kliendimagnet. Ja et ta proovib parajasti maha parseldada ühtteist hirmuäratavat kastitäit sõjaväe lahingutegevuseks ehitatud täisautomaatrelvi, mille hirmuäratavale jõudlusele oli olemas hirmuäratav nõudlus.
Reacher oli läinud LA South Centralisse, kõndinud palavatel tolmustel tänavatel, esitanud õigetes kohtades õigeid küsimusi. Selles miljöös oli ta sõjaväelasena eksimatult äratuntav, mistõttu tema poosiks oli kibestunud jalaväelane, kellel on põnevat kraami müüa. Granaadid, granaadiheitjad, tohutus koguses soomustläbistavat laskemoona, Beretta püstolid. Inimesed säilitasid valvsuse, kuid jäid hiljem poosi uskuma. Kaks päeva hiljem pääses ta Krantsi jutule, kes osutus tõesti suureks, peamiselt laiuti. Tüüp võis kaaluda oma nelisada naela.
Toimiku viimane leht oligi tunnistus pealkirjaga Ütlused, vande all andnud Juan Rodriguez alias Suur Krants alias Krants. See sisaldas Reacheri nime ning pikka vigastuste loetelu, mille seas olid koljumurd, murtud ribid, koekahjustused ja põrutused. Tekstile oli alla kirjutanud Rodriguez ise, tunnistuse oli võtnud advokaat aadressil Ventura Boulevard, Studio City, Los Angeles, ja notariks oli veel keegi kolmas.
Sullivan päris: „Kas nüüd mäletate?”
„See on valetunnistus,” ütles Reacher. „Ma ei puutunud teda sõrmeotsagagi.”
„Kas tõesti?”
„Miks ma oleksin pidanud? Tema ei huvitanud mind. Ma tahtsin tema varustajat, muud ei midagi. Tahtsin meest, kellelt ta ostis. Tahtsin nime.”
„Te ei muretsenud, et LA tänavatel olid lahingurelvad?”
„See oli LA politsei, mitte minu probleem.”
„Kas te saite nime?”
„Jah.”
„Mismoodi?”
„Mina küsisin, tema vastas.”
„Niisama lihtsalt?”
„Enam-vähem.”
„Mida see tähendab?”
„Ma olin hea ülekuulaja. Lasin tal arvata, et tean rohkem, kui teadsin. Ta polnud kuigi nutikas. Mind üllatab, et tal oli aju, mida vigastada.”
„Ja kuidas te siis haigla raportit seletate?”
„Kas on vaja? Sihuke vennike tunneb igat laadi retse. Äkki tegi ta kellelegi eelmisel päeval külma. Tema ärikeskkond ei olnud just malbe.”
„Ja see ongi teie kaitse? Et teda peksid mingid retsid?”
„Oleksin see mina olnud, poleks ta haiglani elanud. Ta oli kasutu rasvamagu.”
„Ma ei mõtlegi süüdistusele sellist laulu laulda. Ma ei mõtlegi tõestuseks öelda, et teie oleksite ta kohapeal mättasse löönud, mitte teda surmavalt vigastanud.”
„Teil pole valikut.”
„Ei, mul on valik. Õppige kuulama, Reacher. Võtke asja tõsiselt. Ma võin teile kokkuleppe hankida, aga te peate mind toetama. Peate tegu möönma ja natuke kahetsust näitama.”
„Uskumatu.”
„See on mu parim nõuanne.”
„Kas ma saan advokaati vahetada?”
„Ei,” kostis Sullivan. „Ei saa.”
Hommikusöögi lõpetasid nad vaikuses. Reacher oleks eelistanud teise lauda kolida, kuid ei kolinud, sest tema meelest oleks see mõjunud väiklaselt. Nad jagasid arve pooleks, maksid ja astusid õue auto juurde, kus Sullivan ütles: „Mul on üks käik ees. Teie võite jala minna. Või bussiga.”
Naine istus autosse ja sõitis ära. Jättis Reacheri restorani parkimisplatsile omapäi. Kolmerealine tee siinsamas oli kohaliku bussimarsruudi osa. Temast kolmkümmend jardi vasakul oli pingiga peatus. Bussi ootas kaks inimest. Kaks meest. Mehhiklased, Suurest Krantsist sootuks kõhnemad. Küllap ausad tsivilistid, kes olid sõitmas kalmistule hooldustöödele või töötasid koristajatena Alexandrias või koguni Washingtonis.
Temast viiskümmend jardi paremal oli samuti bussipeatus. Samuti pingiga. Tema tänavaküljel, mitte vastas. Suund oli linnast välja, mitte sisse. McLeani ja siis võib-olla Restonisse. Sealt arvatavasti Leesburgi ja võimalik et ka Winchesteri. Kus ootavad järgmised, võimsamad bussid, mis mürisevad üle Apalatši mägede Lääne-Virginiasse, Ohiosse ja Indianasse. Ja edasi. Kaugele.
Varem ei leitud sind üles. Ei leita ka nüüd.
Teid saadetaks tagasi erru. Sedapuhku häbiga.
Ta ei taha teid näha.
Reacher ootas. Õhk oli külm. Liiklus ühtlane. Autod ja veokid. Igat marki, mudelit, värvi. Kuni ta märkaski eemal vasakul bussi. Suund oli põhja, mitte lõunasse. Linnast välja, mitte sisse. Peatus oli temast viiskümmend jardi paremal. Ta ootas. Buss oli pigem ümberehitatud suur kaubik. Kohalik, mitte pikamaaliin. Munitsipaalteenindus, piletihind kontrolli all. See ligines aevastades ja turtsudes, vaevaliselt.
Ta loobus. Buss möödus temast ja jätkas midagi aimamata teekonda.
Reacher kõmpis 110. üksuse peakorterisse. Ühtekokku kaks miili täpselt kolmekümne minutiga. Motellist mööda. Mõlgitud ustega autot polnud teepervel. Tagasi vallutatud või varastatud.
Viis minutit enne kella kaheksat hommikul saabus ta vanasse kivihoonesse, kus kohtas teist advokaati, kes rääkis talle, miks Candice Dayton on õnnetu.
ÜHEKSA
Tunnimees, keda Reacher oli trehvanud eelmisel pärastlõunal, oli jälle putkas. Päevane vahtkond. Reacher lubati noogutusega väravast läbi, ta kõndis edasi lühikese trepi ja värskelt võõbatud ukse juurde. Humvee seisis endiselt parkimisplatsil. Nagu ka väike punane kaheistmeline. Mõlgitud ustega autot seal polnud.
Fuajee valvelauas istus uus seersant. Vististi öine vahtkond, hakkas parajasti lõpetama. See valge meesterahvas oli natuke reserveeritum kui Leach õhtul. Mitte otseselt vaenulik, aga vagane ja natuke nördinud, justkui eilsete T-särkides tüüpide vaoshoitum väljalase: Te häbistasite üksuse mainet. Uus seersant ütles: „Kolonel Morgan nõuab, et annaksite endast viivitamatult teada tuppa kakssada seitse.”
Reacher küsis: „Viivitamatult, mida?”
Tüüp ütles: „Viivitamatult, söör.”
„Tänan, seersant,” kostis Reacher. Tuba 207 oli ülakorrusel vasakult neljas, tema toa kõrval. Õigemini Susan Turneri või nüüd Morgani toa. Omal ajal oli 207 olnud tema numbriguru Karla Dixoni kabinet. Tema finantsspetsialisti. Karla oli lahti harutanud nii mitmeidki keerdsõlmi. Üheksakümmend üheksa kuritegu sajast taandub armastusele, vihkamisele või rahale, ja vastupidiselt piibli sõnadele on suurim neist raha. Kleenuke Dixon oli olnud kuldaväärt, toast 207 olid Reacheril helged mälestused.
Ta läks trepist üles ning jalutas koridoris oma vanast kabinetist mööda. Nimetahvel oli ikka seinal: Maj S. R. Turner, komandör. Reacher kuulis mõttes kapten Weissi ja seejärel major Sullivani häält: Ta võttis pistist. Võib-olla oli olemas süütu seletus. Võib-olla oli kuskil kaugel surnud onu ja jätnud päranduseks uraanikaevanduse aktsiaid. Võib-olla asus kaevandus välismaal, millest ka offshore-konto.
