vastas Reacher.
Tüüp kordas tema mõlemat jaatust telefoni ja kuulatas veel veidi. Asetas siis toru hargile ja ütles: „Te tohite siseneda, söör.” Hakkas teda juba juhendama, vakatas siis ja lisas: „Tee on teile vist teada.”
„Küllap on,” vastas Reacher. Ta kõndis edasi, kümne sammu pärast aga kuulis kriipivat heli, seisatas ja vaatas üle õla.
Värav sulgus tema selja taga.
Hoone tema ees oli klassikaline 1950ndate kaitseministeeriumi arhitektuur. Pikk ja madal, kahekorruseline, tellistest, kivist ja kiltkivist, rohelised metallaknaraamid, rohelised torujad käsipuud usteni viivatel treppidel. 1950ndad olid kaitseministeeriumile olnud kuldajastu. Armee, merevägi, lennuvägi, merejalavägi, terve sõjavägi oli saanud kõik, mida soovis. Ja rohkemgi. Platsile olid pargitud autod. Mõned olid sõjaväe sedaanid, eraldusmärkideta, tumedad ja äratrööbatud. Mõned olid eraautod, erksamates värvides, kuid enamjaolt isegi vanemad. Üksik Humvee, tumeroheline ja must, seisis tohutu ja ähvardavana väikese punase kaheistmelise kõrval. Reacher arutles, kas kaheistmeline kuulub ehk Susan Turnerile. Ta oletas seda. Telefonis oli Susan Turner jätnud naise mulje, kes võiks sellise autoga sõita.
Ta läks lühikest kivitreppi pidi ukseni. Tuttav trepp, tuttav uks, aga tema ajast saadik üle võõbatud. Kindlasti korduvalt. Värvipuudust armees ei ole, võõbatakse alati rõõmuga. Maja sisemus näis üpriski endine. Oli fuajee, paremat kätt kivitrepp teisele korrusele ja vasakut kätt valvelaud. Siis kitsenes fuajee hoonet läbivaks koridoriks, kabinettidega vasakul ja paremal. Kabinettide ustel olid jääklaasist aknad. Koridoris põlesid tuled. Oli talv, ja see hoone oli alati hämar olnud.
Valvelauas istus naisterahvas samasuguses lahingpidžaamas nagu väravavahil, kuid seersanditähisega rinnalapatsil. Nagu märklaud, mõtles Reacher. Nool näitab, kuhu tulistada. Temale meeldis pigem vana metsalaiguline lahingvorm. Naine oli mustanahaline ja vaatas teda hapu näoga. Oli millestki ärritatud.
Ta ütles: „Jack Reacher major Turneri juurde.”
Naine maigutas paar korda, nagu oleks algamas sõnadetulv, ent viimaks kogeles vaid: „Eks te minge üles tema kabinetti. Kas teate, kus see on?”
Reacher noogutas. Ta teadis, kus see on. Kunagi oli see tema kabinet. Ta ütles: „Tänan teid, seersant.”
Ta läks trepist üles. Tuttav ärahõõrdunud kivi, tuttav metallkäsipuu. Ta oli sellest trepist käinud tuhat korda. Trepivahesid oli kaks ja trepp tõi fuajee lae kohale teise korruse pika koridori otsa. Koridoris põlesid tuled. Põrandal oli tuttav linoleum. Kabinetiustel vasakul ja paremal oli jääklaas nagu esimeselgi korrusel.
Tema kabinet oli vasakult kolmas.
Ei, Susan Turneri kabinet.
Ta kontrollis, kas särk on püksis, ja silus sõrmedega juukseid. Tal polnud aimugi, mida rääkida. Susan Turneri hääl oli talle telefonis sümpaatne. Ja kogu lugu. Talle oli tundunud, et see on põneva inimese hääl. Ta tahtis selle inimesega kohtuda. Niisama lihtne. Ta astus kaks sammu ja seisatas. Susan Turner peab teda tõenäoliselt põrunuks.
Aga julge hundi rind on rasvane. Ta kehitas õlgu ja liikus edasi. Vasakult kolmas. Uks oli endine, ainult üle võõbatud. Alumine pool kõvast materjalist, ülemine klaasist, ja jääklaasi vertikaalmuster lahutas ähmase vaate moonutatud püsttriipudeks. Ukselingi lähedal seinal oli firmastiilis nimetahvel: Maj S. R. Turner, komandör. See oli uus. Reacheri päevil oli tema nimi klaasi all puidul šabloontähtedega ja veelgi ökonoomsemalt: Maj Reacher, kom.
Ta koputas.
Kuulis kabinetist ebamäärast häälitsust. See võis olla: sisse. Nõnda kogus ta ennast, avas ukse ja astuski sisse.
Ta oli arvestanud muudatustega. Kuid neid polnudki palju. Põrandal oli sama sünget värvi linoleum, pisut läikima löödud. Kirjutuslaud, terasest nagu sõjalaev, oli sama, üle võõbatud, aga paiguti jälle metallisäraliseks hõõrdunud, ikka veel mõlkis sealt, kuhu ta oma komandantuuri lõpul ühe tüübi peadpidi lajatas. Kirjutuslaua taga ja ees olid samad toolid, utilitaristlikud sajandi keskpaiga mööblitükid, mis oleksid New Yorgi või San Francisco hipsteripoodides maksnud ränka raha. Kartoteegikapid olid samad. Laelampki oli sama, kolme peenikese keti abil rippuv joonitud valge klaaskuppel.
Erinevused olid laias laastus ennustatavad ja ajavoolust tingitud. Kirjutuslaual, kus varem oli olnud üks musta värvi kobakas kettaga telefon, oli kolm telefonikonsooli. Postikandikuid ja paberivirnu asendasid kaks arvutit, üks laua- ja teine sülearvuti. Kaart seinal oli uus ja verivärskete andmetega, energiat säästev moodne päevavalguspirn põles laelambis roheliselt ja kahkjalt. Armeeski oli elukorraldusse tunginud progress.
Ennustamatusi, ootamatusi oli kabinetis kaks.
Esiteks ei istunud laua taga mitte major, vaid kolonelleitnant.
Ja teiseks ei olnud see mitte naine, vaid mees.
KOLM
Mees kirjutuslaua taga kandis samasugust lahingpidžaamat nagu kõik ülejäänudki, kuid tema seljas mõjusid need iseäranis halvasti. Nagu moeröögatus. Nagu halloween’i-kostüüm. Mitte et ta olnuks väga vormist väljas, vaid sellepärast, et tal oli kirjutuslaua külge aheldatud surmtõsise bürokraadi hoiak. Justkui olnuks tema lemmikrelvaks sulepea, mitte M16. Ta kandis terasraamidega prille, terashallid juuksed olid lõigatud ja kammitud koolipoisisoengusse. Paelad ja nimesilt kinnitasid, et ta on tõepoolest Ühendriikide armee kolonelleitnant ja et tema nimi on Morgan.
Reacher ütles: „Palun vabandust, kolonel. Ma otsisin major Turnerit.”
Mees, kelle nimi oli Morgan, ütles: „Istuge, härra Reacher.”
Autoriteetsus on haruldane ja väärtuslik nähe, mida hinnatakse sõjaväes kõrgelt. Ning mehel, kelle nimi oli Morgan, jätkus seda lademes. Sarnaselt juuste ja prilliraamidega helises ka tema hääles teras. Ei kehklemist, kuraasi ega kiusu. Ainult tarmukas eeldus, et igaüks, kel mõistus peas, kuuletub talle püüdlikult, sest rohkem praktilisi võimalusi pole.
Reacher istus külalistetoolile, mis oli aknale lähemal. Toolil olid kõverad vetruvad torujalad, tema raskuse all õõtsatas see natuke. Ta mäletas seda tunnet. Ühel või teisel põhjusel oli ta sel toolil varemgi istunud.
Morgan ütles: „Palun rääkige mulle, mida te siin õieti teete.”
Ja sel hetkel kartis Reacher, et kuuleb kohe surmateadet. Et Susan Turner oli hukkunud. Võib-olla Afganistanis. Või autoavariis.
Ta küsis: „Kus on major Turner?”
Morgan vastas: „Siin mitte.”
„Kus siis?”
„Võimalik, et me jõuame selleni. Aga esmalt on mul vaja teada, milline on teie huvi.”
„Minu huvi?”
„Seoses major Turneriga.”
„Mul pole major Turneriga seoses huvisid.”
„Ometi nimetasite väravas tema nime.”
„See on isiklik asi.”
„Mida see tähendab?”
Reacher seletas: „Me vestlesime telefonis. Tema hääl kõlas põnevalt. Mõtlesin, et astun läbi ja kutsun ta
