pähe virutada, ei karga ta uuesti püsti ega kakle edasi. Ta jääb pikali tunniks või kauemaks, iivelduse ja pööritusega, suunatajuta. Ammu õpitud tarkusetera: inimese aju on küljelt põrutusele sootuks tundlikum kui eest või tagant. Vististi evolutsiooniline eripära, nagu enamik asju.
Reacher avas juhiukse ja ronis autosse. Süüde oli väljas, aga võti endiselt pesas. Reacher nihutas istet kaugemale ja käivitas mootori. Istus tükk aega liikumatult ja põrnitses läbi tuuleklaasi. Varem ei leitud sind üles. Ei leita ka nüüd. Sõjavägi ei kasuta pearahakütte. Ja pearahakütid ei leiaks sind niikuinii. Mitte sinu elustiili juures.
Ta kohendas peeglit. Asetas jala pidurile ja lükkas käigu kobamisi sisse. Miinimum: sobimatu käitumine, teid saadetaks tagasi erru, sedapuhku häbiga.
Ta võttis jala pidurilt ja sõitis minema.
Ta sõitis otsejoones uuesti vana peakorteri hoone juurde, kus parkis viiskümmend jardi eemale kolmerealise tee pervele. Autos oli soe ning et soojus püsiks, jättis ta mootori käima. Läbi tuuleklaasi jälgides ei näinud ta taamal sehkendamist. Ega saginat. Tema ajal oli 110. üksus töötanud ööpäev läbi, seitse päeva nädalas, ja polnud põhjust, miks see oleks pidanud muutuma. Nõutav vahtkond jääb kohale hommikuni, öine valveohvitser on oma postil ja teised ohvitserid lähevad kellast sõltumata koju niipea, kui ülesanded täidetud. Harilikul juhul. Ent mitte täna õhtul. Mitte jamade või kriisi aegu, ja eluilmaski mitte siis, kui majas on „remonditehnik”. Enne Morganit majast ei lahkuta. Armee elementaarne kodukord.
Morgan lahkus tunnike hiljem. Reacher nägi teda üsna selgelt. Väravast väljus eraldusmärkideta sedaan, pööras kolmerealisele sõiduteele ja möödus sealt, kuhu Reacher oli parkinud. Pimedusest nägi Reacher vilksamisi Morganit rooli taga, lahingpidžaamas ja prillidega, juuksed ikka ilusasti kammitud, pilk sirgelt ees ja mõlemad käed roolil. Justkui poodi sõitev vanatädi. Reacher vaatas peeglisse ja nägi tagatulesid üle künkanõlva kadumas.
Ta ootas.
Ning tõsi mis tõsi, järgmise veerandtunniga läks lahti pesueht rahvasteränne. Väljus veel viis autot, kaks pöörasid vasakule ja kolm paremale, neljas neist istus ainult juht ja üks sõidutas kolme inimest. Kõigil autodel pärlendas õhtu rõskus, kõigil oli sabas külm valge heitgaasipilv. Nad kadusid vasakul-paremal kaugusse, heitgaasipilved hajusid, maailm jäi taas vagusi.
Kümme minutit jätkas Reacher targu ootamist. Aga rohkem ei juhtunud midagi. Vana hoone viiskümmend jardi eemal näis rahunenud ja rauge. Öine vahtkond, maailmast lahus. Reacher lükkas käigu sisse, veeres tasakesi künkast alla ja pööras väravasse. Putkas oli valves uus tunnimees. Noor kutt, vaimuvaene ja stoiline. Kui Reacher peatus ja akna alla sumistas, ütles noorsand: „Söör?”
Reacher teatas oma nime ja lisas: „Tulin teenistuspostile nagu kästud.”
„Söör?” kordas noor kutt.
„Kas ma olen teie nimekirjas?”
Noor kutt kontrollis.
„Jah, söör,” ütles ta. „Major Reacher. Aga homme hommikuks.”
„Mul kästi postile ilmuda enne kella kaheksat hommikul.”
„Jah, söör. Arusaadav. Kuid praegu on kell üksteist, söör. Õhtul.”
„Mis ongi enne kella kaheksat hommikul. Nagu kästud.”
Noor kutt oli tumm.
Reacher ütles: „Kronoloogia klapib. Ma kibelen tööle asuma ja tulin seetõttu veidi varem.”
Ei mingit vastust.
„Kui soovite, helistage kolonel Morganile. Ehk on ta nüüd juba oma majutuspaigas.”
Ei mingit vastust.
„Või helistage valveseersandile.”
„Jah, söör,” ütles noorsand. „Seda võib.”
Ta võttis telefonikõne, kuulatas sekundi, pani toru käest ja lausus: „Seersant palub teil valvelauast läbi astuda, söör.”
„Astun tingimata, sõdur,” ütles Reacher. Ta sõitis edasi ja parkis väikese punase kaheistmelise kõrvale, mis polnud platsilt liikunud, seisis endistviisi. Ta puges autost välja, lukustas selle, jalutas külmas õhus ukseni. Fuajee tundus olevat vait ja vagusi. Öö ja päev erinesid nagu öö ja päev. Aga valvelauas oli seesama seersant. Lõpetas kojumineku eel tööülesandeid. Istus kõrgel kontoritoolil ja trükkis arvutisse. Küllap värskendas päevalogi. Sõjaväes tehakse protokollimisest suurt numbrit. Naine peatus ja tõstis silmad.
Reacher küsis temalt: „Kas te jäädvustate selle külastuse logisse?”
Naine vastas: „Mis külastuse? Ja ma keelasin selle ka reamehele väravas.”
Ta polnudki enam kidakeelne. Morganit polnud ju majas vahele segamas. Nagu seersandid terves laias ilmas, paistis ta noor, kuid ütlemata võimekas. Sildi järgi paremal rinnal oli tema nimi Leach.
Ta mainis: „Ma tean, kes te olete.”
Reacher küsis: „Kas me oleme kohtunud?”
„Ei, söör, aga teie nimi on siin kuulus. Te olite selle üksuse esimene komandör.”
„Kas te teate, miks ma tagasi olen?”
„Jah, söör. Meile räägiti.”
„Milline oli üldreaktsioon?”
„Seinast seina.”
„Ja teie isiklik reaktsioon?”
„Kindlasti on sellele hea seletus. Kuusteist aastat on pikk aeg.
Mis tähendab, et tõenäoliselt on mängus poliitika. Mis on tavaliselt lollus. Ja isegi kui pole, oli too tüüp selle kindlasti ära teeninud. Või hullematki.”
Reacher vaikis.
Leach ütles: „Teie esimesel sisseastumisel mõtlesin teid hoiatada. Teil olnuks targem plehku pista. Tegelikult oleksin tahtnud teid põgenema aidata. Aga käsk on käsk. Vabandust.”
Reacher küsis temalt: „Kus on major Turner?”
Leach ütles: „Pikk lugu.”
„Pajatage.”
„Ta lendas Afganistani.”
„Millal?”
„Eile keskpäeval.”
„Miks?”
„Meil on seal inimesed. Tekkis probleem.”
„Missugune probleem?”
„Pole aimugi.”
„No ja edasi?”
„Pärale ta ei jõudnud.”
„Te teate seda kaljukindlalt?”
„Ühegi kahtluseta.”
„Kus ta siis on?”
„Keegi
