leidsime ta suust tekstiilijäänuseid. Niite ja suuremat sorti rebitud kangatüki, mis minu arvates võib olla pärit teksapükstest.”
„Küllap ta haaras meie mõrtsukal säärest,” ütles Bäckström, toetas küünarnukid kirjutuslauale ja pani sõrmeotsad kaareks kokku. „On sul veel midagi huvitavat, mida meiega jagada?”
Niemi sõnul ainult imelikke asju. Advokaat, kellel tömbi esemega pea lõhki lüüakse, tema koer, kellel üle nelja tunni hiljem kõri läbi lõigatakse ja lisaks – nagu sellest veel küll ei oleks – oli üleval trepihallis tehtud vähemalt kaks lasku.
Niemi klõpsas ekraanile uued pildid, mis näitasid kuuliauku kirjutuslaua kohal laes ja diivani seljatoes. Lõpetas lähivõttega kahest lapikust kuulist, mis ta oli asetanud ohvri kirjutuslauale valge paberi peale, et võimalikult head pilti saada.
„Siin on kuulid,” ütles Niemi. „Minu meelest on need pärit samast relvast. Vähemalt on kaliiber sama, 22, ja need on sama tüüpi. Kestata pliikuulid. Me ei leia padrunikesti, mis räägib revolvri kasuks, ja arvatavasti oli tulistajaks ohver, sest me leidsime tema paremalt käelt ja särgikäise alumisest servast püssirohu jälgi. Lisaks oli tal 22-kaliibrise revolvri jaoks relvaluba. Et seda kasutada urujahil ja lõksu püütud metsloomade tapmisel. Kokku oli tal kuue jahirelva luba. Kaks jahipüssi, kolm haavlipüssi ja see nimetatud revolver. Keldris on tal relvakapp. Aga kuna see on lukus, läheb sellega veel aega.”
„Aga revolvrit ennast te ei leidnud?” küsis Bäckström.
„Veel mitte,” vastas Niemi pead raputades. „Oleme otsimist alles alustanud ja küllap on meil nädalajagu tihedat tööd ees. Maja on jube lahmakas. Alumine korrus ligi kakssada viiskümmend ruutu, teine korrus sada viiskümmend pluss sajaruudune rõdu. All keldris on suur garaaž, lisaks jõusaal, saun, piljardisaal, veinikelder, majapidamisruum ja sahver. Asjade otsimisega pole me veel õieti alustanudki.”
Ei tömpi eset ega revolvrit. Küll aga oli Niemi jutu järgi leitud üht-teist muud. Kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis oli paks pruun ümbrik, mille sees oli kümnes kummiga kinni tõmmatud pakis üheksasada kuuskümmend kaks tuhat krooni tuhandelistes. Kirjutuslaual oli vanaaegne kasutatud taskurätik, millel oli nii vere kui tati jälgi. Laual oli ka pooleldi täis viskikarahvin ja peaaegu tühi klaas, ainult põhja peal oli veel midagi. Nende leidude tähenduse üle ei olnud Niemi veel jaksanud mõelda. Selle asemel oli tema tähelepanu köitnud miski muu.
„On veel üks klaas,” ütles Niemi ja näitas järgmist pilti. „See on toanurgas diivanilaual selle diivani ees, mille seljatoe sisse oli kuul lastud. Kui tõmmata sirgjoon kirjutuslaua klaasi ja karahvini juurest seljatoe kuulini … jääb klaas diivanilaual samale joonele … kuigi meetrijagu ettepoole … siis diivani kuuliaugust … ja kui me nüüd oletame, et see, kes sellest klaasist joob, istub nii, nagu sellise tegevuse puhul enamasti … siis oleks võinud vabalt juhtuda, et kuul tabab teda ülakehasse või pähe … mida aga jälgede järgi ei paista siiski olevat juhtunud.”
„Diivanil istunud inimene ei istunud enam seal,” pakkus Annika Carlsson. „Ta oli jõudnud sealt juba ära tulla.”
„Ei, ma olen päris kindel, et ta … istus ikkagi diivanil edasi, aga ei saanud pihta. Minu veendumuse põhjuseks on jäljed, mis me sellelt diivanipadjalt leidsime,” ütles Niemi ja näitas uut pilti, lähivõtet diivanipadjast.
„Pange tähele seda tumedamat plekki padjal, umbes seal, kuhu diivanil istuja oleks pidanud tagumiku toetama,” jätkas Niemi ja osutas plekile.
„See, kes seal istus, tegi püksid täis, kui kuulid kõrvus vihisema hakkasid,” nentis Bäckström. Mis kurjategijatest saanud on, mõtles ta. Pask lahti juba sellest, kui mingi väike advokaadipede tuld annab. Ise oleks ta väikese Siki välja tõmmanud ja vastutasuks neli aupauku kõmmutanud.
„Nii väljaheide kui uriin,” kinnitas Niemi ja noogutas. „Ja see ei ole esimene kord, kui niimoodi juhtub.” Niemi naeratas sõbralikult ja klõpsas pildi kinni.
„Küsimusi?” lisas ta.
„Need võtame hiljem, kui me natuke rohkem teame,” katkestas teda Bäckström, et ennetada mõttetut mokalaata. „Annika, kui ma õigesti aru olen saanud, siis on meil ka pakilisemaid küsimusi, millega tegeleda,” jätkas ta ja vaatas mingil põhjusel otsa nende prokurörile ja eeluurimise juhile Lisa Lammile.
„Läbiotsimisega Erikssoni kodus ei ole probleeme,” ütles Lisa Lamm pead raputades. „Ka mitte tema arvutiga, võttes arvesse, et see asus tema kodus ja oli sisse lülitatud. Üle jääb advokaadibüroo ja seal võib asi minna keerukamaks, nagu te kindlasti mõistate. Esialgu olen otsustanud Erikssoni kabineti kinni pitseerida. Kahe tunni pärast kohtun tema partneritega, et arutada, milliseid võimalikke lisameetmeid tarvitusele võtta.”
Ära sa märgi, mõtles Bäckström.
„On kellelgi muid küsimusi?” küsis Bäckström ja ohkas kergelt.
Siis läks kõik nii nagu ikka – küsimused, spekulatsioonid ja tavapärane loba –, kuni Bäckströmil küllalt sai ja ta oma parema käe tõstis ning uurimisrühma esimesele koosolekule punkti pani.
„Nüüd on jutud räägitud,” ütles Bäckström. „Minge tööle. Vaadake, et me selle tüübi kätte saame. Muliseda saame siis ka, kui ta kongis istub.”
25
Ma pean süüa saama, mõtles Bäckström. Korraliku lõuna, tubli lõuatäie viina ja vähemalt ühe suure ja väga külma õlle. Siis pean ma rahu saama, et mõelda, mõtles ta, ja kuna kell oli juba pool kolm läbi ja veresuhkru tase tema Itaalia käsitöökingade kõrgusel, oli nüüd selleks tagumine aeg.
Tema lähim alluv Annika Carlsson istus nende staabis oma kirjutuslaua taga ja demonstreeris oma kuulsat rööprähklemisvõimet, süües plastkarbist salatit ja kirjutades midagi arvutisse, samal ajal Bäckströmile noogutades.
„Juurdluse juht on otsustanud lõunale lahkuda,” nentis ta naeratades.
„Mõtlesin jalutama minna,” vastas Bäckström. „Et saaks natuke rahus mõelda.”
„Mõtlesid jalutama minna? Hakka või muretsema. Ega sa haigeks ei kavatse jääda?”
„Ei,” vastas Bäckström pead raputades. „Ma pean lihtsalt rahus mõelda saama.”
Esimene tõeline suvepäev, mõtles Bäckström, kui ta välja tänavale astus, ja enne kui ta politseimajast lahkus, läks ta oma kabinetti tagasi ja tõi sealt päikeseprillid. Tema isiklikud uurijaprillid, mis tal oli kombeks välja otsida niipea, kui suvi saabub ja päikesekiired on paljastanud piisaval määral naisterahvaste ihu, et see oleks seda tüli väärt. Tema terasraamides uurijaprillid, mille mustad peegelklaasid ei lasknud teda segi ajada suvaliste liputajatega, kes sellisel aastaajal tavaliselt ringi tõmbasid ja iseennast ja oma räpaseid T-särke täis ilastasid, kui oma haiglastele fantaasiatele rakendust otsisid.
Niisiis jalutas kollases linases ülikonnas ja tumedates päikeseprillides Evert Bäckström, keda nii madalates motiivides küll kahtlustada ei saanud, rahulikult mööda tänavat politseimajast eemale, lõikas läbi Solna keskuse ja möödus Råsunda jalgpallistaadionist, et pool tundi hiljem astuda ühte oma lemmikkõrtsi Filmstadenis.
Tee peale jagus nii mõndagi vaatamisväärset ja uuele juurdlusele ei olnud ta kordagi mõelnud. Iga asi omal ajal, mõtles Bäckström. Muidugi lasi ta teiste seljas liugu ja elas laia elu, oli tuntud kõikidest televisiooni krimisaadetest ja
