilased õppejõududega lävides tihti.
Reacher astus hubasesse väikesesse orva, tõmbas endale tooli ja istus lauda nende vahele. Ta küsis: „Kas tohib teiega ühineda?”
Moorcroft imestas: „Kes teie olete?”
Sullivan ütles: „See
tõlkimatu sõnamäng. ‘Make a Venetian blind’ tähendab inglise keeles korraga nii veneetslase pimestamist kui ka ribakardina valmistamist, ‘make a Swiss roll’ aga korraga nii šveitslase veeretamist kui ka rullbiskviidi valmistamist.
