tahan rääkida teiega,” lausus Reacher.
„Minuga? Millest?”
„Susan Turnerist.”
„On teil temaga seoses mingi huvi?”
„Miks pole tema kohtueelset aresti edasi kaevatud?”
„Enne kui me laskume üksikasjadesse, peate oma huvi põhjendama.”
„Igal kodanikul on põhjendatud huvi, et teist kodanikku koheldaks õigusmenetluses korrektselt.”
„Kas teie arvates on mu senine lähenemine ebakorrektne?”
„Seda oskan paremini otsustada, kui olete minu küsimusele vastanud.”
„Major Turnerile on esitatud tõsine süüdistus.”
„Aga kohtueelne arest ei ole mõeldud karistamiseks. Selle rakendamine on mõeldud vaid tagama süüdistatava viibimise kohtuistungil. Nii on määrustes kirjas.”
„Kas te olete jurist? Teie nimi ei tule tuttav ette.”
„Ma olin sõjaväepolitseinik. Tegelikult olen nähtavasti praegugi. Jälle. Seetõttu tunnen seadusi hästi.”
„Tõsi või? Kas nõnda, nagu torulukksepp mõistab vedelike mehaanika ja termodünaamika teadust?”
„Ärge kiidelge, kolonel. See ei ole ajukirurgia.”
„Eks laske tulla, valgustage mind.”
„Major Turneri juhtum ei eelda aresti. Ta on Ühendriikide armee ohvitser. Ta ei põgene kuhugi.”
„On see isiklik garantii?”
„Peaaegu. Ta on sõjaväepolitsei saja kümnenda üksuse komandör. Nagu olin minagi. Ja mina poleks põgenenud. Ei põgene ka tema.”
„Mängus on riigireetmise element.”
„Mängus võib-olla, kuid mitte pärismaailmas. Riigireetmist ei usu keegi. Muidu poleks teda Dyerisse toodud. Ta oleks ammu Kariibi merel.”
„Ometi pole see pelk liiklustrahv.”
„Ta ei põgene.”
„Veel kord – kas annate isikliku garantii?”
„See on minu kaalutletud hinnang.”
„Kas te üldse tunnete teda?”
„Mitte kuigivõrd.”
„Siis ärge komejanditage, major.”
„Miks käskis ta teid, et keelaksite mulle tema külastamise?”
„Rangelt võttes ei käskinudki. Selle keelu edastas valvejurist. Õhtu eel, kellaaeg täpsustamata. Tõkend kehtis juba, kui ma järgmisel hommikul tema kaitsjaks hakkasin. Eile hommikul.”
„Ma tahan, et paluksite tal ümber mõelda.”
Moorcroft ei vastanud. Sullivan vaatas Reacherile otsa ja ütles vestlusse sekkudes: „Kapten Edmonds rääkis mulle teiega kohtumisest. Rääkis Candice Daytoni vaidlusest. Ta olevat soovitanud teil ise samme astuda. Kas te tegite seda?”
Reacher ütles: „Küll ma jõuan.”
„See peaks olema teie esmamure. Nüansid on sellistel puhkudel tähtsad.”
„Küll ma jõuan,” kordas Reacher.
„Jutt käib teie tütrest. Kes elab autos. See on olulisem teoreetilisest murest major Turneri inimõiguste üle.”
„Plika on Los Angeleses ja varsti viisteist. On kahtlemata ennegi autodes maganud. Ja kui ta on minu plika, talub ta seda veel paar päeva.”
Moorcroft ütles: „Minu meelest püüavad major Sullivan ja kapten Edmonds teile selgitada, et teil ei pruugi enam paari päeva olla. Kõik sõltub ju süüdistajate hoiakust Rodriguezi kaasuses. Mina kujutlen, et nad hõõruvad kahjurõõmust käsi. Sest see on täiuslik pakett. Ühemõttelised tõendid koos PR-katastroofi ohuga.”
„Need ühemõttelised tõendid on ühemõtteline jamps.”
Moorcroft naeratas vilunult ja haletsevalt. „Kuulge, te pole esimene süüalune, kes nii väidab.”
„Too tüüp on surnud. Mina aga peaksin saama vastaste tunnistusi kummutada. Kuidas seadus selle alla neelab?”
„Õnnetu anomaalia. Kirjalik vandetunnistus kõneleb hauastki. Pole parata. Ristküsitlus ei ole võimalik.”
Reacher heitis pilgu Sullivanile. Naine oli ikkagi tema advokaat. Sullivan ütles: „Kolonelil on õigus. Ma pakkusin, et hangin teile kokkuleppe. Teil tasuks nõustuda.”
Seejärel naine lahkus. Jõi kohvitassi tühjaks, tõusis, jättis nägemist ja kõndis minema. Reacher jälgis teda eemaldumas ja pöördus uuesti Moorcrofti poole.
Küsis: „Kas te kavatsete major Turneri aresti edasi kaevata?”
„Jah,” vastas Moorcroft. „Kavatsen muide tõesti. Liikumispiiriks taotlen Washingtoni sõjaväeringkonda, mis läheb arvatavasti läbi. Susan Turner pole kaua trellide taga.”
„Millal te alustate?”
„Annan paberid sisse kohe, kui lubate mul hommikusöögi lõpetada.”
„Millal on otsust oodata?”
„Vahest keskpäeva paiku.”
„Tore.”
„Tore või mitte, teisse see ei puutu, major.”
Minutikese noppis Moorcroft taldrikult röstsaiaraasukesi. Kuni tõusis samuti ja ütles: „Head päeva, major,” ning patseeris saalist välja. Tema samm oli veidi töntsakas. Rohkem akadeemiku kui sõjaväelase oma. Aga ta polnud laita sell. Reacher aimas, et mehel on süda õiges kohas.
Samantha Dayton.
Sam.
Neljateistaastane.
Küll ma jõuan.
Reacher jalutas läbi kompleksi põhja poole ja põikas sisse arestimajja, kus kamandas talle võõras kapten. Mitte eileõhtune Weiss. Päevane tüüp, kullininaga mustanahaline mees, ligi seitse jalga pikk, aga peenike kui piitsavars, konutas kontoritoolil, mis oli talle sootuks liiga väike. Reacher palus Susan Turneri külastamise luba ja tüüp vaatas rohelisest kolme rõngaga köidetud kaustast järele ning lükkas soovi tagasi.
Julge hundi rind pole alati rasvane.
Nüüd jalutas Reacher pargitud vana sinise Chevy juurde, sõitis sellega taas 110. üksuse peakorterisse ning jättis auto sinna, kust ta oli selle võtnud. Hoonesse sisenedes ulatas ta Leachile võtme. Leach oli jälle ärritatud. Närviline, stressis, tige. Mitte hirmsasti, kuid silmanähtavalt. Reacher küsis: „Mis lahti?”
Leach vastas: „Kolonel Morganit pole majas.”
