mitte arvestada, oli ta ilmselt hoones kõrgeim ohvitser. Ja auaste oli auaste, isegi tema pentsikus olukorras. Nõnda marssis ta otsejoones sisse.
Tuba oli tühi. Ega olnudki enam kabinet. See oli muudetud mingit sorti konverentsitoaks. Kirjutuslaua asemel oli kuue tooliga vägev ümarlaud. Laua keskel oli must ämblikutaoline ese, vist sisseehitatud kõlariga lauatelefon, et rühmaaruteludes saaks osaleda ka mujalt. Seina ääres oli serveerimislauake, vististi koosolekutel kohvi ja võileibade pakkumiseks. Laelambi vari oli samasugune klaaskuppel. Säästupirn põles juba, kuma oli nõrk ja kahvatu.
Reacher astus akna alla ja vaatas õue. Näha polnud eriti midagi. Hoone sellele küljele ei pargitud autosid. Oli vaid kerekas prügikonteiner ning suvaliselt virna kuhjatud iganenud mööbel: kontoritoolid ja kartoteegikapid. Toolide polster näis niiskusest pundunud, kartoteegikapid olid roostes. Üle kivimüüri paistis idas soliidne panoraam, mis hõlmas kalmistut ja jõge. Silmapiiril terendas uduhall Washingtoni monument. Monumendi taga rippus taevas vesine päike.
Toauks avanes ja Reacher pööras ringi. Ent tulija polnudki Morgan. Oli hoopis täielik déjà vu. Plekitu paraadvorm juristidekorpuse sümbolitega. Naisadvokaat. Nimeplaadikese järgi Edmonds. Pisut Sullivani moodi. Sale brünett, väga professionaalne, seelikus, jalas nailonsukad ja harilikud mustad kingad. Aga Sullivanist noorem. Ja madalamal auastmel. Kõigest kapten. Portfell oli odavam.
Naine küsis: „Kas major Reacher?”
Reacher vastas: „Tere hommikust, kapten.”
Naine ütles: „Mina olen Tracy Edmonds. Töötan inimressurssides.”
Inimressurssideks ümber ristitud osakonnal oli vanasti olnud vähem peenutsev nimi kaadriosakond. Mis viis Reacheri alguses mõttele, et naine on tulnud tema pabereid vormistama. Palgaleht, pangakonto, kogu krempel. Kuni talle koitis, et selleks poleks ju saadetud juristi. See oli kompanii raamatupidaja leib. Järelikult tuli naine arvatavasti Candice Daytoni asjas. Aga madalam ohvitser, kes oli end palumatagi tutvustanud eesnimega, näol siiras, sõbralikult muretsev ilme, võis ehk tähendada, et Candice Daytoni asi ei ole nii tõsine nagu Suure Krantsi probleem.
Reacher päris: „Mida te teate Susan Turneri käekäigust?”
Naine vastas: „Kelle?”
„Te möödusite äsja tema kabinetist.”
Naine ütles: „Ma tean ainult kuuldusi.”
„Ja need on?”
„Ta võttis pistist.”
„Mille eest?”
„Ma usun, et see on konfidentsiaalne.”
„Pole võimalik. Ta vangistati enne kohtuistungit. Selleks peab olema ametlik põhjendus. Kui just tsiviliseeritud menetlusreegleid minu äraolekul ei hüljatud.”
„Räägitakse, et ta venitas olulise info edastamisega ühe päeva. Keegi ei mõistnud, miks. Nüüd mõistetakse.”
„Missuguse info?”
„Ta vahistas kellegi Fort Hoodi jalaväekapteni. Väidetav spionaažijuhtum. Kapten tunnistas üles oma tsiviilisikust võõrkontakti nime. Major Turner varjas seda kakskümmend neli tundi, et kontaktil oleks mahti jalga lasta.”
„Millal see täpsemalt oli?”
„Umbes kuu aega tagasi.”
„Aga ta vahistati alles üleeile.”
„Sest võõrkontakt maksis talle. Oli vaja tõendit oodata. Selleta saanuks viivitust seletada ebakompetentsuse, mitte kuriteoga.”
„Kas kohtueelne arest on edasi kaevatud?”
„Minu meelest mitte.”
„Kes on tema advokaat?”
„Kolonel Moorcroft. Charlottesville’ist.”
„Te mõtlete sõjaväejuristide kooli?”
Edmonds noogutas. „Moorcroft on kriminaalkaitse õppejõud.”
„Pendeldab autoga koolist siia?”
„Ei, minu teada ööbib ta Dyeris.”
Fort Dyeris olid külastavatele ohvitseridele eraldi eluruumid.
Või Dyer-Helsington House’i segabaasis, nagu seda kutsuti. Mitte just hotell Ritz, aga mitte ka palju viletsam, ja kahtlemata hoopis mugavam kui kirbumotell kolmerealise sõidutee pervel Rock Creekist miili kaugusel.
Edmonds tõmbas neile lähemale kaks tooli ja istus konverentsilaua taha. Ta ütles: „Candice Dayton.”
Istet võttes vastas Reacher: „Mul pole aimugi, kes Candice Dayton on. Või oli.”
„Salgamine pole paraku lahendus, major. Ei lähe kunagi läbi.”
„Ma ei hakka teesklema, et mäletan, kui ma ei mäleta.”
„See jätab halva esmamulje. Võimendab negatiivset stereotüüpi. Mõlemad kõnelevad hiljem teie kahjuks.”
„Kes ta oli?”
Edmonds sättis portfelli lauale ja paotas seda. Tõi lagedale toimiku. Küsis: „Teid lähetati teenistusajal korduvalt Koreasse, on mul õigus?”
„Hulk kordi.”
„Muuseas töötasite põgusalt koos sõjaväepolitsei viiekümne viienda üksusega.”
„Kui te nii ütlete.”
„Ütlen. See on siin must valgel kirjas. Teie karjäär hakkas lõppema. See oli üks teie viimaseid ülesandeid. Te viibisite Camp Red Cloudis. Mis paikneb Souli ja demilitariseeritud tsooni vahel.”
„Ma tean, kus see on.”
„Candice Dayton oli Ameerika kodanik, kes elas tollal Soulis.”
„Tsivilist?”
„Jah. Kas nüüd mäletate?”
„Ei.”
„Teil oli romaan.”
„Kellel?”
„Loomulikult teil ja proua Daytonil.”
„Ma ei mäleta teda.”
„Kas te olete abielus?”
„Ei.”
„Kas olete olnud?”
„Ei.”
„Kas teil on elus olnud palju seksuaalsuhteid?”
„See on väga isiklik teema.”
„Ma olen teie advokaat. Kas on?”
„Üldiselt nii palju kui võimalik. Mulle meeldivad naised. Küllap bioloogiline värk.”
„Nii palju, et te ei pruugi kõiki mäletada?”
„Mõningaid
