et ma mäletan teda. Eks? Aga ma ei mäleta.”
„Kas neid, keda te ei mäleta, on veel?”
„Kuidas ma seda teaksin?”
„Näete ise, mida ma mõtlesin stereotüübi võimendamisega. Kohtus ei ole see abiks.”
„Mis kohtus?”
„Candice Dayton lahkus Soulist üsna varsti pärast teid ja kolis tagasi kodulinna Los Angelesse. Ta naasis rõõmuga. Sai töökoha, ja mitmeid aastaid läks tal üpris hästi. Ühendriikidesse jõudes sündis tal tütar, kes kasvas ja oli koolis hea õpilane. Teda edutati tööl, ta ostis suurema maja. Elu oli lill. Kuid majandus halvenes, ta kaotas töö, kaotas maja. Momendil elavad nad tütrega tema autos ja ta otsib rahalist toetust igalt poolt, kust seadus võimaldab.”
„No ja siis?”
„Ta jäi rasedaks Koreas, major. Teie olete tema tütre isa.”
KÜMME
Toimikut sirviva Edmondsi õblukesed sõrmed rändasid lehelt lehele. Ta ütles: „Aktiivsete sammude astumine pole sõjaväel kombeks. Me ei hakka inimesi taga ajama. Isa nimi lihtsalt märgistatakse. Harilikult ei juhtu midagi. Aga kui isa tuleb ise meie juurde, nagu tulite teie, on meil kohustus tegutseda. Nõnda oleme sunnitud teie praeguse seisundi ja asukoha teatama Los Angelese kohtule.”
Naine leidis otsitu. Tõmbas lehekülje vahelt välja. Libistas üle konverentsilaua. Jätkas: „Teie advokaadina soovitan mõistagi tungivalt isadustesti. Te peaksite selle eest maksma, kuid rahalise kokkuleppe sõlmimine pole selleta arukas.”
Reacher haaras paberilehe. See oli kirjaliku vandetunnistuse uhiuus särav fotokoopia. Täpselt nagu Suure Krantsi puhul. Allkirjad, juristid, pitsatid ja templid, kõik nähtavasti ühest Põhja-Hollywoodi advokaadibüroost. Tunnistus sisaldas tema nime. Kirjas olid tema 55. üksuse komandeeringu daatumid. Mainiti kuupäevi, kellaaegu ja kokkusaamisi. Candice Dayton oli ilmselt põhjalik päevikupidaja. Ära oli toodud lapse sünnikuupäev. Tema Red Cloudis viibimise keskpunktist täpselt üheksa kuud edasi. Lapse nimi oli Samantha. Hüüti arvatavasti Samiks. Tüdruk oli neljateistaastane. Varsti viisteist.
Edmonds libistas lähemale teisegi lehe. Sünnitunnistuse uhiuus särav fotokoopia. Naine ütles: „Sellele ta teie nime ei märkinud. Oli vist alguses üksikemadusega rahul. Aga nüüd on ta elu hammasrataste vahel.”
Reacher vaikis.
Edmonds lisas: „Teie finantsseis on mulle muidugi teadmata. Aga lapsetoetust maksaksite natuke üle kolme aasta. Võimalik et ka kõrghariduskulud. Tõenäoliselt võtab kohus teiega umbes kuu aja pärast ühendust, et maksegraafik paika panna.”
Reacher ütles: „Ma ei mäleta teda.”
„Seda ei tasu liialt korrutada. Selliste lugudega kaasneb tihti kibestumus, ja kui te vähegi suudate, peaksite proua Daytoni vihastamist vältima. Tegelikult tasuks ehk temaga ise kontakti otsida. Võimalikult ruttu. Ma mõtlen, hea tahte näitamiseks.”
Edmonds korjas vandetunnistuse ja sünnitunnistuse laualt. Torkas need tagasi toimikusse, kummagi oma õigele kohale. Pistis toimiku portfelli ja sulges selle. Ütles: „Nagu te teate, major, käib abielurikkumine sõjaväeseadustikus endiselt paragrahvi alla. Eriti kui isikul on ligipääs salastatud infole. Sest üldiselt nähakse selles tõsist infolekke riski. Eriti kui teine osapool on tsivilist. Aga kui te käitute proua Daytoniga mõistlikult, õnnestub mul ehk veenda süüdistajat selles aspektis silma kinni pigistama. Eriti kui te ise vabatahtlikult proua Daytoni poole pöördute. Nagu ma teile soovitasin. Mida varem, seda parem. Küllap vaadataks sellele soodsalt. Ma mõtlen, prokurör vaataks.”
Reacher vaikis.
Edmonds jätkas: „Lõppude lõpuks oli kõik ju nii ammu. Ja ei paista, et riiklik julgeolek oleks ohtu sattunud. Kui just teie teine küsimus segama ei hakka. Ma mõtlen, see härra Rodriguezi asi. Pole välistatud, et teie taustast kujuneb raskendav asjaolu, mille takistamine pole minu võimuses.”
Reacher vaikis.
Edmonds tõusis laua äärest püsti ja ütles: „Hoiame sidet, major. Andke teada, kui midagi vajate.”
Naine lahkus toast ja tõmbas ukse enda järel kinni. Reacher kuulas kontsaklõbinat koridori linoleumil, kuni see vaibus.
Isaduse näol on tegu inimsoo meesliini ühe levinuima kogemusega. Ometi oli see Reacheri puhul alati tundunud ebausutav. Puhtteoreetiline. Nagu Nobeli preemia pälvimine või pesapalli tippliigas võistlemine või viisipidamine. Põhimõtteliselt ju võimalik, kuid ta ei uskunud, et temaga. See polnud temataoliste inimeste saatus. Ta oli elus teadnud paljusid isasid, kaasa arvatud enda oma, samuti vanaisasid ja lapsepõlvesõprade isasid, ka mõned tema sõbrad olid abiellunud ja pere rajanud. Isadus näis olevat mõlemat: sirgjooneline ja ülimalt komplitseeritud. Pealispinnal argine asi. Süvakihtides aga liiga mõõtmatu, et selle pärast pabistada. Laias laastus näis seegi kulgevat päevhaaval. Järjekindlate väikeste sammudega. Tema enda isa oli talle alati tundunud olukorra peremees. Kuid tagasi vaadates oli selge, et Stan Reacher lihtsalt improviseeris.
Samantha Dayton.
Sam.
Neljateistaastane.
Rohkem ei antud Reacherile mahti mõtteid mõlgutada. Sel hetkel mitte. Sest uks avanes ja sisse kõndis Morgan, ikka lahingrõivastuses, ikka prillidega, ikka klanitud ja sekeldav ja ontlik. Morgan ütles: „Tänaseks võite minna, major. Homme hommikul olge enne kaheksat kohal.”
Igavlemine kui karistus. Terve päev käed rüpes. Üsna tavaline taktika. Reacher ei reageerinud. Ta istus ja põrnitses kaugusse. Ebaviisakus ja pisiallumatus ei õõnesta tema jalgealust. See oli niigi õõnes. Ent Morgan seisis uksel eesli jonnakusega, nõnda et viimaks oli Reacher sunnitud toolilt tõusma ja toast välja lonkima. Ta eemaldus koridoris aeglaselt, kuni kuulis Morganit jälle kabinetti sulgumas.
Siis ta seisatas ja keeras ringi.
Ta kõndis uuesti koridori teise otsa ja silmitses kabinetiust vasakul. Tuba 209. Kunagi alguses Calvin Franzi kabinet. Kallis sõber, nüüd surnud. Reacher avas ukse, piilus sisse ja nägi kaht võõrast meest. Allohvitserid, aga mitte eileõhtune paar motelli juurest. Mitte T-särkides tandem. Mehed istusid kirjutuslaudade ääres, seljad vastamisi, ja olid arvutitöösse süvenenud. Nad tõstsid pilgu.
„Jätkake samas vaimus,” ütles Reacher.
Ta taganes koridori ja katsetas vastasust. Tuba 210, vanasti David O’Donnelli jagu. O’Donnell oli Reacheri teada elus. Kuuldavasti Washingtonis eradetektiiv. Lähedal. Ta piilus tuppa ja nägi kirjutuslaua taga naisterahvast. Lahingrõivastuses leitnanti. Naine tõstis pilgu.
„Vabandust,” ütles Reacher.
Tuba 208 oli olnud Tony Swani kabinet. Jällegi kallis sõber, kes oli nüüd surnud. Reacher avas ukse ja kontrollis. Kedagi polnud, kuid see oli üheinimeseruum ja omanik oli naisterahvas. Aknalaual oli naisohvitseri müts ja kirjutuslaual tilluke randmelt võetud käekell, sihverplaadiga allapoole.
Tuba 207 oli tal üle vaadatud. Vanasti Karla Dixoni ja enam mitte kellegi valdus. Konverentsituba. Ka Dixon oli tema teada elus. Viimaste kuulduste kohaselt New Yorgis. Finantskuritegude uurija, järelikult väga hõivatud.
Toas 206 oli pesitsenud Frances Neagley. Otse tema kabineti vastas, sest Frances oli olnud asendamatu abiline. Reacheri teenistusaja
